Muinasjutukuningas Ludwig II

17 minutit lugemist

Baieri kuningas Ludwig II oli nagu kuningas muinasjutust. Oma Baieri kuningriigis laskis ta ehitada tõelisi muinasjutulosse, absoluutse võimu sümboleid. Ta tahtis olla selline kuningas, millist teist veel pole olnud. Oma uhketes lossides elas aga kuningas õnnetut elu, mis lõppes täielikus üksinduses, pimeduses ja hulluses…
Ööl vastu 12. juunit 1886, Neuschwansteini loss. Ludwig II võimuloleku viimased tunnid. Tema oma valitsus oli tunnistanud ta teovõimetuks vaimuhaigeks ja ametist tagandanud. Müncheni saadikud sõitsid Neuschwansteini lossi ja dr. Gudden luges ette nelja arsti ekspertiisi otsuse, kuigi ükski arst polnud kuningat kunagi uurinud. Saadikud nõudsid, et kuningas loobuks troonist. Ludwig nõustus vastumeelselt. Dr. Guddeni saatel sõidutati Ludwig varahommikul Bergi lossi. Tema tagasihoidliku toakese aknad olid trellitatud. Ludwig aimas, et tal ei ole enam pääsu…

Baieri kuningas Ludwig II. Kui ta ka vaimuhaige ei olnud, siis igal juhul veidrik, kes üritas vahendeid valimata oma kentsakaid unelmaid ellu viia, kannatades sõna otseses mõttes luksuslike losside ehitamise maania all.

Kuningas Ludwig II kui üksikut ja tundlikku kaunishinge, kunstimetseeni ja ehitusmeistrit austatakse Saksamaal tänini. Hoolimata sellest, et Baieri kuninga eluloost on selgunud nii mõndagi tavainimesele mõistetamatut ja jahmatamapanevat, ei tehta kuninga eluloos enam mingeid ilutsevaid korrektuure. Rohkem kui 70 biograafi on tegelnud Ludwigi eluloo uurimisega, loendamatud ajaloolased on saanud inspiratsiooni kuninga legendaarsest elukäigust, tema tunnetest, tema seksuaalsetest eelistustest ja unelmatest. Kuninga elust on tehtud ka mitu mängufilmi. 1955. aastal tegi saksa režissöör Helmut Käutner muinasjutukuningast filmi, kujutades teda romantilise kangelasena ja majandusinimesena, kuid ei mingit vihjetki Ludwigi homoseksuaalsusele. Asi oli selles, et režissöör kartis iseennast paljastada.
Alles 1972. aastal julges homoseksuaalne režissöör Luchino Visconti oma filmis „Ludwig II“ näidata Baieri kuningat sellena, kes ta tegelikult oli. (Ludwigit mängis aga homoseksuaalne Helmut Berger, Sissi osas hiilgas aga unustamatu Romi Schneider. Seda filmi võib näha ka YouTube’s: Ludwig II, ka saksa keeles) Lõpuks ometi võis tsenseerimata näidata kinoekraanil kuninga homoseksuaalseid unistusi. Kuninga mittetäitunud soovid äratavad kaastunnet ja seda isegi paadunud moraaliapostlite hulgas. Visconti film oli reekviemiks inimesele, kes kogu oma elu kannatas väljaelamata kirgede piinades…

Miljoneid kordi pildistatud Saksamaa kuulsaim turismimagnet Neuschwansteini loss. Pärast arvukate eskiiside loomist sai lossi projekt lõpuks valmis ja 5. septembril 1869 pandi nurgakivi paika. Loss ehitati kunagise Shwansteini linnuse varemetele. Aastaks 1884 olid ehitistööd lõpuks nii kaugel, et kuningas võis sisse kolida (loss jäi siiski lõplikult valmis ehitamata). Kuigi lossist sai kuninga lemmikresidents, veetis ta seal ainult 172 ööd. Lossi ehitustöid pikendasid oluliselt ka tujuka kuninga ettepanekud muudatuste tegemiseks projektis. Ludwig II oli lausa hullumeelses vaimustuses saksa saagadest ja Wagneri ooperitest. Lossi siseruumide seintele olid maalitud arvukad stseenid Wagneri ooperitest.

Ludwig II sündis 25. augustil 1845 Baieri kroonprints Maximiliani ja kroonprintsess Marie Frederike pojana Nymphenburgi lossis Müncheni lähedal. Tema nimeks sai Otto Friedrich Wilhelm Ludwig. 1848. aastal sündis vend Otto. Lapsepõlve ja nooruse veetsid vennad Hohenschwangau lossis oma kasvatajate terase järelevalve all.
Pärast seda, kui kuningas Ludwig I 1848. aastal troonist loobus, sai tema isast Maximilianist kuningas ja Ludwigist kroonprints. 1861. aastal nägi Ludwig esimest korda Richard Wagneri oopereid „Tannhaäuser“ ja „Lohengrin“, mis jätsid talle sügava mulje.
10. märtsil 1864 suri Ludwigi isa pärast lühikest haigust ja samal päeval kuulutati 18-aastane kroonprints Ludwig II nime all Baieri uueks kuningaks kõlava ametliku tiitliga „Ludwig, von Gottes Gnaden König von Bayern, Pfalzgraf bey Rhein, Herzog von Bayern, Franken und Swchwaben“. Kuningas Maximiliani matusel 14. märtsil astus uus kuningas esimest korda avalikkuse ette.
Siinkohal teeksime lühidalt juttu ka Baieri ajaloost. 1866. aastal provotseeris Preisimaa kantsler Otto von Bismarck Preisi-Austria sõja. Kõigest seitse nädalat kestnud sõjas sai Austria liidus Saksa Liidu ja Baieriga hävitavalt lüüa. 22. augustil oli Ludwig II sunnitud kirjutama alla lepingule Preisimaaga, mille järgi Baieri kaotas de facto sõltumatuse. 1871. aastal, kui loodi Saksa keisririik, sai Baieri Saksa keisririigi eriõigustega liiduriigiks. Ludwig II enesearmastust oli kõvasti riivatud, sest mitte ainult kaotus polnud solvav, enam polnud ta ka kõikvõimas monarh.

Lauljate saal (Sängersaal).

Juba oma valitsemisaja alguses hakkas Ludwig II rahaliselt toetama kultuuri. Ludwigi vanaisa oli Ludwig I, kelle valitsemisajal rajati Müncheni kuulsaimad ehitised ja tänu kellele muutus Baieri pealinn kunstimetropoliks. Noor Ludwig II püüdis oma vanaisa matkida. Kuid tema poolt kavandatud monumendid ei pidanud kaunistama Münchenit, sest ta vihkas seda „armastusest tühja pealinna”. Tema hilisemad residentsid – Herrenchiemsee, Linderhof ja Neuschwanstein – kerkisid Baieri kõrvalistesse paikadesse.Õukonna reglemendi täitmine oli kuningale algusest peale äärmiselt vastumeelne. Kõikidele vastuvõttudele ilmus kuningas demonstratiivselt kinninööbitud kuuega. Kõigest hoolimata oli rahvas juba Ludwigi troonile asumise esimesest päevast alates sõna otseses mõttes ta jalgade ees. Kuid kuningas ei pannud rahva poolehoidu millekski, mida aeg edasi, seda enam tõmbus ta tagasi, üha enam ja enam vajus ta kummaliste unelmate maailma. Tema kodakondsed ei osanud kuidagi ära arvata, mis toimub kuninga hinges, millest ta salajas unistab või mis teda piinab. Ludwig jäi üksikuks, vaeseks ja õnnetuks kuningaks.

Ludwig II rohkete gooti stiilis nikerdustega baldahhiinvoodi. 17 puusepal kulus selle toretseva magamisaseme valmistamiseks neli aastat.

Luksuslike losside rajamisega püüdis Ludwig kõiges matkida Prantsuse Päikesekuningat, kuid ta ise oli kuukuningas… või öökuningas. Pimeduse deemonlikud jõud röövisid kuningalt une. Ööd läbi ratsutas Ludwig läbi oma metsade…
Pikka kasvu (1,93 m), sale ja vaikne nooruk oli piltilus. Oma suhtumise naistesse ütles ta juba troonile asudes otse välja: „Ah naised! Ka kõige targem neist diskuteerib ilma loogikata!”
Kui Ludwigile tutvustati kõrgema seltskonna daame, ei austanud ta neid ühegi pilguga. Kui ta kutsus kord külla näitlejanna Lila von Bulyowsky, kes püüdis kuningale jultunult külge lüüa, arvas kuningas: „Selline on siis naine! Kas see siis on armastus?! See on unistuste ja õrnuste räpane lõpp!”

Ludwig II ja Sophie.

Ludwigi hingeelu muutus kõneaineks juba siis, kui ta tühistas kihluse oma nõbu Sophie Sharlottega. Pärast formaalset kihlust 22. jaanuaril 1867 kiirustati pulmade ettevalmistamisega ja juba 14. märtsil esitati kuningale pulmatseremoonia ametlik kava, kuid Ludwig lükkas pulmi ühtelugu edasi.
Graatsilisele pruudile ei tahtnud ta midagi pakkuda. Lillebuketid – need olid kuninga ainukesed tähelepanuavaldused. Kuningas hakkas pruuti vältima, kuigi juba avaldati pilte, millel Sophiet tituleeriti kuningannaks ja valmis oli ka mitu miljonit kuldnat maksma läinud pulmatõld. 7. oktoobril 1867 tühistas kuningas ametlikult kihluse. Ludwig II kirjutas 29. novembril 1867 oma päevikusse: „Jumal tänatud, kõige kohutavam ei täitunud! (täna oleks olnud minu pulmapäev)”. Mitte keegi ei osanud samal ajal isegi mitte aimata, et Sophie oli kõigest kolm päeva pärast kihlust kuningaga armunud kaupmees Edgar Hanfstaenglisse ja hakanud temaga salaja kohtuma.

1874–1878 ehitatud Linderhof, mis oli Ludwig II poolt rajatud lossidest kõige väiksem, kuid ainuke, mis ehitati täiesti valmis ja kus kuningas elas pikemat aega.

Sophie vanema õe Elisabethiga („Sissiga”), Austria keisrinnaga, sidus Ludwigit platooniline sõprus. Nad pidasid kirjavahetust ja avaldasid arvamusi tõest ja kunstist. Kuningas nimetas keisrinnat tuviks, too kuningat kotkaks.
Teiste vürstikodade suhtes hoidis kuningas teadlikult distantsi, alalist sõpraderingi tal polnud, ja need, keda ta pidas oma sõpradeks, kasutasid teda lihtsalt omakasupüüdlikult ära. Üks neist oli helilooja Richard Wagner, keda ta kohtas esimest korda 4. mail 1864. Oma arvukate võlausaldajate eest alailma ühest riigist teise ja ühest linnast teise põgeneva üle oma võimete elada armastava komponisti (teatri)elu päästis Ludwig kohe pärast troonile tõusmist. Ta külvas Wagneri „oma piiritu imetluse” märgiks üle kingituste ja tähelepanuavaldustega.

1878. aastal alustati Ludwigi visioonide järgi Versailles’ lossi eeskujul Herrenchiemsee lossi ehitamist. Lossi ei ehitatud aga kunagi valmis.

Tänu Ludwigi heldele rahalisele toetusele lavastati Wagneri suurimad meistritööd. Aastatel 1864–1865 maksis kuningas kinni Wagneri hiigelvõlad – ühtekokku 170 000 kuldnat. Ka finantseeris ta muusikalise draama „Nibelungide sõrmus“ loomist ja lavastamist. 1865. aasta detsembris oli Wagner sunnitud Baieri avalikkuse ja valitsuse ägedate protestide tõttu sunnitud Münchenist lahkuma. Nimelt heideti heliloojale ja Ludwig II-le ette riigirahade laristamist. (Asi oli selles, et kuningas andis Münchenis helilooja käsutusse uhke maja, samal ajal ehitati aga Bayreuthi Wagneri jaoks teatrit.
Kriitikud aga kirusid, et Wagneri põhitegevus on maksumaksjate raha raiskamine.) Kuulus rahalaenaja sõitis Šveitsi. Sellegipoolest jäid mehed vähemalt esialgu sõpradeks, küll aga jättis Wagneri antisemitism kuninga ükskõikseks, ta ei lasknud ennast ümber veenda ega muutnud suhtumist juutidesse. 1868. aastal, kaks aastat pärast seda, kui Ludwig II külastas Fürtheri sünagoogi, said juudid Baieris teiste kodanikega võrdsed õigused, Ludwigi isa Maximilian II oli aga 1848. aastal andnud juutidele aktiivse ja passiivse valimisõiguse.

Herrenchiemsee lossi peeglisaal.

Alates 1872. aastast laskis kuningas ilma publikuta Wagneri oopereid ette kanda. „Sügavast poolehoiust ja igavesest truudusest” laskis kuningas ehitada Bayreuthi ainuüksi Wagneri enda ooperite ettekandmiseks teatri Festspielhaus, mis valmis 1876. aastal. Kuid helilooja jäi oma sõbrale tänu võlgu: Wagner kasutas kuninga naiivset, andunud platoonilist armastust ainult kaitsekilbina oma arvukate võlausaldajate, ametnike ja ajakirjanduse vastu… Vähe sellest, auahne Wagner kippus kuningale nõu andma, mõjutades kuninga poliitilisi otsuseid ja koostas nii mõnegi poliitilise dokumendi teksti.
30. aprillil 1881 esines 23-aastane Ungari päritolu näitleja Joseph Kainz (1858–1910) eraetendusel Ludwig II ees Victor Hugo draamas „Marion de Lorme“.

Ludwig II suur soosik ja sõber Richard Wagner. Inimesena ebameeldiv, välimuselt ilmetu – laristaja, kes armastas laia elu ja laenas igal võimalusel jõukatelt tuttavatelt raha, mida ta ei kavatsenudki tagasi maksta. Olgu suhtumine Wagneri dramaatilis-paatoslik-melanhoolsetesse ooperitesse milline tahes, kuid tänapäeval hakkab iga enesest lugupidav mittesakslasest tenor Wagnerit laulma alles siis, kui tema täht teiste maade teatrilavadel hakkab kustuma.

Kuningas oli saledast ja sensuaalsest näitlejast võlutud. Järgnes lühike ja tormiline, kuid platooniliseks jäänud suhe. Päeval ja ööl pidi Kainz monarhile kõikvõimalikke rolle ette lugema. Noormehe ilmekate deklameerimiste ajal langes kuningas romantilisse joovastusse, luuleread armastusest kütsid tema igatsusi üles, kuid kätt Kainzi külge panna ta ei söandanud. Kuude kaupa rändas Ludwig II koos Kainziga läbi oma kuningriigi. Inkognito reisisid nad sama aasta juunis-juulis Šveitsi, kus Kainz pidi oma kuningale „Wilhelm Telli” ette kandma. Kuid Rütliwiesel enne vannet jooksis Kainz minema. Juba enne seda oli nende teineteise mittemõistmine muutunud märgatavaks. Kui kuningas surus ühes mägitunnelis noore näitleja enda vastu ja tahtis teda hellalt silitada, arvas Kainz, et kuningal on hirm ja põrkus kohkunult tagasi. Kui näitleja kord tohutut üleväsimust kurtes deklameerimisest keeldus, sai kuningas väga pahaseks. Ilmselt mõistis Ludwig alles siis, et on täiesti lootusetu üritus Kainzi voodisse saada. Juba nende tutvuse alguses oli selge, et vastamisi ei seisnud mitte kuningas ja näitleja, vaid kaks meest, kellest üks oli homo, teine aga hetero. Seega võis ette arvata, et ainult ühepoolne kirg hukutab suhte.
Kainz esines kuningale veel kahel eraetendusel, siis oli nende sõprus läbi. Ludwig II kinkis talle „tunnustuseks tema näitlejameisterlikkuse eest“ suure kiviga smaragdsõrmuse, kirjutuslauagarnituuri ja maalitud vapi. Kuid Kainz tahtis enne lahkumist Berliini oma heategijat tänada, keeldus kuningas kohtumisest.

Pole vähimatki kahtlust, et Kainz – nii noor ja loll kui ta ka oli – mõistis väga hästi, millist suhet kuningas tegelikult soovis. Kainz oli tüüpiline vaimne homoprostituut, kes keeldus füüsilisest kontaktist oma homoseksuaalse austajaga, kuid ei häbenenud vastu võtta hinnalisi kingitusi. Ausa heteroseksuaalse mehena oleks ta juba tutvuse alguses suhte ilmselgelt pealetükkiva kuningaga lõpetanud. Aga ei, enne oli vaja homoseksuaalset patrooni korralikult lüpsta! Hiljem müüs Kainz maha peaaegu kõik kuninga kingitused ja tagatipuks raske raha eest ka „sõbra“ saadetud arvukad tundeküllased kirjad… Need kirjad on täis „sügavaid tundeid“ Kainzi vastu, kuid samas annavad tunnistust sellest, et 36-aastasel kuningal olid juba tollal tõsised psüühilised probleemid ja tundeeluhäired.

Pimeduse deemonlikud jõud röövisid kuningalt une. Ööd läbi ratsutas Ludwig läbi oma metsade, talvel aga sõitis saaniga sihitult ringi.

Äärmiselt ebakindla ja kõhkleva inimesena ei söandanud Ludwig kellelegi tunnistada oma homoseksuaalsust (nagu näitas ilmekalt ka afäär Joseph Kainziga), ammugi ei julgenud ta oma soove ja tundeid välja elada. Ta jäi vuajeristiks, piirdudes suplevate lakeide jälgimisega. Oma baldahhiinvoodit jagas ta vaid iseendaga. Eneserahuldus oli tema ainuke kergendav ja lohutav nauding. Kuid isegi endaga tegeldes vaevasid teda süümepiinad. Ludwigi katoliiklik kasvatus ja tema pihiisa manitsused ainult suurendasid neid piinu.
1925. aastal andis minister Johann von Lutzi kasupoeg välja Ludwig II salajase päeviku, mis annab ühemõtteliselt tunnistust kuninga homoseksuaalsete eelistuste kohta. Oma päevikusse kirjutas kuningas muu hulgas ikka ja jälle, kuidas ta eneserahuldamise vastu võitles: „Ei mingeid ägedaid liigutusi, mitte liiga palju vett, rahu… Mitte kordagi enam jaanuaris, veebruaris. Üldse tuleks sellest, kui ainult võimalik, täiesti loobuda… Ei mingeid kasutuid kümblusi enam… Pühitsetud vesi… Mitte kunagi enam kätt sinna alla, raske karistuse ähvardusel!”

Joseph Kainz ja Ludwig II 1881. aastal.

Et kuningas hingepiinadest hoolimata püüdis oma kodakondsete hulgast pärit meestega kehalisse kontakti astuda, tõendab sissekanne päevikusse 29. juunist 1871. Esmalt ta nõudis, et tallmeister Richard Hornig, pikka kasvu habemega mecklenburglane, „ei astuks talle lähemale kui 1 1/2 sammu”.
6. märtsil 1872 kirjutas Ludwig: „Meie sõpruse juures sai vannutud, et me teineteisest enam kunagi ei lahku.”
Oma soosikule Richard Hornigile kinkis Ludwig Starnbergeri järve ääres luksusliku villa. Kuningas pettus rängalt, kui Hornig ühel päeval naise võttis. Ludwig ütles, et Hornigi pulmad olid talle rängemaks katsumuseks kui 1870. aasta sõda.
Ludwig II lõputud hingevaevad väsitasid tema vaimu ja kurnasid keha, sest ei ole midagi hullemat kui pealesunnitud üksindus!
Kuninga hing lausa kisendas siira sõpruse, armastuse ja homoseksuaalsete kontaktide järele, kuid tema tragöödia seisnes selles, et ta ei kohanud oma elus kedagi, kes oleks olnud suuteline ühendama sõprust armastusega. Pealegi leidis ta ilmselt, et temal kui kuningal ei sobi „madalatele tungidele“ järele anda.

Muinasjutukuningas Ludwig II:

Suur esteet käis alla. Ta hakkas jooma. Tema nägu pundus. Ta ei pesnud ennast enam, tema hambad lagunesid. Kuningas kannatas alaliste hambavalude käes.

Kammerteener Mayr märkis: „Majesteet käis riietumisel kolmveerand tundi särgi väel ringi, žestikuleeris elavalt ning raputas käsi ja pead.”
Äravajunud kurvakuju rüütlil polnud enam mingit sarnasust piltilusa mehega, kes ta oli olnud paarkümmend aastat tagasi. Ludwig langes aeg-ajalt sügavasse depressiooni, tundis surmahirmu ega suutnud ilma rahustiteta enam uinuda. Ta jõi pudelite viisi rummi ja šampust. Algasid deliiriumihood.
Baieri valitsuse pealekäimisel koostasid arstid Bernhard von Gudden, Friedrich Wilhelm Hagen, Hubert von Grashey ja Max Hubrich tunnistajate ütluste põhjal patsienti küsitlemata ekspertiisi, tunnistades kuninga hingeliselt segaseks („seelengestört“) ja ravimatuks. Ludwigi kauaaegse ihuarsti Max Joseph Schleiss von Löwenfeldi arvamust kuulda ei võetud. 9. juunil 1886 tagandas Baieri valitsus kuninga. Ööl vastu 10. juunit ilmus Neuschwansteini lossi komisjon, kelle kuningas laskis vahistada ja Münchenisse tagasi saata.

Ludwig II vend Otto. Pärast kuningas Ludwig II tagandamist nimetati Otto formaalselt kuningaks Otto I nime all. Kuna ta oli aga ravimatult vaimuhaige („ära pöörama“ hakkas ta juba 17-aastaselt) ega polnud võimeline oma kohustusi täitma, jäi kuni 1913. aastani prints Luitpold regendiks. Siis tehti seadustesse vastav muudatus ja 5. novembril 1913 kuulutati Luitpold kuningaks Ludwig III nime all, samas jäeti vaimuhaigele Ottole tema tiitel alles. Seega oli vähemalt vormiliselt Baieril kaks kuningat.

11. juunil kesköö paiku ilmus lossi uus komisjon. Dr Gudden informeeris kuningat arstide ekspertiisiotsusest ja teatas, et Ludwigi onu prints Luitpold on võtnud võimu üle printsregendina. Järgmise päeva varahommikul toimetati tagandatud kuningas Starnbergeri järve (tollal Würmsee) ääres asuvasse Bergi lossi.
13. juuni õhtul 1886 palus Ludwig luba teha Stranbergi järve ääres väike jalutuskäik. Pärast väikest nõupidamist anti Ludwigile luba dr Guddeni saatel järve ääres jalutada. Arsti korraldusel pidid kaks hooldajat neid omapäi jätma. Kui mõlemad mehed ei olnud kella kaheksaks tagasi tulnud, oletati, et nad on kusagil äsja alanud vihmasaju eest varju otsinud. Hiljem saadeti neid sõudepaatides otsima mõned sandarmid ja hiljem kõik lossis viibinud mehed.
Kahe tunni pärast leiti laternate ja tõrvikute valgusel esimene asitõend – kuninga mantel ja jakk. Äkki sattus üks meestest umbes 25 sammu kaugusel kaldast kohutavale leiule – uppunud kuningale, mõni aeg hiljem leiti ka kuningat jalutuskäigul saatnud dr Guddeni laip. Selleks ajaks on Ludwig olnud surnud juba kolm tundi…
Pärast kuninga surma nõudis ülemtallmeister Max von Holnstein, et uuritaks kuninga vaimuhaigust, kuid nii monarhia kui teenindava personali huvides ei tohtinud puudutada kuninga seksuaalseid eelistusi. Ta teadis, mis kõik oleks päevavalgele tulnud. Kuid kuningakoja arved reetsid, kui suuri summasid ta oma soosikutele välja andis. Inimlike suhete järele igatsev kuningas ei suutnud kuidagi mõista, et tõelist sõprust ei sõlmita kingitustega!
Kuninga tellimusel valmistatud tema parimate ratsanike alasti kujud lasti kadunukese hea maine nimel purustada. Et aga homoseksuaalne kuningas ei olnud ka pärast surma kaitstud klatši eest, tõendas salasekretär Friedrich Graf, kes nägi kuninga surnukeha ja hiljem välja lobises, et ta ei ole kunagi näinud nii võimsaid reisi ja ka suguelundid olevat olnud „väga hästi välja arenenud”.
Ludwig maeti 19. juunil 1886 Müncheni Michaeli kiriku katakombi. Tema süda maeti eraldi 16. augustil Altöttingi Halastuse kabelisse (Gnadenkapelle).
Mis 13. juuni õhtul tegelikult juhtus? Tõenäoliselt tahtis kuningas kas põgeneda või ennast järve uputada. Kuna dr. Gudden üritas teda takistada, rebis kuningas ennast lahti, kiskus mantli ja jaki seljast, mingil hetkel uputas arsti, seejärel aga iseenda. Hiljem leitud kuninga käekell oli seiskunud kell 18.54, sest vesi oli kella sisemusse tunginud. Kuid Guddeni tasku-uur oli seiskunud alles kell 20.10. Mudasel järvekaldal leiti aga veel kellegi kolmanda tundmatuks jäänud mehe jalatsijäljed. Me ei saa kunagi teada, mis järve kaldal tegelikult juhtus, sest lahenduse võttis Ludwig endaga hauda kaasa. Ainult legend temast on jäänud surematuks.

© Peter Hagen