Mis Mozarti tegelikult tappis?

4 minutit lugemist

Helilooja Wolfgang Amadeus Mozarti surm 35 eluaasta vanuses võis olla põhjustatud streptokokknakkusega leviva neelupõletike tüsistustest, arvavad uurimistöö hollandlastest autorid.

Pärast komponisti surma 1791. aastal on tema varalahkumise ümber punutud teooriaid kuritahtlikust mürgitamisest reumatoidse palaviku ja toore või ebapiisavalt kuumtöödeldud sealiha söömisest saadud parasiittõve trihhinoosini.
Mozarti surmatunnistusel seisab surma ametliku põhjusena hitziges Frieselfieber ehk „tuline hirsipalavik“, mis viitab hirsiteri meenutavale lööbele.
Kuid Amsterdami ülikooli uurijad väitsid, et suurmehe surma teemalised uurimused rajanevad enamasti väheusaldusväärsetele tõenditele nagu Mozarti viimaste päevade tunnistajaks olnud inimeste aastaid hiljem kirja pandud mälestused.
Nende uus, ajakirjas Annals of Internal Medicine tutvustatud uurimus toetus Viini ametlikele surnuteregistrite andmetele 1791. aasta talvest, mis paigutab Mozarti surma laiemasse konteksti. Nimelt suri ta just selles linnas.
„Meie tulemused annavad mõista, et Mozart langes streptokokk-neelupõletiku ohvriks, millesse Mozarti surmakuul nakatusid paljud Viini elanikud, ja et Mozart oli üks mitmest inimesest selles epideemias, kellel arenes välja surmav neerukomplikatsioon,“ ütleb Amsterdami ülikooli teadusuurija Richard Zegers.
Zegersi ja kolleegide sõnul võis streptokokknakkusliku neelupõletiku ehk streptokokkfarüngiidi miniepideemia saada alguse Viini sõjaväehaiglast.
Pealtnägijate tunnistuste kohaselt jäi Mozart „põletikulisse palavikku“, mis kattub streptokokk-neelupõletiku kuluga, kirjutavad Zegers ja kolleegid teadustöö tutvustuses.
Eluajal üle 600 muusikateose kirjutanud heliloojal tekkisid viimaks tõsised tursed, raske haigusseisund, seljavalud ja lööve, mis sobivad neelunakkuse tulemusel arenenud neerupõletik
glomerulonefriit.
Zegers ei välista ka võimalust, et Mozartil olid sarlakid, mida sarnaselt streptokokkfarüngiidile võivad samuti põhjustada streptokokkbakterid. Kuid see on vähem tõenäoline, sest tunnistajate kinnitusel tekkis Mozartil lööve alles haiguse lõppfaasis. Sarlakite puhul ilmneb lööve kiiresti.

Kas Mozart mürgitati?

Mozart põdes elu jooksul nii paljusid haigusi, et on raske öelda, millesse ta kolmekümne viie aastaselt suri. Surmatunnistuse järgi heitis ta hinge „tugeva miliaariapalaviku“ tagajärjel. Miliaaria tähendab lihtsalt löövet, mistõttu tegemist on pigem sümptomite kirjelduse kui haiguse diagnoosiga. Mozarti naine Constanza olevat kahtlustanud mehe mürgitamist, mis andis alust visale kuuldusele, nagu olnuks Mozarti surmas süüdi tema rivaal, itaalia helilooja Antonio Salieri (see kuulujutt on aluseks Aleksander Puškini värssdraamale, Nikolai Rimski-Korsakovi ooperile, Peter Shafferi näidendile ning filmile „Amadeus“). Meditsiinilisi seiku arvestades pole mürgitamine siiski tõenäoline. Ja kui Mozart üldse mürgitati, siis pole usutavasti süüdi mitte Salieri, vaid antimoni sisaldanud patentravimid, mida Mozart manustas oma tõeliste ja väljamõeldud haiguste tõttu. Ta oli ilmselt hüpohondrik. Ühe hiljutise uurimuse järgi on kõige tõenäolisem diagnoos reumaatiline palavik. On arvatud sedagi, et surma põhjustas usutavasti Wassersucht, streptokokknakkus, mis tekitas glomerulonefriidi ja selle tagajärjel ägeda neerusündroomi ehk neerupuudulikkuse, nagu meie seda nimetaksime.

Miks Mozart rikas ei olnud?

Wolfgang Amadeus Mozart oli oma ajastu staar ja hästi makstud helilooja. Oma elu edukaimal etapil, Viinis veedetud 11 aasta jooksul teenis Mozart aastas rohkem kui 10 000 kuldnat, mis vastaks tänapäevases vääringus 125 000 eurole. Sellegipoolest kirjutas Mozart pidevalt oma sõpradele ja sugulastele, et nood talle raha laenaksid. Kui Mozart 1791. aastal kõigest 35-aastasena suri, jättis ta oma abikaasale Constanzele 3000 kuldnat võlgu (75 000 eurot). Mozarti rahalised raskused olid tingitud tema suurejoonelisest elustiilist. Tal olid teenijad, tal oli tõld, ihuarstid ja ta kandis alati parimaid parukaid ja peenemaid siidrõivaid. Lisandusid veel kulutused reisidele, lastele, üürile ja kõikvõimalikule luksusele, sest luksust oli noor Mozart õppinud nautima ja armastama juba siis, kui ta koos isa leopoldiga mööda Euroopat reisis ja ta imepoisikesena aadlike ees musitseeris. Seni, kuni range isa sissetulekut ja väljaminekute üle arvet pidas, oli kõik veel kuidagigi kontrolli all. Kui aga 20-aastane Mozart vanematekodust lahkus, Viini kolis ja seal abiellus, algas tõeline kaos. Mozarti auks tuleb aga öelda, et ta ei raisanud raha mitte ainult luksusele. Nimelt oli tema naine põdura tervisega ja kuus rasedust kõigest kaheksa aasta jooksul ruineerisid tema tervist. Palju raha kulus naise ravikuuridele. Raiskava ja laristava paari rahaline seis ei paranenud ka siis, kui Mozart hakkas lisaks oma senistele sissetulekutele saama palka õukonnaheliloojana (Hofcompositeur).

Mozart oli paadunud optimist

Wolfgang Aamadeus Mozart olevat olnud „patoloogiline optimist“. Nii väitis inglise psühholoogiaprofessor Andrew Steptoe 2012. aastal.
„Selliseid sõnu nagu „saatus“ või „lüüsaamine“ tema sõnavaras ei esinenud,“ ütles prof. Steptoe, kui ta oli uurinud 600 Mozarti kirja.

MAAJA