Kuidas karikatuur Brežnevist tsensorid ära pahandas. Valik parimaid anekdoote Brežnevist

34 minutit lugemist
Omal ajal ajakirjas „Pikker” avaldatud karikatuur NLKP peasekretärist Leonid L. Brežnevist. Tagajärjeks oli „Pikri” tiraaži konfiskeerimine, kuigi osa oli juba kioskitesse jõudnud. Pildi allkiri oli: Tõstame elatustaset.

* * *

NLKP peasekretär Brežnev ja aa Soome president Kekkonen lebavad Soome presidendi residentsi aias murul ning soojendavad põhjamaise päikese paistel oma vanu konte. Juhtus, et Brežnev jäi magusasti tukkuma. Aias ringi jooksev koer tuli kõrge külalise juurde, nuuskis siit, nuuskis sealt ja hakkas Brežnevi jalataldu ja varbavahesid lakkuma. Too, unesegasena ja silmi avamata, pomiseb: „No mis te nüüd… härra Kekkonen… jumala eest… ei ole vaja…”

* * *

Kohtumisel Viinis tegi USA president Jimmy Carter Brežnevile komplimendi: „Te olete palju vanem kui teie riik, kuid te näete parem välja.”

* * *

Brežnev läheb kosmeetiku juurde.
„Palun tehke mulle otsa ette selline punane täpp nagu on hindu naistel  .”
Kosmeetik keeldus kategooriliselt, väites, et selline märk pole vene komme ja, et selle kandja võib teiste naeru alla sattuda.
Brežnev aga ei jäta. Lõpuks palub kosmeetik selgitada, miks seda täppi nii väga vaja on.
„Vaadake,” seletab Brežnev näpuga meelekohale osutades, „India peaminister Indira Gandhi oli minu juures visiidil ja ütles, et mul siin midagi puudub.”

* * *

Kui USA president Nixon oli Nõukogude Liidus visiidil, näitas Brežnev talle ühte Moskva tehast. Astuti tsehhi ja mis nad nägid: keegi tegi nurgas võileibu, üks
tööline tukkus masina taga, eemal tagus seltskond hasartselt doominot.
„Juhtusime lõuna ajal,” laiutas Brežnev käsi. Ühes teises linnas külastati jällegi mingisugust ettevõtet. Kõrged külalised sisenesid tootmisruumi ja mis nad nägid: üks
tööline magas aknalaual, keset ruumi käis äge kaardimäng, keegi nokitses mingi detaili kallal.
„Ei vea meil… jällegi lõuna,” ütles Brežnev naerdes.
Kolmandas vabrikus juhtus sama lugu.
„No mis sa ütled, jälle lõ… „
„Pole vaja,” katkestas Nixon seekord Brežnevi sõbralikult, „ka meil ei tee valitsev klass tööd!”

* * *

Brežnev ja Nixon vaatavad Niagara juga. Äkki tuli neil pähe mõte kontrollida oma ihukaitsjate ustavust. Nixon käsib ühel mehel jõkke hüpata. Ihukaitsja võtab valveseisangu ja teatab: „Mul on naine ja lapsed!”
Brežnev pöördub ühe oma ihukaitsja poole ja too on kohe nõus.
„Kas te olete hulluks läinud!” hüüab Nixon ehmunult.
„Mul on naine ja lapsed!”

* * *

Brežnev ja Nixon teevad tutvumislendu Moskvat ümbritsevate töölisasulate kohal. Nixon näeb all barakke paljude teleantennidega ja ütleb Brežnevile: „Te ei ole meile mitte ainult järele, vaid meist ka tublisti ette jõudnud! Meie oma sealautadesse pole küll veel jõudnud televiisoreid panna!”

* * *

Nõukogude Liitu külastanud USA president Nixon küsis Brežnevilt, miks nõukogude töölised kunagi ei streigi. Vastuse asemel võttis Brežnev Nixoni kaasa ühte tehasesse ja hakkas seal töölistele kõnet pidama: „Alates homsest päevast vähendatakse teil palka! (Tormilised kiiduavaldused). Samuti pikendame teie tööpäeva (Kestvad kiiduavaldused) ja iga kümnenda teist poome üles! (Kiiduavaldused).”
„Kas köis tuleb endal kaasa võtta või antakse see ametiühingu poolt?” hüüdis keegi saalist.

* * *

Brežnev näitab küllasõitnud emale oma elamist: uhket töökabinetti, välismaiste autode kollektsiooni jne. Seejärel sõidetakse suvilasse, mis küll rohkem uhke villa taoline. Ema muutus kõike seda ilu vaadates üha murelikumaks.
„Memm, mis sul on? Kas sulle ei meeldi, et ma hästi elan?”
„Mitte selles pole asi, pojake. Hirm on. Mis siis saab kui punased tulevad?”

* * *

Brežnev ütleb Tihhonovile: „Ühest kalapäevast nädalas jääb vaheks. Kui teeks veel näiteks ühe kaerapäeva?”
„Ei saa,” ütleb Tihhonov irooniliselt, „inimesed hakkavad hirnuma!”
„Jama,” lööb Brežnev käega, „mina söön ülepäeva pardipraadi. Kas ma siis sellepärast prääksun!”

* * *

Brežnev peab kõnet: „Seltsimehed kapitalistid…”
Saalist kostab suminat.
Brežnev alustab uuesti: „Seltsimehed kapitalistid…”
Saal sumiseb, Brežnevile on suunatud imestunud pilgud.
Peasekretär kummardub kõne teksti kohale ja märkab alles nüüd koma ja alustab uuesti: „Seltsimehed, kapitalistid kogu maailmast…”

* * *

Lüpsja Leida Peips saatis Brežnevile kirja, kus ta muu hulgas mainis ka seda, et nad on koos maganud. Oma vastuses avaldas Brežnev imestust ja eitas koos magamist. Selle peale läkitas Leida Peips peasekretärile uue kirja, milles täpsustas: „Ma ei valetanud, seltsimees Brežnev. XXIV kongressil me tõepoolest magasime koos – Teie presiidiumis ja mina saalis.”

* * *

Brežnev pöördub BAM-il ehitajate poole: „Seltsimehed madrused!”
Keegi sosistab peasekretärile: „Seltsimees Brežnev, need ei ole madrused, vaid vangid!”

* * *

Üksvahe oli Brežnevi tervis väga vilets. Arutati isegi südame siirdamise võimalust. Kremli Georgi saali kutsuti mõnisada komsomoli ja küsiti neilt, kas keegi neist on vajaduse korral andma oma südame siirdamiseks peasekretärile. Saalis puhkes ovatsioon – kõik olid nõus.
„Hästi,” ütles meeleliigutusest väriseva häälega koosoleku juhataja, „heidame liisku. Me teeme saali pimedaks ja laseme lahti tuvi. Kelle peale tuvi laskub, saab au osaliseks loovutada vajaduse korral oma süda meie kalli Leonid Iljitši elu päästmiseks.” Tuli tehti sumuks ja tuvi lasti lendu. Pimedusest kostis käteplaksatusi ja hüüatusi: „Kõtt, kõtt…”

* *  *

Ühes oma kõnes kritiseeris Brežnev ka kojamehi: „…Teil tõsteti palka. Saate nüüd 70 rubla kuus ja ikkagi töötate endiselt halvasti…”
„Elagu Brežnev…” kostis äkki kellegi hääl saalist. Otsekohe veeres mürisev aplaus üle saali. Kostsid kiiduavaldused partei ja valitsuse aadressil. Istung oli lõppenud, Brežnevi süda aga kipitas Ta laskis „Elagu”-hüüdja enda juurde kutsuda ja küsis: „Miks te mind niimoodi katkestasite. Mina teen teile peapesu, teie aga veel rõõmustate.”
„Sugugi mitte, Leonid Iljitš, te saite valesti aru. Mul ei lastud ju lauset lõpetada. Ma tahtsin öelda: „Elagu Brežnev selle seitsmekümne rublaga ära!””

* * *

Kohtumisel Brežneviga tundis USA president Ford huvi Nõukogude Liidu viljasaagi vastu.
„Do huia,” vastas Brežnev.
Ford esitas veel küsimusi põllumajanduse ja tööstuse kohta, kuid vastus oli alati sama: Nõukogude Liidus on kõike do huia. Jõudnud tagasi USA-sse tegi Ford oma reisist senaatoritele ettekande.
„Vilja pole neile enam vaja. Neil on seda do huia. Kuid huvitav oleks teada, mis mõõtühik see on.”
Vastavad andmed söödeti kompuutrisse. Arvuti surises kümmekond minutit ja laskis siis välja paberile trükitud vastuse:
„Üks do huia on 1000 ni huiad.”

* * *

Keegi miljonär USA-s kogus peldikuid. Kollektsioon oli täielik – ainult vene peldik veel puudus. Miljonär saatis Brežnevile kirja, milles palus endale saata vene peldik. Brežnev vastas telegrammiga, et mehe soov täidetakse, soovitu toimetab USA-sse esimene kaubalaev. Ettenähtud ajal maanduski New Yorgis kaubalaev ja selle pardalt visati kaile kaks kaigast ning öeldi, et miljonäri soov on täidetud. Mees oli hämmastunud ja saatis Moskvasse järelepärimise. Vastus kõlas nii: „See on tõesti vene peldik. Ühe teiba lööte maasse, selle otsa riputate kasuka ja teisega peletate hunte eemale.”

* * *

Brežnev lendab lennukiga Peipsi järve kohal ja tunneb huvi, kuidas on järve eestikeelne nimetus. „Peipsi järv,” öeldakse.
„Tore, et on juba ümbernimetalud!” kiidab Brežnev.

* * *

Kremlis toimus valitsuse istung.
Sõna võttis Brežnev: „Seltsimehed! Me peame olema valvsad. Nii kui meil midagi juhtub, otsekohe teatab sellest „Ameerika Hääl.”
Kusagilt jookseb informatsioon läbi. Täna teeme nii, et istungi ajal keegi saalist ei väi ju.”
Nõupidamine aga venis ja venis… Keegi palus tualettruumi minna – ei lubatud.
Kahe tunni pärast palus veel keegi. Jällegi keelduti. Tunni aja pärast koputas keegi uksele. Sisse astus istungisaali koristaja, käes kolm ööpotti.
„Ma just praegu kuulasin „Ameerika Häält”, ütlesid, et meil ei lasta istungite ajal kedagi saalist välja WC-sse.”

* * *

Välismaa ajakirjanik Brežnevile: „Uus paavst võttis endale nimeks Johannes-Paul II. Kas võtate endale ka nime?”
„Kindlasti! Ainult, et ma ei ole veel otsustanud, kas võtan nimeks Ilijtš II või Leonid I.”

* * *

Vihma sadas ja sadas. Näis, et ei tulegi lõppu. Brežnev läks jumala juurde ja palus: „Kõigevägevam, heida armu, keera vihmakraanid kinni, lase vili ära koristada!”
Jumal aga raputab ainult pead. Brežnev nägi, et tema palved ei aita ning tuli maa peale tagasi. Nüüd saatis ta jumala juurde Kossõgini. Seekord ei lasknud jumal ennast kaua paluda, tõusis ja keeras vihmakraanid kinni. Kui looja oli oma troonil jälle istet võtnud, küsis Kossõgin, et miks ta Brežnevi palvet ei täitnud.
Jumal vastas: „Oleksin ma troonilt tõusnud tema juuresolekul, nii oleks ta otsekohe minu asemele istunud!”

* * *

Brežnev on Kekkoneni juures visiidil. Ühel õhtul, presidendi residentsis teelauas pitsi konjakit hinge alla visanud, ütleb Brežnev sõbralikult: „Teate, härra Kekkonen, ma annaksin teile hea meelega Viiburi tagasi.” Kekkonen ei söanda heameelest iitsatadagi. Pärast teist pitsi muutub Brežnev veelgi lahkemaks. „Härra president, tahate, me toome Soome piiri jälle tagasi Leningradi alla?”
Kekkonen ei julge rõõmu pärast hingatagi. Pärast kolmandat pitsi küsib Brežnev juba üsna pehmel keelel: „Tahate, ma… kaotan piiri üldse ära!?”

* * *

Oma Jugoslaavia visiidi ajal kinkis Brežnev Josif Brož Titole sõiduauto „Volga.” Hiljem Tito uuris autot lähemalt ja avastas, et rool puudub. Piduliku dinee ajal küsis ta Brežnevilt, et miks autol rooli ei ole.
„Aa mis te muretsete, küll Moskva juhib!” oli vastus.
Lahkumisel kingiti Brežnevile jalgratas. Moskvas pakiti kingitus lahti. Ratas oli ilus, aga pedaalid puudusid.
„Mingi eksitus,” mõtles Brežnev, laskis siiski Belgradist järele pärida kuhu pedaalid said.
„Allamäge läheb ka ilma pedaalideta!” oli Tito vastus.

* * *

Päike tõuseb ja tema helk sätendab vastu Kremli tornide punastelt viisnurkadelt… Brežnev tuleb rõdule, et hingata paar sõõmu värsket hommikust õhku.
Päike kummardab: „Tere hommikust, Leonid Ilijtš!” Brežnev noogutab heatahtlikult.
Jõuab kätte keskpäev. Brežnev jalutab Kremli aias. Päike kummardab: „Head päeva, Leonid Ilijtš!”
Tervitatu viipab sõbralikult käega. Saabub õhtu. Päike loojub. Brežnev seisab jällegi rõdul, lehvitab käega päikese poole ja hüüab: „ Head ööd, päike!”
Päike aga vastab: „Mine persse Ljonja, ma olen juba Läänes!”

* * *

Suslov tormab Brežnevi kabinetti.
„Leonid Ilijtš, Leonid Ilijtš! Punasel väljakul on palju rahvast, väga palju rahvast!”
„No ja mis siis,” vastab Brežnev, silmi kirjatöö kohalt tõstmata. „Punasel väljakul on alati palju rahvast, jätke mind rahule!”
Mõnekümne minuti pärast aga tuleb Suslov tagasi. Teda saadavad Andropov, Kossõgin ja Ustinov.
„Leonid Ilijtš, Punasele väljakule tuleb kogu aeg inimesi juurde…”
„Huvitav, ja millega nad tegelevad?” küsib Brežnev, kirjatööd katkestamata.
„Nad söövad!” vastab Suslov erutatult.
„See on ju hea!” märgib Brežnev.
„Jah, Leonid Ilijtš, aga… nad söövad pulkadega!”

* * *

Ühe mehe nimi oli Leonid Peldik.
Kui rumal nimi! Sellise nimega võib endale ainult häbi teha ja muutuda rahva naeruobjektiks. Mees otsustas oma nime muuta.
Nüüd on tema nimi Jüri Peldik.

* * *

Jumal saadeti psühhiaatri juurde: ta kujutas ette, et ta on Brežnev.

* * *

Tõsteti üles küsimus Anatoli Karpovi võidu tühistamise kohta. Ta olevat tarvitanud dopingut: luges malevõistluste ajal Brežnevi „Väikest maad.”

* * *

Raamatukaupluse juhataja hakkas oktoobripühadeks vaateaken! dekoreerima. Mida välja panna? Loomulikult Brežnevi pilt ja veel mingi raamat. Sättiski pildi kõrvale Dostojevski „Idioodi”. Varsti ilmus miilits ja käskis sellise dekoratsiooni koristada. „Helde aeg! Mis ma valesti tegin,”’ mõtles juhataja, „nojah, ainult Brežnevi pilt.”
Pani siis pildi asemel aknale suure Brežnevi perekonnafoto ja raamatu – Turgenevi „Aadlipesa.”
Jälle ilmus miilits ning käskis vaateakna uuesti dekoreerida. „Suur jumal, mis talle jälle ei meeldinud. Selge – isikukultus.” Müüd pani juhataja aknale Ülemnõukogu Presiidiumi foto ja raamatu „Ali-Baba ja nelikümmend röövlit.”

* * *

Brežnev peab kõnet. Eaks meest saalis aga näevad ränka vaeva, et oma naeru tagasi hoida. Lõpuks tulevad saali kaks erariietes julgeolekutöötajat ja viivad naerjad ilma suurema kärata saalist välja. Koridoris ütleb üks mees teisele: „Ma ju ütlesin sulle, et see pole Arkadi Raikin.”

* * *

Brežnev sai teada, et on müügile lastud tema kujutisega postmargid, mida aga hästi ei taheta osta. Brežnev palus sekretäril tuua endale neid marke. Too ilmuski varsti soovitud markidega.
„Võib-olla on liim halb?” arutas Brežnev kuuldavalt. Niisutas siis mõnda marki süljega ja kleepis paberile.
„Näete,” ütleb ta sekretärile, „hästi kleepuvad, liimis ei saa asi olla.”
„Aga, Leonid; Iljtš, viga on selles, et inimesed sülitavad valele poolele!” selgitas sekretär.

* * *

Novgorodis püstitati uus mälestussammas, millel on tahvel kuldsete tähtedega: „Tundmatule marssalile, Tundmatult sõdurilt.”

* * *

Enne XXIV kongressi katkestati ujujate treeningud Lužniki staadioni basseinis – ilmutati Brežnevi pilte.

* * *

Pärast Falklandi sõda jäi Margaret Thatcher mõttesse. Mida nende väikeste saartega õieti peale hakata?
Nõuandja soovitas: „Proua peaminister võiks selles küsimuses konsulteerida Moskvas elava Väikese maa spetsialistiga.”

* * *

Brežnev peab kõnet: „O… ” … O … O …”
„Seda pole vaja,” sosistab sekretär, „see on olümpia embleem.”

* * *

Budjonnõile räägiti, et Brežnevile olevat atentaat tehtud.
„Mitte midagi ei kuule,” ütles kõva kuulmisega eakas Budjonnõi.
„Brežnevile tehti atentaat!” korratakse.
„Noh, ja kas õnnestus?”
„Ei, mööda lasti.”
„Jaa-jaa, ma olen alati rääkinud, et ega ikka püss mõõga vastu saa!”

* * *

Mis sarnasus on Karlssonil ja Brežnevil? Mõlemad lendavad mööda maailma ja karjuvad: „Rahu, ainult rahul”

* * *

Pärast BAM-i külastamist Brežnev kadus. Hakati otsima. Küsiti metsloomade käest. Karu ei teadnud midagi, aga jänes ütles, et hunt situb juba kolmandat päeva plekitükke.

* * *

Kui pikk oli Brežnev? Kõigile kõrini!

* * *

Kolm head asja Nõukogude Liidus:
Klaasi kõlin, viina kulin ja Brežnevi mölin.

* * *

Brežnev võttis plaani visiidi Austraaliasse … et õppida kängurult kuidas tühja kotiga hüpata.

* * *

Aasta metallitoodangust oli suur puudujääk …
Brežnev käis mööda välisriike ja korjas plekki kokku.

* * *

Lasti müügile uus vorst hinnaga 1.60 rbl. kilo nimega „Brežnevi pehme.”

* * *

Brežnevile tehti operatsioon…
…laiendati rindkeret, sest ordenid ei mahtunud enam ära!

* * *

Mis ühist oli Brežnevil ja Eino Baskinil?
Mõlema nimed algavad B-tähega. Esimene oli loll ja mängis tarka, teine oli tark ja mängis lolli.

* * *

Miks ei tohi süüa defitsiitseid toiduaineid? Kulmud kasvavad kokku ja tekivad rasked kõnehäired.

* * *

Mis on suurim tagasihoidlikus?
Kui üks mees võidab Teise Maailmasõja ja kirjutab sellest raamatu alles 35 aasta pärast.

* * *

Brežnev sai kolm rahvusvahelist preemiat:
I põllumajanduse arendamise eest: Kashastanis külvab ja USA-s lõikab.
II teenete eest meditsiinis: pani 260 milj. inimest dieedile.
III heliotsentrilise maailmasüsteemi täiustamise eest: pani suure MAA tiirlema ümber VÄIKESE MAA.

* * *

Brežnev on Krimmis puhkusel. Jalutab Jalta turul ja küsib ühe mehe käest nii suusoojaks, et mida too müüb.
„Arbuuse,” vastab mees.
„Kuidas?” imestab Brežnev, „sul on ju ainult üks arbuus.”
„Sina oled meil ka üks, aga ikka valime!”

* * *

Üks Kremli juuksur teisele: „Kui Brežnev tuleb juukseid lõikama, miks sa siis igakord küsid millal tuleb kommunism?”
„Küsin seda sellepärast, et siis tõusevad tal juuksed püsti ja mul on kergem lõigata.”

* * *

Brežnevilt küsiti, et kas tal hobby on.
„On küll.”
„Ja milline.”
„Ma kogun anekdoote.”
„On teil neid juba palju?”
„Kolm laagrit on täis!”

* * *

Rockefeller helistab Brežnevile: „Tervist, Leonid Iljitš!”
„Aga kes räägib?”
„See olen mina, Rockefeller!”
„Aa… Ei tundnud kohe ära. Tähendab, saate rikkaks…”

* * *

Kui Brežnev oli võimule tulnud, küsiti talt, kuidas teda peaks nimetama: juhiks, kõigi aegade ja rahvaste geeniuseks või lihaseks isaks?
„Milleks selline tseremoonitsemine? Kutsuge mind lihtsalt Iljitšiks.”

* * *

Brežnev jäi partei kongressil magama. Äkki ärkab ta üles ja hüüab: „Idee! Idee!”
Kõik plaksutavad ja haaravad märkmiku järele: Brežnev pakub välja idee. „Milline idee, Leonid Iljitš?”
„Kus ma olen? Kuhu ma olen sattunud?”

* * *

Kommunistliku partei kongressil tõmbas Brežnev kulmud ära ja kleepis need endale nina alla: „Mis on, seltsimehed, te ei oodanud seda?”
Brežnev vaatab peeglisse: „Jah… ma olen vana, ma olen väga vana… ma olen super!”

* * *

Brežnev kutsub välja oma arsti: „Mulle määrati võtta vastu Prantsusmaa saadik. Kas ma pean võtma enne või pärast sööki?”

* * *

Brežnev küsib Poliitbüroo istungil: „Kas hääletame ühekaupa või tervikuna?”
„Tervikuna! Tervikuna!”
„Tervitage siis!”

* * *

Brežnev kuulutas, et NSV Liidu piirid on avatud ja iga soovija võib sõita välismaale. Järgmisel hommikul helistab talle Gromõko: „Noh, Ljonja, oled sina alles tükiga hakkama saanud! Riiki pole peale sinu enda kedagi jäänud.”
„Kuidas ei ole, aga sina?” küsib Brežnev.
„Ma helistan Washingtonist,” vastab Gromõko.

* * *

Brežnevile kingitakse jalgpallipall ja ta ütleb: „Suur tänu ordeni eest, ainult et see on kangesti Hruštšovi moodi.”

* * *

Ükskord tõusis Brežnev Poliitbüroo istungil püsti ja ütles: „Seltsimehed! Ma teen ettepaneku, et meie Poliitbüroo liikmed võtaksid olümpiamängudel osa teatejooksust!”
„Mismoodi, Leonid Iljitš?”
„Niisiis, koosseis on selline: esimene etapp – seltsimees Tšernenko, teine – Suslov, kolmas – Pelše, noh, ja neljandat jooksen mina!”
„Mis te nüüd, Leonid Iljitš, neljas etapp on ju kõige raskem!”
„On küll! Kuid nad peavad ju enne minuni jõudma!…”

* * *

Poliitbüroo on segaduses. On juhtunud midagi enneolematut. Brežnev keeldus ordenist.
Kutsutakse kokku eripleenum. Tribüünile tõuseb Leonid Iljitš isiklikult, heidab viltuse pilgu Suslovile ja pressib endast vastumeelselt välja: „Seltsimehed, te kõik teate, kuidas ma suhtun autasudesse. Kuid sedapuhku otsustasin ma, pidanud seltsimeestega nõu, siiski keelduda ühe Aafrika sõbraliku riigi kõrgeima ordeni vastuvõtmisest… He-he-he – see orden on „Kuldne ninarõngas”.

* * *

Leonid Iljitš Brežnev on rahu eest võitluse maailmameister.

* * *

Brežnev tuleb kongressile, aga tal on ühes jalas punane ja teises valge king. Tema juurde astuvad seltsimehed: „Leonid Iljitš, tõepoolest, te olete nagu kloun, jalas eri värvi kingad. Võib-olla läheksite koju ja vahetaksite jalanõud ära?”
„Ma juba käisin. Seal seisavad täpselt samasugused.”

* * *

Brežnev sõidab autoga, vaatab – seisab mälestussammas.
Ta peab auto kinni ja küsib: „Kellele see mälestussammas on pandud?”
„Tšehhovile.”
„Ahaa, tean, tema on see, kes kirjutas „Mumuu””
„Leonid Iljitš, „Mumuu” kirjutas Turgenev!”
„Imelik. Nii et „Mumuu” kirjutas Turgenev, aga mälestussammas pandi Tšehhovile.”

* * *

Ameerika korrespondent võtab Brežnevilt intervjuud.
„Kes on Ameerika kirjanikest teie lemmik?”
„Kes Ameerika kirjanikest on minu lemmik?” küsib Brežnev sosinal referendilt.
,,He-ming-way.”
Brežnev: ,,He-ming-way.”
„Ja milline on teie meelest tema parim teos?” „Milline on tema parim teos minu meelest?” Referent sosinal: „„Kellele lüüakse hingekella”.”
Brežnev: „„Obkom lööb hingekella.””

* * *

Leonid Iljitš teeb Poliitbüroo istungil ettepaneku: „On aeg saata seltsimees Pelše pensionile. Ta on juba liiga vana ega tunne enam iseennastki ära. Kohtasin teda täna hommikul Kremlis ja ütlesin: „Tere, seltsimees Pelše!” Ja kujutage ette, mida ta mulle vastab! „Tere, Leonid Iljitš, ainult et ma ei ole Pelše.” Ütlen talle: „Tuleb sind Poliitbüroost välja arvata – sa ei saa enam millestki aru. Aga tema ütleb: „Ma ei olegi Poliitbüroo liige!””

* * *

Brežnev esineb Poliitbüroo istungil: „Seltsimehed! Meil tuleb ette skleroosijuhtumeid. Asi on juba väga hulluks läinud. Näiteks eile, kui me matsime seltsimees… e-e-e… Muuseas, kus ta on? Ja kujutage ette, kui muusika hakkas mängima, olin mina ainuke, kes taipas paluda daami tantsule!”

* * *

Suslov andis otsad. Kõik, kes teda lähedalt tundsid, kogunesid peiedele. Suslovit ravinud arst istus nurgas. Leonid Iljitš vaatas teda kahtlustavalt. Paus venis pikaks. Arst ei pidanud vastu, tõusis püsti ja ütles: „On vaja meeles pidada: meie vaenlane on skleroos!”
„Ei ole,” ütles Leonid Iljitš, „meie kõige suurem vaenlane on meil valitsev korralagedus! Me istume juba pool tundi, aga Suslovit ei ole ikka veel!”

* * *

Brežnev annab autasusid kätte. „Sulle täheke. Ja sulle täheke.” Lööb siis käega: „Olgu pealegi… mulle ka täheke!”

* * *

Brežnev on Kesk-Aasias.
„As-salämu alaikum!” hüüavad talle töötajad.
„Alaikum as-saläm!” vastab Brežnev.
„Gulagi arhipelaag!” karjub juurdehüpanud dissident.
„Arhipelaagi Gulag!” vastab Brežnev.

* * *

Brežnev helistab keskööl Kossõginile: „Kuule, Aleksei, mis oli selle Inglise admirali nimi, kes lõi puruks Napoleoni laevastiku?”
„Nelson.”
„Kas ta oli ühe silmaga?”
„Jah, ühe silmaga.”
Keset ööd helistab Brežnev jälle Kossõginile: „Aleksei! Aga meie feldmarssal, kes lõi Napoleoni puruks… Mis tema nimi oli?”
„Kutuzov. Mis siis?”
„Temal oli vist ka üks silm?”
„Jah, üks silm. Miks sa küll mul magada ei lase?!”
Koidikul helistab Brežnev jälle Kossõginile: „Aleksei! Aga see Iisraeli kindral Dayan – temal oli ju ka ainult üks silm?”
„Jah, üks silm. Mille kuradi pärast sa helistad mulle öö läbi ega lase mul magada?”
„Kuule, Aleksei! Peab Poliitbüroos arutama, kas ei peaks mitte Gretškol ühe silma välja torkama?”

* * *

Brežnev on tulnud vastu NSV Liitu saabunud Indira Gandhile ja loeb paberilt maha: „Väga austatud proua Margaret Thatcher!”
„Leonid Iljitš, see on Indira Gandhi,” parandatakse teda.
Brežnev vaikib, siis alustab uuesti: „Väga austatud proua Margaret Thatcher!”
Teda parandatakse jälle: „See on Indira Gandhi, Leonid Iljitš!”
„Ma näen ise ka, et on Indira Gandhi,” nähvab ta, „kuid siin on kirjutatud: Margaret Thatcher!”

* * *

Brežnev annab pressikonverentsi. Talt küsitakse: „Leonid Iljitš, miks ei jätku NSV Liidus liha?”
„Me liigume kommunismi poole seitsmepenikoormapikkuste sammudega, kariloomad ei jõua meile järele.”

* * *

Brežnevilt küsitakse: „Leonid Iljitš! Me läheme sotsialismilt üle kommunismile, miks ei ole rahval midagi süüa?! Kuidas sellest aru saada?”
„Ega keegi pole lubanudki neid teel sööta!”

* * *

Ameerika Ühendriikide president Nixon küsib Brežnevilt: „Kuidas te varustate nii suurt maad toiduainetega?”
„Väga lihtsalt. Me toome kõik Moskvasse kokku, siit viivad nad ise laiali.”

* * *

Brežnev siseneb Kremli kuluaaridesse: „Seltsimehed! Tahate, ma räägin teile anekdoodi Brežnevist… kuni teda ennast veel siin ei ole?”

* * *

Brežnev tuli valimisjaoskonda hääletama. Välismaa korrespondendid ootavad teda valmispandud küsimustega, millele Brežnevil on juba vastused olemas. Esimene küsimus oli: „Kas te saate küsimustele vastata?”
Kuid korrespondent esitas kohe teise küsimuse: „Kuidas on teie enesetunne, härra Brežnev?”
Too heitis pilgu paberile ja vastas: „Saan.”

* * *

Brežnev annab pressikonverentsi. Küsimus – vastus, küsimus – vastus. „No nii,” ütleb saatejuht, „rohkem küsimusi ei ole.”
„Kuidas nii!” on Brežnev üllatunud. „Oodake, nii ei saa! Mul on veel kaks vastust.”

* * *

Brežnev noomib oma referenti: „Ma käskisin teil kirjutada 15 minuti pikkuse kõne, aga see kestis terve tunni!”
„Leonid Iljitš, seal oli ju neli eksemplari…”

* * *

Brežnev istub oma kabinetis, käes on tal Lenini preemia laureaadi märk. Tuleb Suslov.
„Kuule, Mihhail Andrejevitš, kas sa „Väikest maad” oled lugenud?”
„Olen, Leonid Iljitš! Vapustavalt hea teos! Seda on meie ühiskonnal vaja.”
„Ega sa ei peta mind?”
„Kas ma olen teid kunagi petnud?”
„Ma ei mäleta. Kutsu Pelše siia!”
Tuleb Arvid Pelše.
„Pelše Janovitš!”
„Ma ei ole Pelše Janovitš.”
„Jarvid Pelševitš! Ka sa minu „Väikest maad” oled lugenud?”
„Aga muidugi, Leonid Iljitš, koguni kolm korda, ka kogu mu pere luges hoolega.”
Leonid Iljitš keerutab märki käes ja ütleb: „Noh, vaata aga vaata… lausa kõigile meeldib. Äkki ma peaksin ka lugema?”

* * *

Leonid Iljitš pidas Hollandi saadikut Bulgaaria saadikuks ja ütles talle: „Me anname teile viis raketti ja teie meile nende eest 150 tonni tomateid.”
Seepeale vastas saadik: „Väga hea, viis raketti kuluvad meile ära, aga kust me 150 tonni tomateid võtame?”

* * *

Brežnev mängib kolmeaastase lapselapsega. „Kelleks sa tahad saada, kui sa suureks kasvad?”

„Peasekretäriks, vanaisa, nagu sina.”
Brežnev jäi mõttesse.
„Tubli poiss! Aga milleks meile kaks peasekretäri?”

* * *

Vändatakse uut mängufilmi „Brežnevi noorusaastad”. Peaosas on Saveli Kramarov.

* * *

Brežnevil paluti rääkida, mida ta tegi sõja ajal. Ta ütles, et oli poliittöötaja ja pidas vestlusi sõduritega. Tal palutakse sellest rääkida. Brežnev: „Ükskord viisin blindaažis läbi poliitõppust. Sisse lendas granaat. Noh, mõtlesin, kõik… Lõpp on käes… Kuid siis ütles meie rahvas oma kindla „EI” – ja granaat lendas välja!”

* * *

Brežnev läks mööda Kremli koridori, talle tuli vastu Tšernenko. Brežnev (rõõmsalt): „Tere, seltsimees Suslov!”
Tšernenko sattus segadusse: „Leonid Iljitš, mis te nüüd, seltsimees Suslov on ammu surnud!”
Brežnev (pärast pausi): „Kas tõesti?! Noh, siis nägemiseni, seltsimees Suslov.”

* * *

Brežnev jätab lennuväljal hüvasti Ameerika Ühendriikide poliitikuga. Nad kallistavad ja suudlevad tükk aega. Lõpuks läheb poliitik lennukisse ja lendab minema. Brežnev nutab. Tema juurde astub Suslov: „Mis te nüüd, Leonid Iljitš, jätke järele. Kas maksab nii hullusti endast välja minna, poliitikuna pole ta ju midagi väärt.”
„Jah, aga kuidas ta suudleb!”

* * *

Uksekell, Brežnev läheb ukse juurde, võtab taskust prillid ja paberilehe ning loeb: „Kes seal on?”
Ukse taga on vaikus.
Brežnev loeb uuesti paberilt: „Kes seal on?”
Ukse taga valitseb ikka vaikus. Brežnev teeb ukse lahti, seal seisab Gromõko. Ta tuustib palavikuliselt taskutes. Lõpuks leiab paberilehe ja loeb sellelt: „See olen mina.”

* * *

Brežnev ütleb: „Kirjutasin tänase pidupäeva puhul paberile kõne ja unustasin selle koju. Mis teha – skleroos! Mis mul seal paberil kirjas oli, seda ma ei mäleta, aga lõpuks tegin ettepaneku juua. Tehkemgi siis seda!”

* * *

Perekondlik skandaal Brežnevite peres.
Viktoria: „Oled sina alles puupea, Ljonja!”
„Jah, meie, kommunistid, oleme kõvast puust!”

* * *

Brežnev lendab Bonni. Lennukitrepil võtavad teda vastu auvalve ja orkester. Kuid Leonid Iljitš läheb kellestki välja tegemata asjalikult lillepeenra juurde, paneb taskusse peotäie mulda, läheb tagasi lennukisse ja lendab ära kodumaale.
Seejärel saadab välisministeerium Saksamaale järgmise noodi: „Palume andestada juhtunud arusaamatus. Rahuprogrammi asemel oli riigipeasse sisestatud kuukulguri programm.”

* * *

Lennujaamas võetakse vastu Indira Gandhit. Tervituskõnega esineb Leonid Iljitš Brežnev: „Kallis Indira Gandhi! Lubage teid emmata NLKP, NSV Liidu Ülemnõukogu ja isiklikult enda nimel!”
(Peidab paberilehe ära, võtab prillid eest ja paneb taskusse, astub ligi, embab, läheb tagasi mikrofoni juurde, paneb prillid ninale, otsib paberilehe välja.)

„Ja suudelda! Kolm korda!”

* * *

Brežnev peab kongressil kõnet: „Seltsimehed! Mulle kanti praegu ette, et kellelgi Leonid Iljitš Brežnevil on rohkem igasuguseid autasusid kui minul. Mida see tähendab?”
„Kuid lubage,” vastatakse talle, „see oletegi ju teie – Leonid Iljitš Brežnev!”
„Jah?” on Brežnev üllatunud. „Aga miks tollel siis rohkem on?”

* * *

Brežnev esineb Keskkomitee istungil: „Palun austada seltsimees Tšernenko helget mälestust minutilise vaikusega.”
„Aga Leonid Iljitš, ta ei ole ju veel surnud!”
„Jah, kuid mälu on ta juba kaotanud!”

* * *

Brežnev esineb televisioonis, et kuuldusi ümber lükata: „Seltsimehed! Viimasel ajal on hakanud levima kuuldused, et autos sõidutatakse minu asemel hernehirmutist. Ma teatan täie vastutustundega: see on laim! Tegelikult sõidan hernehirmutise asemel alati mina ise.”

* * *

Ükskord kutsub Brežnev enda juurde kaubandusministri ja ütleb talle: „Kas tead, vanadelt bolševikelt on tulnud kaebus, et viimasel ajal on müügile lastud viin, mille korgil ei ole enam keelekest küljes, avada on ebamugav!”
„Ma klaarin selle küsimuse ära, Leonid Iljitš.”
Seejärel läks Brežnev kööki, võttis külmkapist pudeli, keeras vindiga korgi pealt ära ja jäi mõttesse: milleks siin veel keelekest vaja on? Vanamehed kipuvad norima!…

* * *

Brežnev ja Andropov lahendavad ristsõna. Andropov: „Kümme paremale – suur väejuht, ühe silmaga, seitse tähte.”
Mõtlesid ja mõtlesid, ei suutnud välja mõelda. Siis jooksis Brežnev koridori, sealt kostis hirmus karjatus. Brežnev tuli tagasi, pühkides taskurätikuga sõrme, ja ütles: „Kirjuta: Ustinov!”

* * *

Brežnevile kantakse ette: riigis surevad kanad. Brežnev mõtles ja kirjutas resolutsiooni: „Joonistage kanalatele suured rohelised ringid!”
Joonistati. Kanad surid ikkagi. Brežnev: „Nii. Kustutage ringid ära ja joonistage väikesed punased tähed.” Kustutati ära. Joonistati. Kanad surid ikkagi. Brežnev: „Hea küll. Kustutage tähed ära ja värvige kõik erkoranžiks.”
Varsti kanti ette: kõik kanad on hinge heitnud!
„Kahju! Mul oli veel nii palju ideesid…”

* * *

Brežnev loeb NLKP kongressil ette telegrammi: „Kuulake, mida kirjutavad meile seltsimehed Siberist: „Saatke kiiresti kaks ešeloni viina koma rahvas on kainenenud ja küsib koma kuhu on kadunud isake tsaar.”

* * *

Brežnev kohtas ükskord Tšernenkot ja ütles: „Tead, Kostja, ma nägin uusaastaööl kohutavat unenägu! Nagu ma oleksin olnud paradiisis, söönud neidsamu õunu ja minu ümber lendavad ringi inglid…”
„Mida selles kohutavat on, Leonid Iljitš?”
„Kohutav oli see, et kui ma tähelepanelikult vaatasin, siis ei olnud need mingid inglid, vaid meie Poliitbüroo liikmed!…”

* * *

Poliitbüroo järjekordsel istungil võtab sõna Brežnev: „Teen ettepaneku anda Leonid Iljitš Brežnevile viies kangelase Kuldtäht… postuumselt.”
„No kuulge ometi, Leonid Iljitš, te ei ole ju veel surnud?”
„Jah?” vastab Brežnev. „Eks ma kannan seda siis niisama.”

* * *

Nõukogude Liitu saabus Luis Corvalan. Tema auks korraldatud pidulikul lõunasöögil palub ta Brežnevit: „Leonid Iljitš, näidake mulle Stalini mälestusmärki.”
Brežnev: „Stalin, Stalin, ma ei mäleta sellenimelist.”
Mõne aja pärast palub Corvalan jälle: „Leonid Iljitš, näidake mulle Stalini mälestusmärki.”
Brežnev: „Stalin, Stalin, ma ei mäleta sellenimelist.”
Visiit hakkab lõppema, lennujaamas palub Corvalan pärast traditsioonilist suudlust jälle: „Leonid Iljitš, näidake mulle Stalini mälestusmärki.”
Too vaikis vastuseks, lennuk tõusis õhku ja sekretär küsis Brežnevilt: „Leonid Iljitš, miks te ei näidanud Luis Corvalänile Stalini mälestusmärki?” Brežnev: „Luis Corvalan, ma ei mäleta sellenimelist.”

* * *

Ükskord nägi Brežnev unes, et ta peab NLKP järjekordsel kongressil tähtsat kõnet. Kui ta üles ärkas, siis nägi, et ta tõepoolest peab NLKP kongressil tähtsat kõnet.

* * *

Brežnev sõidab koos saatjatega limusiinis. Äkki hakkab ta ukse käepidet kiskuma ja püüab ust lahti teha. Talle öeldakse: „Leonid Iljitš! Kuhu nüüd? Seal on ju tuul!”
Brežnev kangestub, kortsutab paar minutit laupa ja küsib siis: „Milleks tuul?”

* * *

Brežnev sõidab autoga, mis kannab numbrit 00-01. Temast kihutab mööda samasugune auto numbriga 00-00. Brežnev: „Kihutage sellele jultunud tüübile järele!”
Kihutatakse järele. Brežnev astub selle auto juurde.
„Kes sa niisugune oled?”
„Mina? Lihakombinaadi direktor.”
„Ja kas sa tead, kes mina olen?”
„Ei tea. Aga numbrimärgi järgi otsustades oled sina ka end hästi sisse seadnud.”

* * *

Brežnev pöördub oma kaasvõitlejate poole: „Sõbrad! Poliitbüroo eelmisel istungil kirjutasid kõik kirjandi teemal „Kuidas möödus minu suvi”. Ega keegi juhuslikult ei mäleta, mida ma seal kirjutasin?”
„Noh, üldiselt te kirjutasite, Leonid Iljitš, et suvel puhkasite koos vanaemaga…“
„Oh! Nüüd on kõige tähtsam see, et naine ei saaks teada, nimelt missuguse vanaemaga ma koos puhkasin!…”

* * *

Carter küsib kohtumisel Viinis Brežnevilt: „Miks te oma väed Afganistani sisse viisite?”
„Sest see algab A-tähega.”
„Kas see on piisav põhjus riiki sissetungimiseks?”
„Me tegutseme tähestiku järjekorras!…”

* * *

Brežnev esineb kongressil: „Me vajame rahu*! Ja soovitavalt tervenisti.”
(*Tõlkimatu sõnademäng, venekeelne sõna „mir” tähendab nii rahu kui ka maailma.)

* **

Marssal Ustinov ütleb Brežnevile: „Kaitseministeerium otsustas hakata koosseisu koondama.”
„Väga hea. Ja millest te otsustasite alustada?”
„Ma arvan, et alustame Nevada osariigist.*”
(Tõlkimatu sõnademäng, venekeelne sõna „štat” tähendab nii koosseisu kui ka osariiki.)

* * *

Ükskord kurtis Brežnev Gromõkole (NSVL välisminister), et ei saa kuidagi hakkama suve- ja talveajaga. Gromõko ütles: „See on ju elementaarne: kevadel lükkad osutid tunni võrra edasi ja sügisel tunni võrra tagasi!”
„Seda küll,” ütles Brežnev, „aga hiljuti juhtus säherdune rumal lugu, et saatsin pärast Sadati hukkumist Egiptusesse kaastundetelegrammi, see jõudis tund enne õiget aega kohale!”

* * *

Brežnev tuli Gromõko juurde. Minister keerutab, alustass käes, ümber koera, too keerab koonu kõrvale ja näitab hambaid.
„Mida sa teed?” küsib Brežnev Gromõkolt.
„Näe, õpetan koera sinepit sööma,” vastab pingutusest higine minister.
„Ega seda nii ei tehta!” Brežnev võtab alustassi sinepiga ja määrib seda rohkesti koerale saba alla. Koer vingub, keerutab kohapeal ringi, ei pea põletavale valule vastu ja lakub kogu sinepi ära.
„Näed nüüd!” ütleb Brežnev rahulolevalt. „Laulu ja tantsuga ja mis kõige tähtsam – täiesti vabatahtlikult!”

* * *

Leonid Iljitš vaatas reklaami, järgmisel päeval tõuseb ta Poliitbüroo istungil püsti ja ütleb: „Seltsimehed! Seletage mulle palun ära, mis asi on snickers?“
„Noh, Leonid Iljitš, see on ju lihtne: sööd ära ja ongi kord majas!”
„No näete! Aga räägitakse, et pärast Stalinit ei ole riigis korda majas!”

* * *

Ükskord tõusis Leonid Iljitš Poliitbüroo istungil püsti ja ütles: „Võtke, seltsimehed! Närimiskumm „Wrigleys spearmint”!…”
„Kust te seda saite, Leonid Iljitš?”
„Kukkus taevast alla!”
„Mis, kas iseenesest?”
„No jah, iseenesest!… Meie õhukaitse tulistas eile ühe paki alla…“

* * *

Brežnev tõuseb Poliitbüroo istungil püsti ja ütleb: „Sõbrad! Ma teen ettepaneku autasustada pärast kosmosest tagasitulekut kangelase Kuldtähega seltsimees Nikita Mihhalkovi!”
„Mille eest, Leonid Iljitš? Ta pole tegelikult ju kosmoses käinud?”
„Tõsi. Aga ega me teda ei autasustagi tegelikult! Tegelikult autasustame mind!”

* * *

Brežnev luges ükskord ajalehest puhkuse kohta Hawaii saarel ja ütles: „Täielik jama!”
„Sugugi mitte, mis te nüüd,” püütakse teda ümber veenda, „kõik on väga tore, supelrannad, viietärni-hotell…”
„Sellepärast ongi jama. Kuidas saab hotellil olla samapalju tärne nagu minul?!”

* * *

Poliitbüroo liikmed saatsid viimsele teekonnale seltsimees Suslovit. Hakkas mängima muusika. Äkki ütles Leonid Iljitš: „Seltsimehed! Ma arvan selle muusika viiendal noodil ära.”
„Ärge öelge, Leonid Iljitš! See ei ole võimalik!”
„Noh, võib muidugi ka kolmandal ära öelda, aga pärast öeldakse, et ma leppisin seltsimees Susloviga enne kokku.”

* * *

Ükskord tuli Brežnev NLKP Keskkomiteesse ja ütles: „Teen ettepaneku pöörduda Itaalia Kommunistliku Partei poole ettepanekuga riputada minu rinnale nende „Cicciolina”.”
„Aga, Leonid Iljitš, öeldakse talle, „nende Cicciolina on ju pornotäht.”
„Just niisugust tähte mul veel ei ole!”

* * *

Ükskord tõuseb Brežnev Poliitbüroo istungil püsti ja ütleb: „Seltsimehed! Mis meil siin kogu aeg piiksub?”
„See on peiler, Leonid Iljitš.”
„Mnjaa, järelikult räägitakse õigust, et ma olen hea. Stalini ajal poleks ta piiksugi teinud!”

* * *

Brežnev ja Kossõgin kõnnivad mööda Moskvat ja astuvad sisse tubakapoodi, mille leti taga seisab Vasja. Kossõginil tuleb ootamatult tuju nalja teha ja ta küsib müüjalt: „Kas teil niisuguseid tikke ka on, millel mõlemas otsas väävel?”
Vasja uurib mitmeid tikutoose, kuigi teab, et niisuguseid nagunii pole, ja teatab siis kahetsusega, et selliseid tõesti ei ole. Brežnev ja Kossõgin kõnnivad edasi ja sisenevad teise kauplusse, kus müüjaks Moissei. Kossõgin kordab oma küsimust ja veidi aja pärast demonstreerib Moissei, olles tikutoosi osavasti peos ringi keeranud, et on olemas tikutoos, milles tikkudel väävel mõlemas otsas.
„Juut tuleb ka igast olukorrast puhtalt välja,” ütleb Kossõgin, kes on juudi triki läbi näinud.
„Aga võib-olla Vasjal tõesti ei olnud niisuguseid tikke!” lausub seepeale Brežnev.

* * *

Mille eest sai Brežnev Nõukogude Liidu marssali tiitli ja Võidu ordeni?
Kremli vallutamise eest.

* * *

Brežnevi kabinetis heliseb telefon. Brežnev võtab toru ja ütleb: „Kallis Leonid Ilijitš kuuleb.”

* * *

„Leonid Iljitš, miks te olete täna tulnud Kremlisse ilma ordenite ja medaliteta?” küsib Suslov.
Brežnev krabab kahe käega rinnust, läheb näost valgeks ja karjatab: „Issand, ma unustasin need oma pidžaama külge.”

* * *

Keegi mees tuleb Andropovi vastuvõtule.
„Ma tahaksin rääkida seltsimees Brežneviga.”
„Kahjuks on see võimatu, Brežnev on surnud.” Mõne aja pärast tuleb sama mees tagasi ja kordab oma küsimust.
„Te vist ei mõistnud mind, Brežnev on surnud,” selgitab Andropov.
Mees vabandab ja lahkub. Päev hiljem on ta jälle platsis ja palub Brežnevi jutule. Nüüd Andropov juba vihastub: „Kas te ei saa aru, mis teile räägitakse: Brežnev on surnud, surnud, surnud! Kas te saite aru!”
„Sain küll, kuid seda on nii meeldiv kuulda.”

* * *

Brežnev on surnud. NLKP Keskkomitees arutatakse, kes peaksid peasekretäri matused korraldama.
Lenini mattis rahvas, Stalini grusiinlased, Hrustšovi matsid sugulased. Aga Brežnevi? Äkki tõstis keegi käe ja ütles: „Meie, juudid, matame!”
„Ei lähe läbi,” ütles Andropov, „ühe te juba matsite; kolme päeva pärast tõusis üles.”

* * *

Brežnev loeb teises ilmas üle oma kangelase Kuldtähti.
„On ikka tegelased,” poriseb ta. „Postuumselt ei antud ühtegi!”