Moslemid jätkavad EL lahkel nõusolekul Euroopa vallutamist

15 minutit lugemist

Islamis nähakse tänapäeval sageli kultuuri Euroopasse toojat, antiikautorite teoste talletajat, meditsiini arendajat ja poeesia taimelava. Meil on tekkinud väärarusaam minevikus toimunud islami ekspansioonist kui üllaste, poeesialembeste sangarite jalutuskäigust naabrite juurde, mil šerbetti juues räägiti Aristotelesest ja kuulati flöödiviise. Alljärgnevas artiklis värskendab eurooplaste mälu Itaalia publitsist Oriana Fallaci.

Aastal 635, seega kolm aastat pärast Muhammadi surma, tungisid Püha Poolkuu väed kristlikusse Süüriasse ja Palestiinasse. 638. aastal vallutasid nad Jeruusalemma ja Issanda Hauakiriku. 640. aastal, olles hõivanud Pärsia, Armeenia ja Mesopotaamia (praegune Iraak), tungisid nad kristlikusse Egiptusesse ning vallutasid kristliku Magribi ehk praegused Tuneesia, Alžeeria ja Maroko.

668. aastal ründasid nad esimest korda Konstantinoopolit ja piirasid seda viis aastat. 771. aastal ületasid nad Gibraltari väina ja maabusid katoliiklikus Ibeerias ehk poolsaarel, kus asuvad Hispaania ja Portugal. Vaatamata Pelajo ja Cidi võitlejate kangelaslikule vastupanule jäid sissetungijad siia tervelt kaheksaks sajandiks. Ja see, kes usub „rahumeelsesse kooseksisteerimisse vallutajate ja vallutatute vahel”, lugegu veel kord jutustusi maha põletatud kloostritest, rüvetatud kirikutest, vägistatud nunnadest, kristlastest ja juuditaridest, keda nad oma haaremitesse sulgesid. Meenutagu Cordoba ristilööduid, Granada pooduid, peadest ilma jäänuid Toledos ja Barcelonas, Sevillas ja Zamorras. Peade mahavõtmine Sevillas sai teoks al-Mu’tamidi käsul. Ta kasutas juutide ja kristlaste maharaiutud päid oma palee kaunistamiseks. Zamorras raiuti päid vesiir al-Mansuri käsul. Tema oli tuntud kui „filosoofide kaitsja ja islamiusulise Hispaania juht”.

Jeesuse nime mainimine tõi kaasa kohese hukkamise ristilöömise, pea mahavõtmise, poomise või teibasse ajamise läbi. Samad karistused olid reserveeritud neile, kes julgesid kirikukelli helistada või kanda rohelist riietust, milline õigus kuulus eranditult moslemitele. Iga juut ja kristlane pidi moslemist möödumisel astuma kõrvale ja talle kummardama. Ja häda sellele kristlasele või juudile, kes julges vastata moslemipoolsele solvangule!

Mis aga puudutab seda arvamust, et uskmatuid koeri ei sunnitud pöörduma islami usku, siis kas teate, miks? Sest need, kellest said moslemid, ei pidanud enam maksma makse. Need, kes jäid oma usu juurde, maksid edasi.

721. aastal suundusid moslemid Hispaaniast Prantsusmaale. Andaluusia kuberneri Abd al-Rahmani eestvedamisel tapsid nad ettejuhtuvad mehed ning viisid orjusse kõik naised ja lapsed. Liikudes edasi põhja poole mõrvasid nad kõik mungad ja nunnad teel ettesattunud kloostrites. Lyonis ja Dijonis röövisid nad paljaks absoluutselt kõik kirikud. Nende pealetung Prantsusmaal kestis lainetena üksteist aastat.

731. aastal jõudis 380 000 jalamehest ja 16 000 ratsanikust koosnev vägi Bordeaux’ alla ning liikus edasi Poitiers’sse ja Tours’i. Kui Karl Martell ei oleks 732. aastal Poitiers-Tours’i lahingut võitnud, tantsiks ka Prantsusmaa samu tantse nagu hispaanlased.

827. aastal maabusid nad Sitsiilias, mis oli veel üheks nende täitmatu isu sihtmärgiks. Nagu tavaliselt, vallutasid nad tappes, päid lõigates ja teibasse ajades Sürakuusa ja Taormino, seejärel Messina ja Palermo. Neil kulus 75 aastat, et suruda maha sitsiillaste vastupanu ja islamiseerida kogu saar.

Nad jäid siia kaheks sajandiks, kuni normannid nad välja lõid, ent 836. aastal tulid nad maale Brindisi all, 840. aastal Baris, 841. aastal Ankonas. Seejärel liikusid nad üle Aadria ja Türreeni mere ja maabusid 846. aastal Ostias. Nad röövisid selle paljaks ning põletasid maha, läksid edasi Rooma peale, piirasid selle ümber ning ühel ööl tungisid linna sisse. Peetruse ja Pauluse basiilikad rööviti paljaks ning purustati. Paavst Sergius II sunniti maksma iga-aastast andamit: 25 000 hõbedakangi. Et vältida edaspidiseid kallaletunge, laskis järgmine paavst Leo IV ehitada müürid, mida tuntakse tema nime järgi.

Lahkudes Roomast, suundusid vallutajad Campania maakonda. Siia jäid nad 70 aastaks. Nad purustasid Monte Cassino ja rüüstasid Salerno. Siin oli nende üheks meelepärasemaks meelelahutuseks nunnade vägistamine katedraalkiriku altaril.

898. aastal laastasid nad Provance’i, täpsemalt tänast Saint-Tropezi. Olles siin kanda kinnitanud ületasid nad 911. aastal Alpid ning tungisid Piemont’i. Hõivanud Torino ja Casale, põletasid nad seal maha kõik kirikud ja raamatukogud, tapsid tuhandeid kristlasi ja liikusid sealt edasi Šveitsi. Jõudsid Genfi järveni, ent lumesaju tõttu naasid nad sooja Provance’i.

940. aastal okupeerisid nad Touloni ja… noh, te teate juba.

Praegusel ajal on väga moodne lüüa endale rindu ja kahetseda, süüdistades Läänt ristisõdade pärast. Ristisõdadesse suhtutakse kui vaeste, süütute moslemiste suhtes toime pandud ebaõiglusse. Ent juba enne ristisõdade muutumist ekspeditsioonideks ja katseteks saada tagasi Jeesuse Hauakirik (mis oli hõivatud moslemite poolt, nagu mäletame), olid need põhimõtteliselt vastureaktsiooniks nelisada aastat kestnud sissetungidele ja vallutustele. Ristisõjad olid vasturünnakuks eesmärgiga lõpetada islamistlik ekspansioon Euroopas ja suunata nende aktiivsus Itta, ent pärast ristisõdu Allahi pojad hakkasid viljelema sama poliitikat nagu enne ja veelgi aktiivsemalt.

Seekord türklaste kätega, kes eelnevalt olid oma energiat rakendanud Euroopas, mille muutsid oma lahinguväljaks, ning seisid nüüd Ottomani impeeriumi hälli juures. Kuulsad türgi janitšarid on siiani eurooplaste jaoks fanaatilise mõrvari sünonüümiks. Kas te aga teate, kes need janitšarid tegelikult olid? Impeeriumi valikväed, võimelised nii eneseohverduseks kui mõrvadeks ja rööviks. Kas teate, kust neid teenistusse võeti või õigemini sunniti teenistusse astuma?

Impeeriumile allutatud aladelt nagu Kreeka, Bulgaaria, Rumeenia, Ungari, Albaania, Serbia. Ka Itaalia ja rannikulinnad, kuhu sooritasid oma röövretki moslemitest piraadid. Nendes linnades võite veel praegugi näha varemetes vahitorne, mis ehitati selleks, et seirata merd ja hoiatada ümberkaudseid elanikke. Seal võib veel praegugi kuulda hüüatusi: „Emake, türklased!” Nüüd kasutatakse seda naljategemiseks, kunagi oli see aga valu- ja hirmukarje.

Türklased röövisid need tulevased mõrtsukad 11–12 aasta vanuses koos veel nooremate lastega, et sulgeda nad pedofiilidest sultanite ja vesiiride haaremitesse. Valiti väljapaistvate perekondade tugevaimate ja sihvakaimate seast. Pärast islamisse ümbersundimist suleti nad sõjaväebarakkidesse, kus nad jäeti ilma igasugusest inimlikust soojusest. Ka õigusest abielluda. Neid töödeldi selliselt, et isegi Hitler koos oma SS-iga kadestaks. Nad muudeti sellisteks tapamasinateks, milliseid ei olnud nähtud Rooma aegadest alates.

Ma ei taha venitada liiga pikaks seda pisikest ajalootundi, mis oleks meie poliitkorrektsetes koolides tõeliseks moraalipatuks, ent ma olen kohustatud värskendama unustajate ja kahepalgeliste mälu. Niisiis.

1356. aastal vallutasid türklased Gallipoli poolsaare Euroopas. Siit oli hõlbus jätkata liikumist ning imekiirelt hõivati Triest, Makedoonia ja Albaania. Türklased vallutasid Suur-Serbia ning piirasid järgneva viie aasta jooksul taas Konstantinoopolit, lõigates selle ära Läänest.

Tõsi küll, 1396. aastal olid türklased sunnitud oma edasitungi seisma jätma, et tegeleda mongolitega, kes olid küll islamiseerunud, ent mitte alistatud. Juba 1430. aastal jätkasid nad oma sõjakäiku Euroopa vastu ning hõivasid veneetslastele kuuluva Saloniki. Olles murdnud aastal 1444 kristlaste vastupanu Varnas, kindlustasid nad endale ülemvõimu Valahhias, Moldaavias ja Transilvaanias ehk territooriumil, mida tänapäeval tunneme Bulgaaria ja Rumeeniana. Seejärel piirasid nad taas Konstantinoopolit, mis langes 29. mail 1453. aastal Mehmet II kätte. Muide, kas te teate, mis mees oli see Mehmet II? Noormees, kes astus troonile pärast seda, kui oli kägistanud oma kolmeaastase venna, kasutades islamlikku vennatappu soosivat seadust, mis lubas sultanil oma pereliikmeid likvideerida.

Tõenäoliselt te ei mäleta enam väga hästi Konstantinoopoli langemise kirjeldust, mille jättis meile kirjutaja Francesco? See kirjatükk võib hästi värskendada unustajate või õigemini kahepalgeliste mälu. Eriti Euroopas, kes itkeb ainult moslemeid ja mitte kunagi juute või kristlasi, budiste või hindusid. Konstantinoopoli langemisi üksikasjade meenutamine oleks poliitiliselt ebakorrektne.

Koidikul, kui Mehmeti sõjamehed tulistasid kahuritest linnavalle, varjusid linlased Hagia Sophia kirikusse ja laulsid psalme, et pälvida taevaste jõudude halastust. Patriarh teenis oma viimase liturgia ja et vähendada paanikat, ütles kindlal häälel järgnevat: „Ärge kartke, mu õed ja vennad! Homme olete juba Taevases Kuningriigis ja teie nimed jäävad seal kestma aegade lõpuni!” Lapsed nutsid hirmunult, emad üritasid neid lohutada: „Tasa, tasa, lapsuke! Me sureme oma usu pärast Kristusesse Jeesusesse! Sureme oma valitseja Konstantinus XI ja meie kodumaa eest!”

Osmanite väed tungisid trummipõrina saatel läbi purunenud linnamüüri, pühkides enda eest minema genualastest, veneetslastest ja hispaanlastest kaitsjaid, raiudes neid tükkideks oma kirveste ja mõõkadega, tungisid Sophia katedraali ja võtsid pead maha kõigil, kes seal olid, kaas arvatud lastel.

Türklased lahutasid kirikus meelt, heites küünalde pihta neid väikeseid maha lõigatud päid. Tapatalgud kestsid keskpäevani ning lõppesid alles siis, kui suurvesiir tõusis Hagia Sophia katedraali ambonile, ikooniseina esisele kõrgendikule, ja pöördus mõrvarite poole: „Puhake. See hoone kuulub nüüd Allahile.”

Samal ajal linn põles, sõjardid tapsid, poosid ja ajasid teibasse. Janitšarid vägistasid ja tapsid nunni (mõne tunniga tapeti neid umbes 4000) ja panid ellujäänud ahelatesse, et nad turgudel maha müüa. Samal ajal valmistusid Allahi sulased pidusööminguks. Pidusööminguks, mille käigus jõi Mehmet II vastupidiselt prohvet Muhammadi seadustele end Küprose veinist täis ja, omades nõrkust noorte poiste suhtes, käskis enda juurde tuua suurvürst Notarase poja.

14-aastane poiss oli kuulus oma ilu poolest. Kõigi silme all Mehmet vägistas ta. Seejärel laskis kohale tuua poisi perekonna: vanemad, vanavanemad, tädid, onude ja tädide lapsed. Vägistatud poisi silme all laseb ta neil kõigil ükshaaval pead maha lõigata. Samuti käskis ta lõhkuda kõik altarid kirikutes, ümber sulatada kirikute kellad ja muuta kõik kirikud mošeedeks või turuhooneteks. Nõndaviisi muutus Konstantinoopol Istanbuliks.

Ent inimõiguslased ja kooliõpetajad ei soovi sellest teada. Kolm aastat hiljem, 1456. aastal, vallutasid moslemid Ateena, kus Mehmet muutis jällegi kirikud mošeedeks ja… edasi te juba teate.

Ateena vallutamisega lõppes sissetung Kreekasse, mida nad hiljem hoidsid enda käes ja rüüstasid neli sajandit järjest.

Sellele vallutusele järgnes kallaletung Veneetsia Vabariigile. 1480. aasta 28. juulil maabus Ahmed-paša armee Otranto linna all, mida kahe nädala jooksul kaitsesid vaid linlased ja käputäis sõdureid. Ka siin tungisid moslemid lõpuks katedraalkirikusse, kus võtsid pea maha armulauda jaganud peapiiskopil ja koos temaga ka kõigil vaimulikel. Noored ja kenad naised anti sõduritele, teised kas tapeti või viidi orjusse. Lõpuks küsiti ühelt Ahmed-paša laagrisse viidud vangistatute rühmalt, kuhu kuulus umbes 800 noort inimest vanuses 15–18, kas nad tahavad võtta vastu islami või surra.

„Mina eelistaksin surma,” vastas 16-aastane kangur Antonio Grimaldo Peculla. Tema järel vastasid nõnda ka kõik teised. Ahmed-paša rahuldas nende soovi, eemaldades neil kõigil pea kehast. Tapatalgud kestsid kaheksa päeva. Iga päev hukati sada noort inimest.

Vaid ainult keegi Mario Bernabei pääses, hakates muslimiks. Aga ta osutus väga halvaks musulmaniks ning aeti peagi teibasse. Sellest kõigest räägib Pietro Colonna oma raamatus „Kommentaarid apokalüpsise juurde”.

Järgneva sajandi jooksul jätkus kõik samas vaimus, sest 1512. aastal sai Ottomani impeeriumi juhiks Selim Julm. Jällegi vennatapuseaduse abil tõusis ta troonile, olles kägistanud surnuks oma kaks venda ja viis sugulast koos mõnede kaliifide ja lugematu hulga vesiiridega.

Vaat sellisele džentelmenile sündiski kaugele ettevaatav sultan, kes pürgis looma „Euroopa islamiriiki” – Suleiman Tore. Kohe pärast kroonimist kogus ta 400 000 mehelise sõjaväe, lisaks 30 000 kaamelit, 40 000 hobust ja 300 suurtükki. Islamiseeritud Rumeeniast tungis ta 1526. aastal Ungarisse ja vaatamata selle kaitsjate sangarlikkusele purustas nende väe 48 tunniga. Seejärel jõudis ta Budani, tänapäevase Budapestini. Ta põletas linna maha ja viis Istanbuli orjaturgudele 100 000 meest, naist ja last. Järgmisel aastal viidi Damaskuse, Bagdadi, Kairo ja Alžiiri turgudele 3 000 000 vangi.

Aga ka sellest ei olnud ahnele Suleimanile küllalt. Et jätkata „Euroopa islamiriigi projektiga”, kogus ta uue armee ühes 400 suurtükiga ja suundus 1529. aastal Ungarist Austriasse.

Äärmiselt katoliiklikku Austriat peeti kristluse tugisambaks. Suleimanil ei õnnestunud seda vallutada. Pärast viienädalasi edutuid rünnakuid otsustas ta taanduda. Ent liikudes tagasi, laskis ta teibasse ajada 30 000 talupojast vangi, keda ta ei pidanud orjaturu jaoks enam sobivaks, sest pärast eelnevate aastate suurte partiide tarnimist olid hinnad langenud.

Olles naasnud Istanbuli, usaldas Suleiman oma laevastiku reformimise kuulsale piraadile Hayreddinile, keda tunti Punahabeme nime all. Reform lubas muuta Vahemere lahingutandriks võitluseks islami eest. Pärast oma kahe vanema poja ja nende kuue lapse ehk oma kuue lapselapse tapmist ründas ta 1565. aastal kristlaste kindlust Maltal. Suleiman suri 1566. aastal infarkti, ent kasu ei olnud sellestki, et trooni päris poeg, kelle lisanimeks oli Joomar. Just Selim II Joomari juhtimise all vallutas väepealik Lala Mustafa 1571. aastal kristliku Küprose, kus kindral sooritas ühe oma hirmsaimatest tegudest, millega „tsivilisatsiooni päikesekiir” ennast häbistas.

Ma pean silmas Veneetsia senaatori Marcantonio Bragadini, saare kuberneri, piinarikast surma. Nagu räägib ajaloolane Paul Fregosi oma suurepärases raamatus „Džihaad”, sõitis Bragadin pärast kapitulatsiooniaktile allakirjutamist Mustafa juurde arutama allaandmise tingimuste üle. Olles suur protokolli austaja, läks ta sultani juurde kõige ettenähtud pompöössusega ehk siis imekenal ratsul, rõivastatud senaatori violetsesse rüüsse. Sellele lisaks saatsid teda paraadvormi riietatud 40 arkebuusikandjat ja ilu poolest kuulus paaž Antonio Cirini, admiral Cirini poeg, kes hoidis senaatori pea kohal kallihinnalist päikesevarju. Ent see ei olnud kaugeltki mitte hea aeg läbirääkimisteks, mu sõbrad patsifistid! Sest eelnevalt sepitsetud plaani kohaselt võtsid janitšarid Antonio kinni ja viisid ta Mustafa, kes ihaldas poisse veel rohkem kui Mehmet II, haaremisse.

Seejärel piirati arkebuusikandjad sisse ja raiuti sõna otseses mõttes tükkideks. Lõpuks võtsid nad hobuselt maha Bragadini, lõigates alustuseks ära tema nina ja kõrvad. Seejärel pandi ta sandistatuna põlvili sultan-koletise ette, kes käskis ta elusalt nülgida. Nülgimine ja hukkamine toimusid kolmeteistkümne päeva pärast küproslaste juuresolekul. Nemad käsutati kohale seda pealt vaatama. Janitšarid, mõnitades tema ninatut-kõrvatut olekut, sundisid teda tegema ringkäiku linnatänavail, vedades enda järel prügikotti ja lakkuma maad iga kord, kui ta möödus Lala Mustafast.

Ta suri, kui lõppes nülgimine. Lala Mustafa käskis tema naha täita õlgedega ja teha sellest topis. Lala käsul tegi topis lehma seljas veel ühe ringi mööda linna. Seejärel seoti see Mustafa lipulaeva peamasti külge. Islami igavese au nimel.

Ei aidanud seegi, et raevunud veneetslased purustasid liidus Hispaania, Genova, Torino, Parma, Mantova, Lucca, Ferrara, Urbino, Malta ja paavstiriigiga Lepanto merelahingus Ali-paša laevastiku. Selleks ajaks oli Ottomanide impeerium saavutanud oma võimu haripunkti ning järgnevate sultanite juhtimisel jätkas kallaletungi Euroopale ilma erilisemate takistusteta aladele, kuhu Suleiman Tore tahtis luua oma „Euroopa islamiriigi”. Türklased jõudsid Poolani ja viibisid siin kaks korda, aastatel 1621 ja 1672.

Mitte juhuslikult ei leidnud unistus „Euroopa islamiriigist” lõpu alles 1683. aastal, kui suurvesiir Kara-Mustafa kogus 600 000 pealise sõjaväe koos 1000 suurtükiga. Vägede liigutamiseks oli vaja 40 000 hobust, 20 000 kaamelit, 20 000 elevanti ja 20 000 muula. Toitlustamiseks 20 000 härga ja lehma, 10 000 kitse ja lammast ning 100 000 kotti maisi ja 50 000 kotti kohvi. Kara-Mustafaga tulid sõtta kaasa ka umbes sadakond naist ja naisvangi.

Olles kokku saanud kogu selle toreduse, naasis ta Austriasse ja lõi Viini all lahti oma laagri, kus lisaks tema enda isiklikule telgile, mida kaunistasid jaanalinnud, paabulinnud ja purskkaevud, oli veel 25 000 telki vägede jaoks. Türklased piirasid Viini teist korda.

On tõsiasi, et 1683. aastal olid eurooplased palju targemad kui praegu. Välja arvatud prantslased, kellele meeldisid ka toona tihedad sidemed islamiga (meenutagem kasvõi Louis XIV poolt allkirjastatud liidulepingut). Eurooplased kiirustasid kaitsma linna, milles nähti kristluse kehastust. Kõik, just nimelt kõik eurooplased – inglased, hispaanlased, ukrainlased, sakslased, poolakad, itaallased.

12. septembril saavutasid nad vapustava võidu, mis sundis Kara-Mustafa põgenema ja maha jätma kõik oma kaamelid ja elevandid, härjad ja muulad, maisi ja kohvi, jaanalinnud ja paabulinnud, naised ja naisvangid. Et viimased ei satuks uskmatute koerte kätte, laskis Kara-Mustafa neil – viimsel kui ühel – kõri läbi lõigata.

Miks ma seda kõike räägin? Et oleks selge, et praegune islami pealetung Euroopale ei ole miski muu kui tema taassünd!

Sajanditevanuse islami imperialismi, ekspansionismi ja kolonialismi taassünd. Eurooplastele võib see meenutada Kolmanda Riigi katku. See on hea võrdlus, ent praeguse, 21. sajandi barbarite laviini alustalaks on lisaks demograafilisele plahvatusele islam, üks maailmareligioonidest, mis on iseenesest palju ohtlikum kui natside üliinimese teooria.

Seekordne islami taassünd on palju kavalam, palju salakavalam. Palju ohtlikum koos oma demograafilise baasiga.

Tänast pealetungi ei või iseloomustada üksnes kaasaegsete Kara-Mustafade või Ali-pašade, Ahmed-pašade, Suleiman Toredate, bin Ladenite, erinevate Arafatide ja muude kõrilõikajatega, kes lasevad end õhku koos pilvelõhkujate või autobussidega.

Tänasel päeval on sissetung organiseeritud immigrantide laviinina, kes seavad end sisse meie maades. Selle asemel, et austada meie seadusi, suruvad nad meile peale enda omi. Nende traditsioonidest saite te eespoolt juba aimu.

Kõikjal, isegi Islandil, kasvab nende arv kiirelt. Ja mitte sellepärast, et pealetung ei tunne puhkepause, vaid ka seepärast, et moslemid on kõige viljakam inimgrupp maailmas. Sellele aitab kaasa juba keskajal välja töötatud ekspansioonivahend – mitmenaisepidamine. Nagu deklareerivad islami liidrid – naise üsa nähakse Koraanis eelkõige relvana!

Tunnuspilt: Türklased Viini all 1683. aastal.

Objektiiv, dets 2015, tõlkinud Roland Tõnisson