Monica Lewinsky – naine, kes imes ennast ajalukku

14 minutit lugemist

Esmakordselt kohtusid nad 1995. aastal – noor juuditar, kes unistas armastusest, ja tema presidendist ülemus. Arenes kõige banaalsem romaan tööpostil. Tavaliselt on keegi pärast seda armastuses igaveseks pettunud, keegi leiab oma õnne. Aga kui ülemus on Ameerika Ühendriikide president, ja armuromaani taustaks suur poliitika, ei saa lugu lõppeda mitte millegi heaga.

Vaevalt võis fašistlikult Saksamaalt põgenenud juudi emigrantide järeltulija oodata, et kunagi seisab tema tütre nimi ajalehtede pealkirjades kõrvuti USA presidendi omaga. Monica isa Salomon Lewinsky kehastas eneses „ameerika unistust“ – ta saavutas kõik ise. Salomon oli laia praksisega onkoloog Los Angeleses, ta töötas palju, lastega oli harva koos, ent kindlustas nad materiaalselt suurepäraselt. Monica ja tema vend Michael elasid Beverly Hillsis miljonilises eramus, isa sõitis Cadillaciga, ema Mercedesega. Monica kasvas koos vennaga hoidjate järelevalve all ega tundnud puudust millestki, kui ehk vanemlikust armastusest ja tähelepanust.

Bill ja Hillary Clinton – veel noored ja õnnelikud, skandaalidest puutumata.

Isa oli vahel liialt karm, see-eest ei öelnud ema Monicale milleski ära. Ta vedas tütart mööda poode, ostis talle kosmeetikat ja rõivaid, õpetas meikima ega keelanud kunagi vaadata seriaale armastusest. Aga kui Monica sai viieteistkümneseks, läksid vanemad lahku. Lahutusprotsessi käigus kinnitas ema, et isa karjus sageli laste peale ja kihutas nad lastetuppa käsuga „Mine oma tuppa ja ära sealt nina välja pista, kuni sult seda ei paluta“. Aga kohus ei võtnud Marcia sõnu kuulda – lõppude lõpuks maksis mees kinni eramu, autod, laste koolitamise, nende psühholoogi ja mõistagi kohtukulud. Pärast lahutust pidas Monica ema showbisnist käsitlevat veergu The Hollywood Reporter´s, aga 1993. aastal kirjutas varjunime Marcia Lewis all Luciano Pavarottist, Placido Domingost ja José Carrerasest raamatu „Kolme tenori eraelu“. Võimalik, et seitse aastat hiljem õhutas nimelt ema eeskuju Monicat mälestusteraamatut kirjutama.

15-aastasena oli Monica paksuvõitu häbelik tüdruk, kes klassivendades sümpaatiat ei äratanud. Enesele tundus ta alati liiga tüsedana ja püüdis pidevalt saleneda – küll pidas dieeti, küll neelas tablette. Väliselt oli ta kaugel Barbiest, kõikide tüdrukute standardmudelist, aga tema unistused ei erinenud miljonite samasuguste noorukeste ameeriklannade omadest millegi poolest. Ta ihkas armastust, edu ja populaarsust. Seda kõike püüdis ta saavutada, kui kolledžisse astus. Monica otsustas õppida psühholoogiat – iseenesest küllalt tüüpiline valik. Psühholoogia, sotsioloogia ja kunstide teooria on tüüpiline komplekt näiteks rahandusjuhi tulevasele naisele. Psühholoogia õppimine andis end ka varsti tunda: tagasihoidlikust hallist hiirekesest muutus Monica hüperaktiivseks preiliks. Sõprade kinnitust mööda oli tal sestpeale voodi kõrval alati käepärast karbike preservatiividega. Alailma flirtis ta kellegagi, oli erakordselt avatud ja lobises lakkamatult. Sellele vaatamata ei viljelenud ta kunagi romaane eakaaslastega – teda veetlesid eakamad, abielus mehed. Psühholoogid selgitavad, et sel viisil püüdis Monica korvata isapoolse tähelepanu puudujääki. Tüdruk ise ei tunginud kogu sellesse freudistlikku filosoofiasse, vaid lihtsalt käivitas pikema romaani teatriringi juhendajaga. Väljavalitu nimi oli Andy Bleier. Monica käis temaga kohtamas, hoidis sageli tema lapsi ja soojendas perenaise äraolekul abieluvoodit. Nõnda kestis see mitu aastat, kuni suhtest sai teada Bleieri naine. Lahkuminekut elas Monica raskelt üle: valas ohtrasti pisaraid, kurtis ebaõigluse üle ega suutnud kuidagi mõista, miks tema armastus tagasi lükati.

Mingi Lewinsky lõi kõik kaardid segamini.

Murest üle saada aitas töö Valges Majas. Perekonnasõber Walter Key, demokraat ja demokraatliku partei sponsor, hankis talle stažööri koha personaliosakonnas. Esimest korda astus Monica USA demokraatia pühamast pühamasse paika 1995. aasta juunis. Juba ainuüksi see oli iseenesest väikene ime: tavaliselt võeti Valgesse Majja tööle saledaid, pikki, ideaalse kasvatusega tütarlapsi. Monica vastas hädavaevu nendele nõudmistele. Ka torkas ta silma liiga ereda meigiga, liigse kehakaaluga, ja ta käitumismaneer oli kaugel täiuslikkusest. Kuid ta oli juut, ja USA-s on see tugevaks plussiks!

Monica põhitööks sai posti kontrollimine teenistuskorpuse esimesel korrusel. Aga talle oli sellest vähe. Kasutades oma ametitõendit, lonkis ta sageli ringi Valge Maja koridorides ega jätnud kunagi kasutamata võimalust mööduda Ovaalkabinetist, lootuses kohata presidenti. Personali seas sai ta hüüdnimeks „püünisraud“. Kui mõni tuntud inimene teda tervitas, ei andnud ta tollele kunagi võimalust edasi minna, vaid alustas sedamaid lõputut vestlust – et aga kauem viibida kuulsuse kõrval. Kolleegid leidsid, et ta ülehindab mitte ainult oma veetluse jõudu, vaid ka oma võimeid. Lihtsamalt öeldes – see riukalik juudiplika polnud sugugi nii tark, nagu ta enesest ise arvas. Sellise käitumisega kutsus ta esile Evelyn Libermani, personaliosakonna ülema ja Hillary Clintoni lähedase sõbranna rahulolematuse. Kord soovitas Liberman Monicale mitte alailma ilmuda sinna, kus president võiks teda näha, ja saatis kord isegi koju ümber riietuma – Monical oli seljas liiga lühike valge kleit. Ent Libermani püüded suruda Lewinsky vastavusse Valge Maja standarditega ei kandnud vilja. Sihikindel juuditar unistas endiselt presidendiga tutvumisest. 1995. aasta novembris leidis kohtumine lõpuks aset – Monica ülemuse sünnipäeval. Ja pärast seda hakkasid nad sagedamini kokku puutuma, põhiliselt tööl.

Clinton ja Lewinsky – kaks patuoinast.

Clinton oli ideaalne kandidaat Monica kangelasest armukese rolli. Ta oli vanem, abielus ja kuulus. Ta oli president, metafüüsiline „rahvuse isa“, kõige selle sümbol, millest unistab tüüpiline ameerika tüdruk, kes Lewinsky ju oli. Hiljem tunnistas ta, et armus mitte üksi Clintonisse, vaid „ka võimu, mida USA president eneses kehastas“. Ajastu mõistus, au ja südametunnistus – kes selles kahelnuks! Clinton oli võluv ja võttis heameelega vastu Lewinsky tähelepanuavaldused. Romaan arenes žanri kõigi reeglite kohaselt: Lewinsky ja Clinton kohtusid, helistasid teineteisele, kirjutasid kirju ja vahetasid kingitusi. Ent siis andis enesest taas märku Evelyn Liberman. Esmalt viis ta Lewinsky üle Valge Maja teise osakonda (näiliselt nagu ametikõrgenduseks), seejärel saatis üldse ära Pentagoni. Monica kirjutas talle kolmeleheküljelisi läkitusi, nõudes nördimusega enese tagasitoomist endisele tööle. „Miks te minuga nõnda ümber käite?“ halas ta. Lewinsky ei tahtnud oma armastatust lahkuda.

Ta käis jätkuvalt Valges Majas – justnagu asja pärast, aga nüüd ainult kas lõuna ajal või puhkepäevadel. Mõnikord isegi hilisööl, kui Clinton kauemaks tööle jäi. Peale Clintoni oli Monical veel mitu partnerit, kelle üle ta sageli sõbranna Linda Trippiga aru pidas. Kord meenutas Lewinsky kohtumisi presidendiga ja jutustas pärast seda tundide kaupa ainult Clintonist. Sellest, kuidas Bill teda vaatas, mida ütles ja mida kinkis. Ja kuidas tema ise ostis talle kirju lipsu ja kuidas president teda suudles. Ka sellest, et president eelistab oraalset seksi, ja veel armastab ta talle sügava öö ajal helistada ja seksist rääkida. Monica muudkui jutustas, aga truu sõbranna võttis kõik lindile. Ja pärast, poetamata Lewinskyle sellest sõnagi, andis kassetid edasi rahvusliku julgeoleku komiteele.

William Jefferson Clintoni suhe Lewinskyga polnud esimene omataoline. Clintonit peetakse „rekordimeheks Ameerika presidentide seas avalikuks tulnud abieluväliste suhete arvukuse alal“. Kõige kõmurikkamaks neist – ööklubi lauljanna Jennifer Flowersiga, endise Miss Arkansase Sally Pedieu´ ja kuberneri aparaaditeenistuja Paula Jonesiga. Nimelt „Paula Jonesi lugu“ mängis otsustavat rolli Clintoni ja Lewinsky suhetes. Veidi enne afääri Monicaga süüdistati Clintonit Paula Jonesi seksuaalses ahistamises. Seega oli Clintoni pruuk viljelda „romaane tööpostil“ üldteada, ja ainult selline napakas nagu Lewinsky võis tõemeeli arvata, et president on temasse armunud. Probleem seisnes üksnes selles, et pärast juhtumit Paula Jonesiga pidasid poliitilised vastased Clintonil pingsalt silma peal. Presidendi järjekordne intriigike muutis põgusa armusuhte kohutavaks kuriteoks moraali, südametunnistuse ja seaduse vastu. President – see on eeskuju, keda jäljendada, temal ei tohi olla ei töiseid ega tööväliseid romaane. Peale selle näis esialgu, et Clinton on hirmul asja kohtuliku menetlemise ohu ja ametist tagandamise ees. Ta palus Monical nende suhtest mitte kellelegi rääkida. „Kellelgi pole tõendeid meie seotusest, sellepärast aina eita, eita, eita!“ vannutas president teda nagu üleannetust teinud koolipoiss. (Selle eest süüdistati teda hiljem veel ka Monicat valetunnistuste andmisele ja valevandumisele ässitamises.) Oivaline, aus ja ideaalne armastatu muutus ainsa hetkega tavaliseks ärahirmutatud abielumeheks, kes ei petnud mitte ainult oma naist, vaid ka tervet rahvust.

Kenneth Starr – eriti tige, kade ja frigiidne prokurör.

Esmajärjekorras tuli iga hinna eest ära hoida loo avalikuks tulemine. Armunud Monica võinuks mõistagi vande allgi valetada. Sõprade kinnitust mööda oli Lewinsky alati valmis luiskama, et muljet avaldada. Presidendi ja temaga kohtumisvõimaluste nimel oli ta valmis milleks iganes. Ent Clintonite abieluskandaal oli tulusam kui „Billi avantüüride“ lõputu mahavaikimine. Presidendi teine ametiaeg oli lõppemas, Clintoni populaarsus langes, rööbiti sellega ka Hillary Clintoni populaarsus, kes oli selles tandemis alati olnud peamine figuur. Valijate tähelepanu oli tarvis kõrvale juhtida tõelistelt probleemidelt, kummutada kuuldused Billi varjatud homoseksuaalsusest (kuidagi ülemäära aktiivselt kaitses ta seksuaalvähemuste õigusi), ja näidata, et miski inimlik pole perekond Clintonitele võõras. Lugu sellest, et Hillary enne kohut Monicast midagi ei teadnud, on pehmelt öeldes kaheldav. Nimelt Hillary sõbranna viis Lewinsky Valgest Majast üle Pentagoni, kõnelemata juba sellest, et kõikide stažööride kandidatuurid kinnitas Hillary isiklikult. Pole kahtlust – abikaasalik truudusetus pole just kõige meeldivam, mis võib tabada presidendi naist, ent Hillary oli alati praktilise ja kaine meelega. Nii tema kui Bill ise teadsid juba ette, et ametist tagandamist ei tule.

Kenneth Starr, sõltumatu prokurör, sõlmis presidendiga tehingu: vastutasuks kirjaliku ülestunnistuse eest vabastatakse Clinton tulevikus selle loo asjus kohtulikust jälitamisest, nagu ka selle, mis puudutas tema ja abikaasa Hillary oletatavaid mahhinatsioone kinnisvaraga 1980. aastatel. Kõmuline protsess oli hädavajalik kõigile – peale Lewinsky. Aga tema arvamus ei huvitanud kedagi, tema oli vaid ettur suures poliitilises mängus.

Jäi üle vaid sundida Lewinsky juurdlusega koostööd tegema. Selle saavutamiseks ei tulnud kuigi palju vaeva näha, sealjuures ei olnud Clintonil ega tema naisel sellega justnagu mingit pistmist. Monica lihtsalt „anti ärasöömiseks“ äärmiselt verejanulisele prokurörile Kenneth Starrile, kes lausa põles soovist presidendile ära teha.

Clinton keeldus Monicaga kohtumast, ei vastanud tema kirjadele ega võtnud toru, kui ta helistas. „Päike ei saa paista iga päev,“ märkis ta, kui nad viimast korda kohtusid ja Lewinsky püüdis välja selgitada, miks ta maha jäeti. Ta oli depressioonis, kaotas täielikult enesevalitsemise ja kurtis Linda Trippile kogu aeg, kui halb tal on. Tripp veenis Monicat tõtt rääkima. Ta ise kartis selles loos tunnistajaks olla – teda oleks viivitamatult vallandatud. Sellepärast ta „ainult“ andis eriteenistustele üle sõbranna isiklike juttude salvestused ja keelitas teda kahetsema. Ema palus Monical olla võimalikult ettevaatlik – hukkus ju tunnistaja Paula Jonesi kohtuasjas ebaselgetel asjaoludel. Ja teisi tüdrukuid, nagu kõneldi, ähvardati otsesõnu surmaga, kui nad peaksid liiga palju lobisema hakkama. Kenneth Starr nõudis Monicalt sinist kleiti kui asitõendit. Clinton esines televisioonis, salates toimunud armuafääri maha. Aga miskipärast oli tal kaelas just seesama kirju lips, mille kinkis talle Lewinsky.

Oli mis oli, kuid Hillary ja Bill leppisid ära.

Ajalehed viskasid nalja, kirjutades, et sellise frivoolse ja lihtsameelse inimesega nagu Lewinsky ei või presidendil olla midagi ühist. Tõenäoliselt oli see Monicale kogu loos kõige solvavam.

Ja lõpptulemusena ta murdus. Ta nõustus tegema koostööd õigushooldega Kenneth Starri isikus, kes lubas talle kaitset ja puutumatust. Enam ei rääkinud Monica armastusest, vaid ainult tähtsusetust flirdist ja seksuaalsetest ahistamistest. „Ma mõtlesin, et see saab lõbus olema – hakata temaga pillerkaaritama. Mina olen noor, tema president, pealegi selline armsake. Kõik see oli järelemõtlematu, aga äge!“

Skandaal lahvatas 21. jaanuaril 1998, kui USA ajalehtede esiküljed kirendasid pealkirjadest, mis teatasid endise Valge Maja praktikandi Monica Lewinsky võimalikkust seksuaalsuhtest president Bill Clintoniga aastatel 1995-1996.

26. jaanuaril teatas Clinton: „Mul ei olnud seksuaalsuhet selle naise, preili Lewinskyga. Ma ei ole kellelgi soovitanud valetada, mitte kordagi. Need süüdistused on valed ja ma pean pöörduma tagasi tööle Ameerika rahva heaks.“ Seksuaalsuhet eitas algul ka Lewinsky. Lugu võttis uue pöörde, kui tõendite hulka lisati Clintoni spermaga määritud Lewinsky kleit. 27. juulil tunnistas neiu „suurinkvisiitor“ Starrile, et tal oli olnud seksuaalsuhe Clinton iga. 17. augustil tunnistas vahekorda ka president.

Kogu USA jälgis sündmuste arengut. Presidendi reiting ei langenud, vaid vastupidi – tõusis enneolematutesse kõrgustesse. Valijad leidsid, et ka presidendil võib olla oma eraelu. Valetada pole muidugi ilus, aga kes meist on patuta! „Suuremeelne“ Hillary Clinton toetas abikaasat igati, vaatamata sellele, et too „murdis tal südame“. Olgu muuhulgas märgitud, et just Hillary võitis sellest skandaalist enam kui kõik teised. Enne peeti teda raudse iseloomu ja külmalt arvestava mõistusega masinaks, nüüd aga esines temagi naisena, kellele mees truudust murdis, ja talle tunti kaasa.

Monica Lewinsky – naine, kes imes ennast ajalukku!

19. detsembril 1999 toetas USA Kongressi Esindajatekoda kahte neljast eriuurija Starri koostatud süüdistuspunktist, mille põhjal nõuti president Clintoni tagandamist. Vabariiklaste enamusega Esindajatekoda toetas häältega 228:206 punkti, milles Clintonile heideti ette valevandumist Monica Lewinskyga seotud seksiafääri kohta tunnistuste andmisel. Häältega 221:212 toetati punkti, mille järgi president olevat takistanud õigusorganite tööd. Piisavalt hääli ei kogunud ka süüdistus võimu kuritarvitamises. Lõpuks läks asi edasi Senatisse.

12. veebruaril 1999. aasta tunnistas USA Senat ülivaga ja seksuaalselt korrektse prokuröri Kenneth Starri suureks meelehärmiks Clintoni Monica Lewinsky süüdistuste suhtes ja õiguse jaluleseadmise takistamise asjus õigeks.

President vabandas rahva, oma naise ja Senati ees ning maksis 25 000 dollarit trahvi. Tema advokaadilitsentsi kehtivus Arkansase osariigis peatati viieks aastaks. Sellega kohtuasi lõpetati.

Kõik lõppes hästi – asjaosalised said, mida tahtsid. „Metafüüsiline rahvuse isa“ pöördus tagasi perekonna rüppe ja kirjutas memuaarid. Hillary Clinton plaanis USA presidendiks saamist ja andis samuti välja autobiograafia. Selles mainib ta Lewinsky nime ainult kahel korral, kuigi võlgneb oma populaarsuse just temale. Clintonite abielupaar teenis mälestustelt vastavalt 10 ja 12 miljonit dollarit.

Tundub, et isegi Monica saavutas ootamatult selle, mida alati ihkas – kuulsuse ja raha. Teda sai tundma kogu maailm, tema seksuaalne veetlus sai üldrahvalikult tõestatud – ikkagi romaan USA presidendi enesega! Temagi kirjutas mälestusteraamatu „Monica lugu“, mille tegi kahasse skandaalse ajakirjaniku Andrew Mortoniga.

Monica avameelitsused ilmusid USA-s 40 000-lise tiraažiga ja müüdi läbi kiirusega kolm raamatut minutis. Seitse miljonit dollarit teenis Lewinsky oma musta – ilma jutumärkideta, suisa otseses tähenduses –, pesuga. Veel kaks miljonit maksti talle mitmesuguste intervjuude eest. Ent ei maksa unustada, et vaene polnud Monica kunagi – raha jätkus tal alati, aga armastuses ei vedanud.

Praeguseks on Monica taas üksi jäänud. Isa tütrega ei suhtle, kuna too perekonda häbistas. Monica, kes osutus etturiks poliitilistes mängudes, saavutas kuulsuse ja rikkuse, ent hävitas oma karjääri ja pettus järjekordselt armastuses. Clinton ei häbenenud erru minnes anda endisele armukesele veel viimast hoopi, kuulutades: „Minul polnud Monica Lewinskyga mingeid suhteid, mitte mingisugust seksuaalset kontakti.“ Tegelikult ütles ta sellega temast teistkordselt lahti, süüdistades teda üksiti veel vales.

Praegu käib Lewinsky harva majast väljas, tellib toiduained ja tarbeesemed interneti teel. Ta on väga paksuks läinud ja ei liigu rahva seas – talle ei meeldi, kui teda tänaval ära tuntakse. Monica disainib käekotte ja müüb neid interneti vahendusel hinnaga 150 dollarit tükk. Ostetakse, tõtt-öelda, kehvalt.

Kohtuasi, mille uurimiseks sõltumatu prokuröri Kenneth Starri kontor kulutas 52 000 dollarit, lõppes peaaegu mitte millegagi. Kui mitte arvestada ühe läbikukkunud naiskarjeristi ja unistaja rikutud reputatsiooni…

Peter Hagen