Mina olen aus maksumaksja!

7 minutit lugemist

Inimesi on igasuguseid, häid ja halbu, tarku ja lolle. Kuid on veel üks liik – selline, kes armastab ennast igal võimalusel tituleerida „ausaks maksumaksjaks“. Eriti sageli armastab ta seda teha DELFI lugusid kommenteerides. Eriti siis, kui ühes või teise artiklis on juttu mõnest sulitembult tabatud ärimehest või järjekordsest „põhjendatud“ maksude tõstmisest.

Mis inimtüüp see „aus maksumaksja“ siis on ja miks ta seda igal võimalusel nii hirmsasti rõhutada armastab?

Aus maksumaksja on tavaliselt juba kuldses keskeas või veelgi vanem mees, kelle PARIM ENNE ammu möödas. Õigupoolest ei saaks seda määratlust tema puhul üldse kasutadagi, sest atraktiivne – vähemalt naiste silmis – pole ta kunagi olnud. Seksist teab ta sama palju kui notsu pühapäevasest päevast. Seksis ta omal ajal lihtsalt sellepärast, et „tonksu on ikka tehtud“ või „noh, seda vanainimese asja peab ikka tegema.“ Sellise lihtsa elufilosoofiaga on ta peregi loonud ja lapsed sigitanud…

Aus maksumaksja on veendunud hetero (homod paneks ta pikema jututa seina äärde), naisi vaatab ta meeleldi, räägib neist alailma, kiidab neid taevani ja vahel jääb isegi tänaval järele vahtima. Kõrgendatud huvi vastassoo vastu ei tähenda kahjuks seda, et aus maksumaksja naistel jalad nõrgaks võtaks. Mehena pole ta kuigi isuäratav, kui naise tantsupõrandale sebib, siis tammub nagu puuhobune, sest tal puudub rütmitunne ja musikaalsus. Kui ta siis paar pitsi võtab ja naiste seltskonda istub, ei unusta ta jutu keskel mainimast, kui aus maksumaksja ta on. Kui aga sobiva kuulaja leiaks, siis ta ainult ausast maksude maksmisest räägikski, sekka meenutusi ajateenistusest Nõukogude armees.

Aus maksumaksja on kogu elu teinud mingit liht- või oskustööd ja tema elu helgeimad mälestused on seotud nõukogude võimu parimate aastatega, teenistusega Nõukogude armees, peediveini joomisega kolhoosi traktorijaamas või juhuseksiga üliõpilasmalevas. Teatud nostalgiat põeb ta tänini. Tema lemmikraadiojaam on Elmar. Nõukogude-aegset imaligavat estraadi kuulaks ta lõpmatuseni, kaasaegsed rütmid jäävad talle võõraks. Reisisihtidena ei huvita teda mingisugune Taimaa, Brasiilia või Indoneesia, tema sõitis oma päevi näinud Žiguliga Krimmi (Adler ja Gagra on ka ilusad kohad, aga autosõidu jaoks siiski liiga kaugel), et nautida Jevpatooria või Sevastoopoli liivarandu, millest ta siiani küllastuda ei suuda. Kui ükski tänapäevase mõtlemisega inimene – isegi paljud tema eakaaslased – ei taha neid paiku enam isegi meenutada, siis aus maksumaksja ei näe ühtegi põhjust miks mitte koos perega juba 30. korda Krimmi puhkama sõita.

Aus maksumaksja on sügavalt veendunud, et tema aastakümnete jooksul makstud maksud ei tõesta mitte ainult tema ääretut lojaalsust Eesti riigi vastu, ta on sügavalt veendunud, et kuna ta maksab ausalt makse, siis riik vastab omalt poolt sellisele lojaalsusele kvaliteetse ja odava arstiabiga ning kõrge pensioniga.

Aus maksumaksja ei suuda kuidagi mõista, et makse kasseerivat riiki absoluutselt ei koti tundmatu töövõtja ausus või ebaausus. Tulumaks lihtsalt arvestatakse ausa maksumaksja töötasust maha – sõltumata tema tahtest või aususest. Sellega asi ei piirdu, iga ostu pealt maksab aus maksumaksja veel 20% käibemaksu – rääkimata veel teatud kaupadele lisatud aktsiisimaksust – maksud, mida pole võimalik vältida ja mille tasumine ei sõltu maksumaksja aususest või ustavusest riigile.

Kuid on veel üks kategooria ausaid maksumaksjaid: alkohoolikud, kes on samuti sügavalt veendunud, et nende joodud viin (aktsiisimaks + käibemaks) aitab riigil üldse püsida. Selline aus maksumaksja õigustab (või lohutab) ennast sellega, et mahajoodud raha ei ole ju raisku läinud, vaid aitab riigil eksisteerida.

Aus maksumaksja pole kunagi mingit äri ajanud või firmat omanud, sest ainuüksi äritegevusele mõtlemisel jooksevad tal juhtmed kokku. Ei teinud ta ju nõukogude ajalgi mingit haltuurat, sest oli juba siis aus maksumaksja. Suurem osa tema mõttetegevusest oli ja on seotud maksude ausa maksmisega. Muu teda nii väga ei huvitanudki ega huvita nüüdki.

Aus maksumaksja tegi ja teeb oma lihtsat tööd (tõenäoliselt on ta siiski juba ammu pensionil), maksab makse ja on kindel, et just tema ongi riigi peamine tugisammas. Vähe sellest, eraviisilises vestluses ei väsi aus maksumaksja kordamast „mina olen maksumaksja“, mis on öeldud sellise aktsendiga: „ainult minusugustest sõltub Eesti käekäik“ või „mina olen väga tähtis inimene ainult sellepärast, et maksan makse“.

Eksid, aus maksumaksja, sina pole mingi riigi tugisammas, sa oled lihtsalt anonüümne olend, keda pügatakse nii palju kui annab. Ülimalt aus oled lihtsalt olude sunnil, sest sa ei oska äri ajada. Kui oskaksid, siis sa oma aususega ei hüppaks! Sinu maksud või sulle osaks saavad pisikesed hüved ei huvita mitte kedagi! Ei ametivõime ega ammugi sinust jõukamaid. Sest lõviosa maksudest tuleb rikaste ja superrikaste ettevõtjate taskust. Ausa maksumaksja rahast ei jätkuks isegi tualettpaberi ostmiseks mõne valitsusasutuse käimlasse.

Heaks võrdlevaks materjaliks oleksid andmed USA kohta.

USA-s tuleb 33 protsenti föderaalmaksudest ühelt protsendilt (!) riigi rikkamatelt inimestelt. 5% maksumaksjaid maksab 53 protsenti föderaalmaksudest. 35% USA vaestelt maksumaksjatelt laekub 1% tulumaksu kogusummast ja nad teenivad riigi kogutulust 4%. 400 superrikast teenisid 2008. aastal ühtekokku 90,9 miljardit dollarit ja maksid sellest maksudeks 21,5%. Kommentaarid on liigsed, kuid sellegipoolest vajub sellist statistikat lugedes meie ausa maksumaksja mokk ripakile, ta peab sellist statistikat kas täielikuks jamaks või Kremli agentide kiuslikuks mulaks. Aga kui ausa maksumaksja halli ajuollusesse peakski tekkima mõttetegevuse tagajärjel väike säde, siis tunnetab ta ühtäkki oma tühistust, seda, et tema maksude ausast maksmisest ei sõltu mitte kui midagi. Ka pole tal lootustki oma piiritu aususe eest mingisugustele märkimisväärsetele sotsiaalsetele hüvedele või soliidsele pensionile. Ja nii ta siis tatsabki ninal prille kohendades läbi elu, tuletades aeg-ajalt lähedastele, sõpradele, tuttavatele või DELFi järjekordset kommentaari toksides kõigile meelde, et ta on aus maksumaksja.

On veel üks valdkond, mida aus maksumaksja absoluutselt ei mõika, kuid milles tal on betoonkindlas seisukohad. Aus maksumaksja ei talu mingit kriitikat Eesti valitsuse aadressil. Tema arvates on kõik tehtud õigesti ja kõige parimal viisil. Ka ajaloos on tal kindlad seisukohad, millest ta eales ei tagane: sakslased olid head, venelased pahad, Saksa Wehrmacht tuli Eestit vabastama, Punaarmee aga vallutama. SS võitles Eesti ja Euroopa vabaduse eest. Tartu rahuleping on ausa maksumaksja teadmiste, loogika ja suhtumiste algus- ja lõpp-punkt. Tartu rahuleping on tema ülimalt konservatiivse maailmakäsitluse tase. Kui keegi peaks talle ütlema, et praegune Venemaa isegi ei köhi Tartu rahulepingu peale ega kavatsegi seda enam kunagi täht-tähelt täita, Eestil aga puudub jõud ja mõju sundida Venemaad seda paraku igas mõttes aegunud lepingut täitma, siis kaotab aus maksumaksja täielikult enesevalitsemise.

Muide, ausa maksumaksja suhtumine ajaloosse ja poliitikasse, tema ääretu ustavus riigile ja võimulolevasse valitsusse polegi väga üllatav. Ka Nõukogude Liidus võis kohata hulganisti inimesi, kes olid alati kõigega rahul ja kelle kogu elufilosoofia koosnes vaid ühest lausest: „Peaasi et sõda ei oleks!“ Nii primitiivsed need nõukogude võimule piiritult ustavad inimesed ka ei olnud. Stalinlikke repressioone õigustavad paljud venelased tänini üheainsa lausega: „Tapeti keda vaja!“ Vene inimese maailmavaate ja ellusuhtumisele võib veel paar sügavmõttelist kildu lisada. Nii nagu selle loo autorile tema ammune tuttav Petseris kunagi ütles: „Teise maailmasõja me võitsime, esimese inimese kosmosesse saatsime…“ Muu pole oluline…

Aus maksumaksja ei suuda ega tahagi mõista, miks tema ellu pole suurepärase Eesti valitsuse juhtimisel saabunud jõukust, mis teeks elu elamisväärseks. Aga kas see ongi oluline? Kõige tähtsam on olla aus maksumaksja! Selle nimel võib kõigega leppida ja valitsuse igale lollusele enda lohutamiseks meelepärase seletuse leida.

Janek Vaher