Naeratavate inimeste maa: jaapanlaste seksuaalsed iseärasused

4 minutit lugemist

Tundub, et seks on Jaapanis muutunud igapäevaseks tarbekaubaks: automaatidest on võimalik hankida naiste läbihigistatud aluspükse, massaažisalongides osutatakse lisateenuseid ning armsad manga-koomiksite tütarlapsed on ammu oma süütuse kaotanud…

Tokio tänavatel ringi käies võib hotellide ja sushi-baaride kirevate neoontulede valgel näha roosade parukatega tüdrukuid. Taustaks on suurlinna helide virrvarr, mille moodustavad inimeste hõiked, laulukatked ja lakkamatu autode müra, ning mis ei vaibu ööselgi. Seda ei põhjusta mitte üksnes karaoke- ja sushi-baarid, vaid ka erootikaäri. Saksa ajakirja „Focus” andmetel on Tokio kesklinna ühel ruutkilomeetril üle 2000 seksiteenuse pakkuja. Nii suure hulga puhul on arusaadav, et pakutakse ka muud kui tavapärast seksi.

Jaapani armuhotellid ei ole mingid odavad asutused, kus seksinäljas mehed meelt lahutamas käivad. Pigem meenutavad need muinasjutulosse kui hotelle. Nende majade sisekujundus on samuti äärmiselt fantaasiaküllane. Mullivannid, ülisuurte ekraanidega televiisorid, Miki-hiire piltidega tapeedid – niisugustes kohtades käivad ennast välja elamas noored, kellel sageli lihtsalt ei ole oma pinda, kus kohtamas käia. Paljud noorpaarid on sunnitud elama vanemate juures, pealegi on Jaapani majades üsna õhukesed seinad.

Kõikvõimalikud klubid pakuvad erootilist närvikõdi

Kuid lõbutsemisvõimalusi leidub ka vallalistele, eriti meestele. Rikkamate jaapanlaste hulgas on populaarsed supelasutused, kus tehakse massaaži, ning klubid, kus on eraldi ruumid intiimteenuste osutamiseks. Väga menukad on ka massaažisalongid, „Image Clubs”, kus rahuldatakse klientide kõige erinevamaid soove.

Nendes asutustes riietuvad naised spetsiaalsetesse kostüümidesse ning kehastavad mitmesuguseid rolle. Mõned neist mängivad koolivormi kandvaid tüdrukuid, kes sõidavad metrooga kooli ning ootavad, et mõni „kaassõitja” neile seksuaalselt läheneks. Stseeni tõetruuduse huvides on klubi interjöör ka vastavalt kujundatud – tüdrukud hööritavad ennast „metroovaguni” postide ja käsipuude ümber, lindilt kostab rongi müra. Kuid mehi võtavad vastu ka naissoost vangivalvurid või pikajalgsed meditsiiniõed. Võimalik on teha kerge kähkukas lennuki kokpitis. Kõik see toimub autentse sisekujundusega ruumides. Tõusva päikese maal hinnataksegi väga kõrgelt vastavat õhkkonda ja action’it. See on tihedalt seotud geiša-kultuuriga, kus mees peab naist „ära rääkima”. Valgeks mingitud nägude, kirsipunaseks värvitud huulte ja lehvikutega seltsidaamid on aastasadu tegelenud kaunite kunstidega, olulisel kohal on vestluskunst. Geiša-koolitusega alustatakse umbes kümneaastaselt ning see kestab kolm aastat. Selle ajaga omandab geiša-õpilane traditsioonilise jaapani kunsti põhialused, kalligraafia, lilleseade ja klassikaliste jaapani muusikainstrumentide alal.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole geišad mingid prostituudid, vaid haritud ja väljapaistvad kunstnikud. Erootikal on meessoost külaliste vastuvõtmisel küll tähtis osa, kuid seksuaalsed lähenemiskatsed lükatakse siiski tagasi. Hea geiša peab oma mainet kõrgel hoidma.

Geišad – seltskonnadaamid või kallid lõbunaised?

Traditsiooniliste ja haritud geišade kõrval leidub muidugi naisi, kes on valmis lõbustama ka kõhnema rahakotiga mehi ja kes seksist ära ei ütle. Välismaalasel pole lihtne neid riietuse järgi tõelistest geišadest eristada, sest nii ühed kui teised kannavad kimonot. Õiged geišad nõuavad, et nende tööd ametlikult tunnustataks. Poliitikud aga ei ole senise olukorra muutmiseks midagi ette võtnud. Laste prostitutsiooni vastu küll võideldakse, kuid see tegevus pole olnud kuigi edukas. Erinevatel andmetel teenib 5–12 % koolitüdrukutest taskuraha, pakkudes lõunatundidel armuteenuseid. Nõudlus selle järele on suur. Sellega seoses räägitakse, et jaapani meestel, kes näevad noorte tüdrukute süütuses ja puhtuses erilist võlu, on Lolita-kompleks.

Koolitüdrukud teenivad enda müümisega prisket taskuraha

1990. aastate lõpul võeti vastu mitu seadust, mis pidid noori kaitsma. Õilsatest kavatsustest juhindudes saavutasid poliitikud aga seda, et kui seni said mehed tüdrukuid hankida tänavalt, siis nüüd tehakse seda valdavalt interneti kaudu, kus tüdrukuid vahendavad mitmesugused tutvumisteenust pakkuvad firmad.

Täiuslik silikoonnukk kui naise aseaine?

Müügiautomaadid pakuvad himuratele meestele naiste püksikuid, julged teleshowd trumpavad Euroopa vastava toodangu selgelt üle. Võiks arvata, et ka Jaapani pornofilmid on väga vinged, kuid nii see pole. Meie jaoks harjumuspäraseid detailseid seksistseene neist ei leia. Muide, Jaapani seadustega on pornograafia, s.t. suguakti nilbe kujutamine keelatud. Võimalik, et see on tingitud ka jaapanlaste omapärasest mentaliteedist. Seadusandlikud meetmed üksinda ei kujutaks endast erilist takistust. Pigem juhinduvad filmitegijad enesetsensuurist, sest kui valmis vändatud film sündsusetuks tunnistatakse ja ära keelatakse, siis läheb see neile lihtsalt kalliks maksma.

 

Jaapani mehed ja Lollita-kompleks

Kuna tsenseerimata filmid müüvad paremini, siis kombatakse pidevalt lubatavuse piire. Varem oli ekraanil täiskasvanute suguelundite näitamine seadusega keelatud. See tõstis oluliselt seksikoomiksite populaarsust, kus kujutati neidsamu teismelisi Lolitasid. Nende koomiksite leviku tõkestamiseks võeti 1980. aastatel vastu seaduseparandus, millega kaotati senikehtinud keeld näidata häbemekarvu. Suguelundeid aga ei lubatud endiselt demonstreerida. Kuid sellestki olukorrast leiti nutikas väljapääs, nii hakati näiteks mehe suguelundeid esitama lihtsalt fallosetaolise eseme kujul. Selle tulemusena ilmusid koomiksite lehekülgedele koletised, kes vägistasid tüdrukuid kombitsatega. Säärast toodangut võis vabalt turustada kui horrorit või thrillerit.

©Peter Hagen