Missugune abielu valida?

8 minutit lugemist

Psühholoogide arvates on õnneliku kooselu peamine eeltingimus see, et abikaasadel oleks ühtemoodi mõtteviis, suhtumine maailma asjadesse. Saksa psühhoterapeudid näiteks eristavad nelja tüüpi abielu, mille tulevikku on teineteist kompides võimalik aegsasti testida.

Patriarhaalne abielu
Selle sõlmivad abikaasad , eesmärgiga sünnitada ja kasvatada lapsi. Siis ei teki küsimust, kes on majas peremees, millised on kummagi poliitilised vaated jne. Konfliktidevabas õhkkonnas kasvades ei teki lastel kunagi probleeme, kas õigus on emal või isal. Nad alluvad kehtestatud reeglitele, poistest kasvavad võimekad, hoolitsevad mehed, tüdrukutest õrnad ja vagurad naised. Patriarhaalses abielus on mõlemal partneril oma roll, mille piirest nad välja murda ei tahagi. Sellises liidus leiavad õnne ausameelsed, natuke naiivsed, seksuaalselt mitte eriti aktiivsed inimesed, kes jäävad lapsemeelselt kokkuhoidvaiks hallide juuste aegadeni.

Võrdsete abielu
Selles ei huvita ei naist ega meest olmeprobleemid sedavõrd kui töö ja karjäär, enese mina otsimine. Raamas kõdul või rikkis kodutehnikal pole tähtsust. Suhtlemises on esikohal maailma asjade arutamine, vaidlused, kokkupõrked ambitsioonide pinnal, ent kõik see pole mitte laastavaks, vaid liikumapanevaks jõuks, mis perekonda koos hoiab. Lastele pole niisugused vanemad eriliseks kingituseks. Viimaste pidevad tülid, vaid harvad tunnid nendega koos (pean tööl olema!), igasugu uuenduste rakendamine süvendab lastes ebalust ja üksildustunnet. Aga niisugustes peredes kasvanud lapsed saavad teistest varem iseseisvaks. Teisalt – kuna nad eristavad ema ja isa põhiliselt vaid välimuse ja riietuse järgi, siis saavad tütardest liiga tugevad ja iseteadvad naised, poegadest nõrgad, tuhvlialustest mehed.

Romantiline abielu
Kumbki partner on valmis teise armastuse ärateenimiseks ohverdama kõik – töö ja karjääri, vanemad ja sugulased, hea nime ja vara. Nad jäävad nagu esimese armumise tasemele. Vanuselisel ja sotsiaalsel, isegi rahvuslikul ja rassilisel erinevusel pole mingit tähtsust – peaasi on armastus. Kui üks partneritest peaks leidma teise, võib mahajäetu pidetusetundest hukka saada. Aga on ka teine oht – olme, eluraskused, mille ületamine romantikutele sageli üle jõu käib. Kui esimesed kuumad ajad õnnelikult üle elatakse, pääseb maksvusele südamesoojus, liigutav hoolitsemine teineteise eest. Selle pere lapsi vaimustavad ükskord samuti salakohtamised täiskuuöödel, miljon punast roosi, serenaadid akna all, paradiis ka hütis, jne.

Vaimne, hingeline abielu
Kõige sisukam ja enampakkuvam, aga ka kõige keerulisem liit, mida on tohutult raske vormida ja täiustada. Sest selles on võrdselt tähtsad nii teineteise müstiline tabamatus ja ettearvamatus kui vastupandamatu külgetõmme. Mida koloriitsem on partnerite intellektuaalne ja hingeline maailm, seda kindlamaks kujuneb liit. Mõlemal tuleb valmis olla karideks ja kriisideks, aga kui suudetakse tõusta kõrgemale omaenese minast, jõutakse aina turvalisemale ühisele pinnale. Sellisele, kus pole kohta armukadedusel ega vaenul, kus osatakse andestada ja oodata, kus pilgud, žestid ja teod räägivad rohkem kui ilusad sõnad. Sellistes peredes kasvab rohkem üles geeniusi ja vaimuhiiglasi kui halle keskpärasusi (halvimal juhul aga ka neid, kes politseile tööd annavad).

Vabaabielu plussid ja miinused
Tänapäeval muutub üha levinumaks nn vabaabielu, mille puhul mees ja naine elavad väljaspool perekonda vastastikusel kokkuleppel vaba seksuaalelu. „Avatuse“ aste võib seejuures olla üpris erinev – mõlema abielupoole eraviisilistest seiklustest kuni ühiste grupiviisiliste kohtumisteni.
Vabaabielu poolehoidjad kinnitavad, et sellisel eluviisil on palju plusse. Esiteks värskendab väike kõrvalehüpe abikaasade suhteid. Teiseks tahavad paljud mehed, et nende abikaasa veetleks ka teisi mehi: see on juba iidne ürgmehelik instinkt soovida omandada liigikaaslaste ihaldusobjekti. Kolmandaks vajavad nii mehed kui naised oma vastupandamatuse kinnituseks suurt hulka seksuaalseid võite. Vabaabielu on ühtlasi ainus viis säilitada perekonda, kui ühe abielupoole töö nõuab pikaajalist eemalviibimist… Väike tõetera nendes väidetes tõepoolest on.
Selliste suhete abil lahendavad paljud inimesed üsna edukalt oma abieluprobleeme. Ja kui kedagi niisugune pereelu rahuldab, siis elagu terviseks. Häda on õigupoolest selles, et mõned perekonnad „avavad“ oma abielu lihtsalt sellepärast, et nõnda on moodne, ilma et selline suhe neile päriselt meeldiks. Vabaabielus olijad uhkustavad sellega, et ei suhtu abikaasasse kui eraomandisse ega piira teineteise vabadust. Kuid kas tegelikkuses on kõik tõesti nii lihtne? Ja kas te oma abielus ja armastuses sellist vabadust vajate?
Kui ahvatlev ka ei oleks vabaabielu, on sellel siiski piisavalt miinuseid – vastasel korral oleks inimkond juba ammu sellise perekonnasuhte omaks võtnud. Kahjuks pole vabaabielu karid paljudele poolehoidjatele nähtavad: püünised ei peitu nimelt niivõrd seksuaalsel kuivõrd sotsiaalsel tasandil. Paljudel juhtudel pole vabaabielu poole püüdlemine tingitud füsioloogilisest rahuldamatusest, vaid pigem inimese psühholoogilisest ja seksuaalsest ebaküpsusest. Selline paar järgib tuntud taktikat: me ei hakka arutama, miks oleme teineteise vastu ükskõikseks muutunud ning miks meil enam huvitav ei ole. Parem otsime seiklusi mujalt.
* Vabaabielu mõte pakutakse sageli välja puhkudel, kui abielupooled on juba algselt olnud teineteisele võõrad või on ammu psühholoogiliselt võõrdunud. (See ongi muide kõige sagedasem vastastikuse veetluse kadumise põhjus.) Neil abikaasadel pole mingit soovi suhteid siluda: lihtsam on, kui igaüks lahendab oma probleemid ise. Ausalt öeldes oleks sellisel juhul vaja lahutust, mitte aga vabaabielu. Kuid lahutus ei meeldi paljudele ja vahel ei ole see kasulik ka juriidiliselt. Selleks et mitte kahjustada oma karjääri või kaotada mugavat elamispinda, elavad abikaasad lahutust vormistamata kumbki oma elu ning nimetavad seda miskipärast vabaabieluks…
* Huvitav on seegi, et kui abikaasad lepivad kohe algul kokku, et abielu on avatud, siis on see enamasti avatud ainult ühele: vaba suguelu elab ainult üks abielupool, kuna teine ei saa seda vabadust kasutada või puudub tal selleks vajadus.
* Sageli kaitsevad vabaabielu inimesed, kellel pole piisavalt eneseusku ja kes pole kindlad oma veetlevuses. Sellised inimesed mõtlevad, et nende kaasa petab neid niikuinii varem või hiljem – tehku ta seda siis vähemalt „legaalselt“, see pole nii solvav.
* Omaette teema on armukadedus. See emotsioon ei allu inimese kontrollile. Teie abikaasa võib vandega kinnitada, et vabaabielu ei muuda teda armukadedaks, ent kui asi läheb konkreetseks, võib ilmneda midagi muud. Keegi ei oska ennustada, kuidas reageerib sellele hinge kriipivale seisundile alateadvus, sellepärast ei maksa anda ega võtta kergekäelisi lubadusi, mis võivad osutuda üle jõu käivaks.
* Seksuaalset harmooniat on sootuks lihtsam saavutada püsiva paarilisega kui juhuvahekorras. Iga uue partneriga tuleb ju alustada kohanemisstaadiumist, ühise keele leidmisest ja intiimelu strateegia väljakujundamisest – muidu ei paku see rahuldust. Uudsustundega kaasneb sageli rahulolematus, sest iga uus partner nõuab teatavat kohanemist. Muidugi pole see aksioom, kuid sageli on mõistlikum arendada seksuaalsuhete kvaliteeti kui kvantiteeti. Kui abikaasad omavahel ei klapi, siis on tõepoolest lihtsam otsida vaheldust.
* Intiimelu võivad häirida abikaasade isiklikud probleemid – niihästi seksuaalsed kui ka sotsiaal-psühholoogilised. Kui arvate, et sel puhul aitavad abieluvälised intiimsuhted, ei muutu nende tulemusena enamasti midagi, sest kõik probleemid, mis teid häirivad, tassite te endaga lihtsalt kaasa ühest voodist teise. Nii et võib-olla tasuks ennekõike sellest koormast vabaneda ja alles siis otsustada, kas teile ongi nii väga vaja vabaabielu.
* Vabaabieluga kaasnevad sageli psühholoogilised traumad. Esmajärjekorras sellepärast, et abikaasad vabastavad end alateadlikult vastutusest ja püüdlevad täieliku iseseisvuse poole, ent saavad seejuures nii mõnegi muhu. Siis tunnevad nad end üksi ja hüljatuna, ilma et keegi neid toetaks. Müksud ja muhud käivad selliste kõrvalehüpetega alati kaasas. Uued partnerid on ju elusad inimesed ja ei saa jätta arvestamata nende reaktsiooni. Näiteks kui vallalisest naisest saab abielumehe armuke, arvab ta sageli: mees tuli minu juurde sellepärast, et tema naine ei rahulda teda. Miks ei võiks ta siis oma abielu lahutada ja minuga abielluda? Enamasti püüab ta siis abikaasade vahele kiilu lüüa. Seesama kehtib ka abielunaise vallaliste meespartnerite kohta.
* Vabaabielu ohustavad muudki karid, näiteks suguhaigused ja sohilapsed. On teada juhtum, kus üks harrastusarmuke otsustas võtta mehe spetsiifilisel viisil õnge, rikkudes enne vahekorda kondoomi, nii et see otsustaval hetkel purunes. Järgnesid rasedus, šantaaž, lahutus… Ometi oli ju kõik nii kenasti alanud.
* Vale on seegi väide, et kõigile meestele meeldib, kui nende naine ahvatleb ka teisi mehi. Tegelikult on kõik vastupidi: mees on enamasti vägagi mures, kui tema abikaasa paljudele meeldib. Nii mõnigi kord muutub mees jahedaks naise suhtes, kes järsult kaalus alla võtab ja endisest parem välja näeb. Mees hakkab kohe kartma, et naine võidakse talt üle lüüa. Selsamal põhjusel meeldib meestele pidada veetlevaid armukesi ja inetuid naisi, kuigi nad seda ise harva tunnistavad. Mehelik vaist tõrgub loovutamast oma varandust vastasele.
Vabaabielu ei maksa ehk kuulutada millekski täiesti vastuvõetamatuks. Paraku räägivad selle plussidest praegu nii paljud, et tasakaalu huvides on vaja juttu teha ka sellega kaasnevatest miinustest. Siis võib igaüks otsustada, kas olla poolt või vastu. Maitse üle, nagu teada, ei vaielda!

©Peter Hagen

0

Your Cart