Minuga enam mitte! (Perevägivallast)

5 minutit lugemist

Kuidas naised end mehe vägivalla eest kaitsta võiksid ja kuidas brutaalset meest õigel ajal ära tunda, sellest allpool.

Enamik naisi häbeneb oma vägivallatsejast partnerit ja kannatab, selle asemel, et abi ja kaitset otsida. Paljud värisevad rusikakangelase hirmus nagu küülikud mao ees ning on veendunud, et midagi selle vastu ette võtta teeks asja vaid hullemaks. Seda arvas ka tallinlanna Margit (tollal 32) ja vaevles aastaid, enne kui oma jõhkrast mehest lõplikult lahkus. „Pärast iga mürglit kannatas ta südametunnistuspiinu, nuttis ja palus, et ma tema juurde jääksin – ma olevat ainus, kes tal enesekontrolli jälle taastada aitavat…”

VÄGIVALD ON NÕRKUSE TUNDEMÄRK
Constance Elsner, raamatu „Minuga enam mitte! (Vägivald partnerluses)” autor, on aga teistsugusel arvamusel. Ta kirjutab. „Mehed ei löö oma naisi mitte sellepärast, et nad enesekontrolli kaotavad, vaid sellepärast, et on kaotanud kontrolli ja võimu oma naise üle. See ei mängi rolli, kas naine on kuulekas või isepäine, mehed tahavad tunnetada, et nemad on majas igas mõttes peremehed.”
Irene Maier, raamatu kaasautor, meenutab: „Kui mina oma mehele milleski vastu vaidlesin, sõimas ta mu jõhkralt läbi. Kui talle õiguse andsin, oli ta ikkagi lausa verivihane…” See oli kooselu alguses. Õige varsti tulid kõrvakiilud, mis väikese hapra naise põrandale pikali paiskasid. Miks ta seda kõike aastaid talus? „Ikka sellesama pärast: mina olla ainus naine, kes teda aidata suudab, mina aitavat tal tasakaalu tagasi saada…”
„Sellest ei tule iialgi midagi välja,” teab Tiina (tollal 25) oma kogemustest. Ka tema uskus abielludes, et on muinasjutuprintsiga kokku juhtunud. Aga õige pea muutus elu põrguks. Mees oli haiglaselt armukade, jõi, ööbis teadmata kus, peksis koju saabudes naise läbi ja mööbli kildudeks. „Iga kord järgnes sellele suur patukahetsus ja palved aidata tal endiseks saada, aga oma sõna ei pidanud ta kunagi.” Kuni naine vanematekoju tagasi kolis…
Oma mehest lahkus Margit lõplikult alles siis, kui viimane järjekordse tüli ajal kööginoa haaras. Esialgu põgenes ta koos 3-aastase tütrega ühe oma sugulase juurde. „Nüüd tahaksin ma kõikidele naistele kinnitada, et kui on tegemist mehega, kes peksab ja alandab, siis pole seal armastusega enam midagi pistmist. Mees, kes lööb ja omaenese naist pidevalt vägistab, on mõrvar. Potentsiaalne mõrvar, kes ei vääri kaastunnet…”

TURVAKODU NAISTELE
Koos oma raamatu ilmumisega alustas Constance Elsner ka kampaaniat deviisi all „Minuga enam mitte!” ja rajas Valge Ringi – abiorganisatsiooni meeste vägivalla all kannatavatele naistele. Selle peamiseks eesmärgiks pole naistele mitte üksnes turvalist varjupaika pakkuda, vaid sisendada neisse vaprust oma rusikakangelastest meestest lahti öelda ja julgustada neid vägivallatsejaid kohtu kätte andma. Analoogilised naiste-laste varjupaigad, mis peale ajutise kodu ja kosti ka juriidilist abi pakuvad, on tegevad ka Austrias ja Šveitsis.
Aga iga naine, arvab Constance Elsner, peaks mõne mehega tõsisemaid plaane pidama hakates eelkõige püüdma enesele objektiivselt selgeks teha, kas tal ei või tulla tegemist potentsiaalse vägivallatsejaga.
Selleks tuleks tähele panna vastavaid hoiatussignaale:

  1. Selle mehe seltsis pole sa end kunagi absoluutselt turvaliselt tundnud. Olgu tegemist ka tavalise vestlusega – ikka tunned end häirituna, ebaõdusalt – kõhus (seljas) kripeldab… Alateadlikult pead iga sõnaja mõtet mitu korda vaagima, enne kui selle temaga vesteldes kuuldavale tood. Tema reaktsioon on alati ettearvamatu ja sellepärast oled eneselegi tunnistamata alalises hirmus teda kuidagi pahandada.
  2. Oled selle mehega juba partnerid, aga tema kontrollib iga sinu väiksematki sammu, peab vajalikuks olla kursis sinu kõikide toimingutega. Tal endal pole sõpru, ning ta ei talu ka seda, et sul mõni lähedane inimene oleks. Sa ei tohi kellestki talle vaimustatult ega õhinal jutustada – see muudab ta otsekohe tusaseks ja irooniliseks.
  3. Nüüdseks oled juba esimese kõrvakiilu saanud. Pea meeles: esimesele järgneb ka teine, teisele kolmas, kuni jõuate päris kakluseni! Ja mis sa arvad, kumb sellest „võitjana” välja tuleb?… Lakka juba pärast tema esimest patukahetsust uskumast, et midagi muutub, ja sulge tema uks väljastpoolt! Jäädavalt ja kahetsuseta.

…Sellepeale väidab iga naine, et lahkuminek on hoopis keerulisem ja raskem, kui arvavad need, kes seda soovitavad. Õige! Aga on ka võimalus lahkuminekuni üldse mitte jõuda, kui sa õigel ajal taipad, et ka n.-ö. kokkuminekul pole mõtet. Selleks pane kõrva taha:

  1. Ole enese vastu täiesti aus ja tunnista: kas armastad seda meest niisugusena nagu ta on, või armastad temas omadusi, mida usud tal olevat, kuigi sa neid ei näe? Kas sa teda üldse tunned?
  2. Potentsiaalsed naistelööjad on pangaametnikud, müürsepad, vabrikutöölised, kõikvõimalikud väiksemat masti ülemused. Muidugi ei käi see kõikide kohta, ja kui sul mõnega loetletud elukutsete esindajaist tegu on, siis ei pea see tingimata tähendama, et oled rumal ja valikuga sisse kukkunud.
  3. Kuula kikkiskõrvu, mida räägivad naised, keda nende mehed on löönud. Ära ole nii kaljukindlalt veendunud, et sul läheb tingimata paremini. Miks peaksid just sina reeglist see erand olema?
  4. Sul oleks väga kasulik mehe vägivallakalduvust välja selgitada juba enne abiellumist. Kui naine tahab teada, kuidas tema tulevane mees konfliktsituatsioonis käitub, siis sooritagu ta väga lihtne, kuid väga tulemuslik eksperiment: jootku mõnel seltskondlikul olengul oma kavaler täis! Kui purjus mees muutub tigedaks, hakkab kõigile „tõtt ütlema”, suhteid klaarima, mõne koosviibimisel osalejaga kes teab mis aegseid konflikte meenutama, kipub tüli norima, või ilma näiva põhjuseta armukadetsema, siis tuleks ennast sellisest mehest nagu katkust eemale hoida. Tõenäosus, et mees oma tulevasele abikaasale ühel heal päeval kätega kallale läheb, on väga suur!
  5. Mõtle pingsalt: kas tõepoolest suudaksid elada pidevas hirmus või ei tähenda sulle mitte midagi, kui iseennast ja mööblit aeg-ajalt lappima pead? Kas poleks mõttekam üldse mitte jõuda otsuseni „Minuga enam mitte!”, vaid jätta kõik katki kohe praegu, põhimõttel „Minuga mitte!”

Mitmendal abieluaastal tabab enamikke paare kriis?
Seitsmendal aastal, siis esitatakse kohtutele kõige rohkem taotlusi abielu lahutamiseks. Teine suurem kriis tekib siis, kui mees on umbes 40-nene. Sageli on paarid ennast selleks ajaks nii tühjaks elanud, et neid suudab vaid psühhoterapeut aidata – kui temagi…

MAAJA

0

Your Cart