Mürkmaod ja maomürgid

10 minutit lugemist

Roomajad, eriti mürkmaod on iidsest ajast peale sisendanud inimestesse hirmu ja õudust. Ootamatu hammustus, maomürgi erakordselt tugev toime, salapärane, külma, käratult ilmuva mao liikumatu pilk sünnitasid müüte ja legende. Mõned rahvad samastavad madusid kavaluse ja õelusega, teised – mehisuse ja ülevusega.

Ikka veel räägitakse madude võimest hüpnotiseerida inimesi ja loomi, madude põhjuseta kallaletungidest inimestele, sellest, kuidas nad „veeresid rattana“ inimese järel või laulsid, meelitades ligi ohvreid.
Tegelikult maod ei häälitse, nad võivad üksnes sisiseda, surudes kopsust õhku läbi hingekõri. Ameerika lõgismadudel asuvad sabaotsal sarvestunud rõngastena kõristid. Saba kiirel liigutamisel tuleb kuuldavale putukate siristamist meenutav krabin. Eefa aga tekitab krigisevat heli külgsoomuste hõõrumisega üksteise vastu, kui ta vaenlasega kohtudes end rõngasse keerab. Mao välkkiire pealiigutus, ohvri krambid või täielik halvatus sünnitasid legendi madude hüpnoosivõimest. Sellele aitas kaasa nende roomajate liikumatu pilk, mida põhjustab liikuvate laugude puudumine mao silmadel.

India kobra ehk prillmadu.

Saaki otsides kasutab madu tunde- ja haistmisorganina liikuvat kitsast keelt. Vahetpidamata keelt välja sirutades püüab ta väliskeskkonnast väiksemaid aineosakesi ja viib need eriti tundliku analüsaatori – suuõõne sissekäigu eesosas asuva Jakobsoni organi juurde. Kitsa terava keele välimus sünnitas kujutluse „ussi astlast“.
Madudel leiti ka termolokatsiooni organid. Need kujutavad endast paarilist lohku silmade ja ninasõõrmete vahel. Närvilõpmete võrguga membraan jaotab lohu kaheks kambriks. Selline termolokaator tajub mõnekümne sentimeetri kauguselt kuni 0,2-kraadist temperatuuri muutust. Taolised tajurid aitavad maol otsida toitu.
Mao põhirelvaks on mürkhambad. Neid läbib kanal, mida mööda voolab mürk. Viimane tekib paarilistes sülje- näärmetes. Lihaste kokkutõmbel pritsitakse mürk näärmekanalite kaudu hamba kanalisse või sälku ja sealt hammastest tekitatud haavasse.
Maailmas tuntakse üle 2700 maoliigi. Neist on umbes 1/10 varustatud hästiarenenud mürkhammastega ja ainult 60% viimati mainituist ohustab tegelikult inimest. Kõige rohkem mürkmadusid elab Lõuna-Ameerikas (72 liiki), Kesk-Ameerikas (65), Austraalias (63), Kesk-Aafrikas (52) ja Kagu-Aasias (49). Eestis kohtame üksnes harilikku rästikut (Vipera berus) (täiesti põhjendamatult loetakse meil mõnikord mürkmadude hulka ja peetakse inimesele ohtlikuks ka vaskussi).
Aasias on levinud gürsa (Macrovipera lebetina lebetina), kes on väga ründamishimuline. Teatakse juhtumeid, mil gürsa on rünnanud n-ö selja tagant ja löönud hambad jalga temast möödunud inimesele. Gürsa hammustus võib inimestel koguni raskema astme mürgistusseisundeid esile kutsuda ja vastumürgi manustamiseta võib suremus olla kuni 10% hammustusjuhtudest.
Kui palju hukkub inimesi mürkmadude hammustuse tagajärjel? Vastata polegi nii lihtne. Meie käsutuses on ebapiisavalt andmeid inimeste suremuse kohta mürkmadude hammustusest. Lõuna-Ameerikas, Kagu-Aasias ja Aafrikas ei peeta surmapõhjuste kohta täpset statistikat. Juba 19. sajandi lõpul pöörasid uurijad tähelepanu sellele, et ametlikud andmed suremuse kohta mürkmadude hammustusse Indias – 20 000–30 000 inimest – ei pea paika. Indias töötavatel arstidel ei tulnud registreerida üle 15–20 surmajuhtumi aastas. Tõenäoliselt kirjutatakse mõnel pool mürkmadude arvele kõik väljaselgitamata põhjustega surmajuhud.

Teemant-lõgismadu.

WHO andmeil saab aastas 5 miljonit inimest mürkmaolt hammustada. Neist sureb 30 000–40 000 inimest (teistel andmetel koguni 100 000), Aasias 25 000–35 000, Lõuna-Ameerikas 3000–4000, Põhja-Ameerikas 300–400, Aafrikas 400–1000, Euroopas 50 (neist Prantsusmaal 22) ja Ida-Aasias 10 inimest. 300 000 saab kroonilisi tervisekahjustusi nagu näiteks kestvad organite kahjustused või jäseme amputeerimine. Suurem osa maohammustuse ohvritest elab troopiliste riikide vaestes maapiirkondades. Ohtlik on ka lõgismao (Crotalus) – neid on ühtekokku 27 liiki – hammustus. (Kõik lõgismaod ei ole siiski ohtlikult mürgised). Vastumürgi süst tuleks teha hiljemalt ühe tunni jooksul, eriti kui hammustajaks on teemant-lõgismadu (Crotalus adamanteus). USAs ei ole vastumürgi saamine probleemiks, sest nendes piirkondades, kus esineb mürgiseid lõgismadusid, on igas politseijaoskonnas vastumürgi varu alati olemas.
Inimest surmav annus sõltub mürkmao liigist. Näiteks inimene sureb, kui talle süstida naha alla või lihasesse 10–17 mg kobra, 70 mg ja rohkem hariliku rästiku mürki.
Ka hammustuse koht on oluline. Brasiilias tehtud uurimuse kohadelt hammustavad maod kõige sagedamini labajalga (60,3%), sääre alaosa (11%), sääre keskosa (3,9%) ja sääre ülaosa (1,4%). Kätt hammustatakse 17,2%-l juhtudest. Kõige ohtlikumaks osutub hammustus näole või kaelale. Kirjeldatakse juhtu, kus kobra hammustas inimest keelde. Ohver suri juba 50 sekundi jooksul. Rästiku hammustus keelde surmas inimese 50 minuti möödumisel.
Suremus mürkmadude hammustuse tagajärjel on väga erinev. Kui enne seerumravi suri Brasiilias üks neljandik hammustatuist, siis pärast vastava ravi rakendamist langes suremus 2–3%-ni. Rästiku hammustusest suri Saksamaal aastatel 1883–92 enne seerumravi algust 216-st hammustatust 14 (6,4%) ja aastatel 1907–1912 265 hammustatust 6 (2,3%). Tänapäeval, hoolimata seerumravi rakendamisest, on rästiku hammustuse, korral suremus 2%.

Maomürgi hulk, koostis ja toime
Hammustuse korral satub ohvri organismi üks viiendik mürgist, mida üksikute madude mürginäärmest võidakse saada 10–500 mg.
Kuivatatud mürk näib olevat kristalse ehitusega. Tegelikult kujutavad läikivad, enamasti kollakad osakesed amorfset ainet. Vedela toormürgi kuivatamisel saadud maomürk on bioloogiliselt väga tugevatoimeliste valguliste ühendite ja valkude (polüpeptiidide ja proteiinide) segu, sisaldades vähesel hulgal tsingi-, magneesiumi- jm. sooli.
Maomürgis on rohkesti valke ning süsivesikuid lagundavaid fermente. Hammustusel viiakse need ained ohvri organismi ja hiljem soodustavad nad neelatud saagi seedumisprotsessi mürkmao soolekanalis.

Aafrika must mamba. See madu ei ole must, ta on oma nimetuse saanud suu sisemuse värvi järgi.

Kuigi suur osa mürgist koosneb fermentidest, siiski peetakse „mürgistava toime kandjaks“ väikese molekulkaaluga fermendivaba polüpeptiidi või peptiidide segu. Võimalik, et mõned (fermendid aitavad kaasa polüpeptiidide mürgistavale toimele – vähemalt on nad süüdi paikses põletikus ja hammustuskoha kärbumises.
Maomürkide koostis erineb liigiti tunduvalt. Selle alusel klassifitseeritakse madusid järgmistesse rühmadesse:
1. elapiidid (kobra- ja mambaliigid, korallmaod jt.), kes toodavad väikese molekulkaaluga fermendivaest toksiini;
2.viperiidid ja krotaliidid (rästik, lõgismadu jt.) aga annavad kõrgmolekulaarset fermentiderikast mürki.
Maomürkidest leitud fermentidest on tähtsamad fosfolipaas, adenosiintrifosfataas, ainete imendumist soodustav hüaluronidaas, valke lahustav proteinaas, peptidaasid jt.
Kuid nagu eespool öeldud, tingivad maomürkide erakordse toksilisuse mitte fermendid vaid madalmolekulaarne polüpeptiid. Taoliste ühendite näiteks võiks olla enam kui 20 aastat tagasi eraldatud kristalne neurotoksiin või Lõuna-Ameerika lõgismao (Crotalus durissus terrificus) mürgist saadud krotoksiin.
Esimesed maomürkide toimet käsitlevad uurimused avaldati juba 19. sajandil. Tänapäeval teatakse, et elapiidide toksiinid (kobra jt.) pärsivad, kuna krotaliidide (lõgismadu jt.) ning ka viperiidide toksiinid (gürsa, rästik jt.) soodustavad verehüübimist. Maomürkide toimel langeb vererõhk. Seda toimet seostatakse histamiini vabanemisega kudedest. Histamiinihulga suurenemine veres laiendab veresooni, suurendab nende läbilaskevõimet ja üldine vererõhk langeb. Maomürgid toimivad ka südamele. Merisea isoleeritud südamele avaldavad juba väiksed kobra- ja rästikumürgi annused tugevat mõju. See sarnaneb südameravimi digitaalise toimele, põhjustades isegi südameseisaku. Samaaegselt tekitavad maomürgid hingamishalvatust kas hingamiskeskuse (näiteks lõgismaomürk) või hingamislihaste neuromuskulaarse (kuraaretaolise) halvatuse tagajärjel (kobramürk).
Maomürgid mõjuvad tugevalt ainevahetusele. Kobramürk näiteks vähendab ajukoe ainevahetuslikkude protsesside aktiivsust, tõstes samaaegselt vere suhkrusisaldust.
Sattunud suurel hulgal vereringesse, võib maomürk esile kutsuda šokki ja perifeerset kollapsit. Reaktsioonid põhinevad mitmesugustel fermentmõjustustel, mille tõttu kudedest vabanevad paljud ained (histamiin, bradükiniin jt.), mis omakorda vallandavad teisi reaktsioone ja vabanevad jällegi uued ained. Halvatusel kahjustatud rakku pole võimalik taastada mingi võttega, kuna muutused on pöördumatud. Ainult mürgi neurotoksiline toime on pöörduvalt mõjustatav seerumraviga.

Maomürk ravimina
Ohtliku toime kõrval avaldavad maomürgid oskuslikul tarvitamisel ka positiivset toimet. Plinius seniori ja teiste muistse rooma, aga ka kreeka, araabia ja hiina kirjanike teostest võib leida loetelusid madude erisugustest kehaosadest valmistatud arstimite kohta. Vanad kreeklased ja roomlased tarvitasid rästikumürki palaviku, rõugete ja nahahaiguste puhul. Rästiku rasvaga määriti haavu ja kosmeetika eesmärgil ka näonahka. Teatakse maomürki sisaldavat keerukat mikstuuri teriakki. Seda kirjeldati 1. sajandil ning valmistati kuni 18. sajandini kõigis Euroopa apteekides. Inglismaal ametlikus farmakoloogias kuulus teriakk ravimite hulka kuni 1746. aastani. Keskajal tarvitati maomikstuuri kopsukatku raviks. Idamaa meditsiinis kasutati arstimiseks laialdaselt mitte üksnes maomürke, vaid ka maosilmi, nahka, südant, maksa jt. organeid. Saksa rahvameditsiinis hõõruti mürkmao rasvaga valutavaid liigeseid. Põhja-Ameerika indiaanlased hõõruvad nahasse lõgismao munadest valmistatud õli närvi- ja reumaatiliste valude puhul.

Korallmadu.

Ka tänapäeval köidavad maomürgid paljusid teadlasi – biokeemikuid, farmakolooge, terapeute, onkolooge, immunolooge, neuropatolooge jt. Taolist huvi seletab asjaolu, et maomürkides leidub suur hulk vähetuntud või veel tundmatuid bioloogiliselt aktiivseid aineid, mida saab kasutada puhaste fermentide saamiseks, valkude struktuuri uurimiseks ja tervistavate preparaatide valmistamiseks.
Teaduslik maomürkide kasutamine ravi otstarbel algas 1908. aastal Selfi teadaandega langetõvehaige tervenemisest pärast lõgismao hammustust. Tänapäeval tarvitusel olevad preparaadid sisaldavad tugevasti lahjendatud maomürki ja selle toksilised komponendid ei saa spetsiifiliselt toimida. Maomürgi preparaatidel on järgmised omadused.
* Valuvaigistav toime. Seda tingib kudede verega varustatuse paranemine ja teisalt otsene mõju valutunde keskusele kesknärvisüsteemis. See toime avaldub tavaliselt 2 … 3 päeva möödumisel pärast preparaadi manustamise algust,
* Rahustav ja krambivastane toime,
* Tõstab kapillaariseinte vastupanuvõimet.
* Kiirendab fibriini teket ja soodustab verehüübimist.
* Vähendab vererõhku,
* Pärsib põletikulise turse teket,
* Antiallergiline (ülitundlikkusevasta ne) toime.
Valuvaigistitena tuntakse rästiku mürgist valmistatud vipraksiini või viperalgiini. Närvi-, liigese- ja lihasevalude ning reumatismi korral annab mõnikord häid tulemusi maomürki sisaldavate salvide hõõrumine nahasse. Välispidiselt kasutatavateks preparaatideks on rästikumürgist valmistatav viprosaal, samuti vipratokssalv. Preparaati epilarktiin kasutatakse langetõve, migreeni, peavalude ja vegetatiivse närvisüsteemi talitluse häirete raviks. Hästi leevendab valu kobramürgi preparaat – kobratoksiin. Verehüübimise kiirendamiseks ja verejooksu paikseks sulgemiseks kasutati omal ajal Nõukogude Liidus gürsamürgist valmistatavat lebetoksi.
Nii nimetatud kui teised ravimid osutuvad tõhusaiks paljude haiguste korral. Seepärast suureneb maomürgi preparaatide hulk kogu maailmas iga aastaga. Kuid nende toimemehhanism pole üksikasjadeni selge. Edasine uurimine võib neid ravimeid ja nende toimet veelgi tõhustada.

Kuningkobra (pildistatud Tais, autori foto.)

Milline mürkmadu on kõige mürgisem?
Sellele küsimusele on väga raske vastata, sest erinevates „edetabelites“ on kõige mürgisemad maod erinevatel kohtadel. Mõnedel andmetel on kõige mürgisem austraalia taipan (Oxyuranus scutellatus), kes elab Austraalia kõige hüljatumates paikades, mis tähendab et tõenäosus temaga kokku puutuda on üliväike. Sisemaataipanid on lisaks veel aravõitu ja tõenäoliselt panevad enne plehku kui inimene nende lähedusse jõuab. Taipani mürk koosneb närvimürkidest, müotoksiinidest ja verehüübimist takistavatest kemikaalidest. Mürk on nii tugev, et üks hammustus võib tappa koguni sada täiskasvanut.
Teistel andmetel on aga kõige mürgisem Aafrika must mamba (Dendroaspis), kes tegelikult on hall või pruun või koguni roheline (Dendroaspis angusticeps) ja kes on maailma üks kiiremaid röövloomi. Must mamba võib söösta kuni 20-kilomeetrise tunnikiirusega, millest piisab ka kiire põgeneja tabamiseks. Musta mamba mürk on väga kiiretoimeline ja tema hammustus vastumürgi kiire kasutamiseta on surmav. Kolmandad peavad kõige mürgisemaks korallmadu, kes ründab inimest siiski väga harva. Kõige mürgisemaks maoks tuleks ehk pidada Kagu-Aasias elutsevat kuningkobrat (Ophiophagus hannah), kes võib kasvada kuni 5,5 meetri pikkuseks, olles seega maailma kõige pikem mürkmadu. Ohtlikuks teeb kuningkobra mürk, vaid selle väljapritsitav kogus, mis on kordades suurem kui kõigil teistel mürkmadudel.

 

© Peter Hagen

0

Your Cart