Narkosõda – kaotatud võidud

2 minutit lugemist

2010. aastal möödus 40 aastat päevast kui USA president Richard Nixon kuulutas välja sõja narkootikumide vastu (War on Drugs) ja tänase päeva seisuga paistab, et narkootikumid on selle sõja võitnud.

„Me oleme pidades sõda narkootikumide vastu kulutanud triljoneid dollareid,“ räägib endine Seattle politseiülem Norm Stamper. „Milliseid tulemusi me selle raha eest oleme saavutanud? Narkootikumid on palju kergemini kättesaadavad, need on odavamad ja palju kangemad. Me oleme selles sõjas armetult lüüa saanud,“ vahendab endise politseipealiku sõnu New York Times’i autor ja kahekordne Pulitzeri preemia laureaat Nicholas D Kristof.

Nimetatud põhjusel leiab Stamper, et narkootikumid tuleks seadustada viisil, nagu on piiratud kauplemine alkoholi ja arstirohtudega. Samas soovitavad mõned eksperdid narkootikumide tootmist mitte seadustada, küll aga sarnaselt mitmete maailma riikidega dekriminaliseerida nende omamine. Ameerika Ühendriikides on sõda narkootikumide vastu toonud kaasa kolm tõsist probleemi:

 Esiteks, vanglaasukate hulk on meeletult kasvanud. USA vanglates on võrreldes maailma keskmisega viis korda rohkem vange (2007. aasta seisuga oli trellide taga 7,2 miljonit inimest). Osaliselt on see tingitud sellest, et kui 1980. aastal istus narkokuritegude eest vangis 41 000 inimest, siis täna ulatub see number 500 000-ni. Enne sõda narkootikumidega oli USA vanglaasukate arv võrreldav ülejäänud maailma riikidega.

Teiseks annab nimetatud sõda võimu juurde kriminaalidele ja terroristidele. Üks põhjus, miks mõjukad majandusteadlased pooldavad narkopiirangute lõdvendamist on selles, et keelustamine tõstab hindu ja seeläbi suureneb kõigi uimastiäri osaliste kasum, alustades Mehhiko narkokartellidest ja lõpetades Talibaniga. Mehhiko, Brasiilia ja Columbia endised presidendid pöördusid käesoleval aastal ühiselt Ameerika Ühendriikide valitsuse poole, et suhtumist narkootikumidesse muudetaks viisil, et see sarnaneks pigem riikliku kampaaniaga, millega õhutatakse inimesi suitsetamisest loobuma.

Kolmandaks raisatakse ressursse. Harvardi majandusteadlane Jeffrey Miron leidis, et föderaalsest, osariikide ja kohalikest eelarvetest kulutatakse aastas narkootikumidega võitlemiseks ühtekokku 44,1 miljardit dollarit (rohkem kui 100 dollarit ühe USA elaniku kohta). Narkootikumide leviku tõkestamisele, nende jahtimisele ja vangistustele kulutatakse USAs seitse korda rohkem raha kui rehabilitatsioonile. (Näiteks kõikidest narkoprobleemidega vangidest saab võõrutusravi vaid 14%.)

Loomulikult on narkootikumid hävitanud paljude inimeste elud. Samas kõlavad Stamperi ja teiste temaga samal lainel mõtlevate spetsialistide arvamused veenvalt, kui väidavad, et kahjulike narkootikumidega võitlemiseks on sõdimise asemel paremaid viise.