Miks viidi Euroopast Ameerikasse nii palju haigusi, aga mitte vastupidi?

2 minutit lugemist

Kõige hävitavamad relvad, mida eurooplased Ameerikasse toimetasid, ei olnud mitte kahurid või musketid, vaid nakkushaigused nagu gripp, leetrid, koolera, eelkõige aga rõuged, mis lausa massiliselt niitis Ameerika põliselanikke. Ameerika põliselanike immuunsüsteemidel ei olnud mingit jõudu uute nakkushaigustega toimetulemiseks. Terved regioonid ja saared surid peaaegu välja – sageli veel aastaid enne seda, kui hispaanlased või portugallased kohale jõudsid. Erinevad indiaanlaste hõimud pidasid kaubavahetust või suhtlesid saadikute vahendusel, et üksteist vallutajate eest hoiatada – ning andsid üksteisele nakkushaigusi edasi. Umbes 50 miljonist indiaanlasest, kes asutasid Ameerika kontinenti, oli 16. sajandiks elus veel ainult viis miljonit. Vaid vähesed hukkusid vallutajate käe läbi. Nakkushaiguste „eksport“ oli olulisim faktor, miks eurooplastel õnnestus Ameerika suhteliselt kergesti vallutada, kuigi pärismaalased olid algselt suures ülekaalus. Kuid miks ei rünnanud ameerika viirused eurooplasi? Põhjusi on mitu, peamiseks aga asjaolu, et Ameerikas haigestunud eurooplased ei pöördunud üldreeglina enam Euroopasse tagasi. Veelgi harvem toodi aga indiaanlasi Euroopasse. Viiruste ülekandmise võimalus marsruudil Ameerika-Euroopa oli seega tühine. Indiaanlaste nakatumist soodustas ka nende traditsiooniline haigete raviviisid. Vastavatele rituaalidele või higistamistelkidesse kogunes palju inimesi, mis soodustas nakatumist. Selleks ajaks oli aga Euroopas juba kujunenud tavaks katku- või leeprahaigete isoleerimine. Veel üks faktor võis avaldada mõju, miks Ameerikas levisid ainult mõned ohtlikud nakkushaigused. Asi on selles, et Ameerikas oli elanike asustamistihedus palju väiksem kui Euroopas ning puudus talli- või laudaloomade pidamise traditsioon. Euroopas ja Aasias peeti kitsastes ruumides sigu, lehmi, lambaid ja kitsi. Ameerikas aga ainult laamasid või alpakasid, kes vabalt ringi jooksid – ja sedagi kargetel mägistel aladel, mis ei soodustanud kuigivõrd kahjulike viiruste levimist. Arvatakse, et Euroopas kandusid leetrid ja rõuged inimestele üle veistelt, gripp aga sigadelt. Küll on aga ajaloolased üksmeelel selles, et süüfilis toodi Euroopasse Ameerikast.

14. märtsil 1493 jõudsid Kolumbuse laevad Hispaania samalinna Palosesse, kust ekspeditsioonist osavõtjad sõitsid laiali mitmetesse linnadesse – Sevillasse barcelonasse ja mujale, levitades sel kombel uut suguhaigust kogu Hispaanias. Hispaania arsti Ruy Diaz de Islasi teosed, mis on säilinud meie päevini, kinnitavad samuti, et süüfilise on Hispaaniasse toonud ja seal levitanud Kolumbuse madrused.

1494. aasta märtsis kuulutas prantsuse kuningas Charles VIII sõja Napolile ja hakkas koguma vägesid retke teostamiseks. Neil aegadel moodustati sõjavägi palgasõdureist, kellele väeteenistuse eest maksti rahamärkidega – soldo’dega (millest ongi tulnud nimetus „soldat“). Prantsuse kuninga lipu all läksid teenima elanikud feodaalide poolt rüüstatud maadest: Saksamaalt, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Šveitsist, Hispaaniast, Ungarist, Poolast ja teistest Euroopa maadest. Charles VIII, kogunud suure sõjaväe, suutis aga Naapolit piirata ainult 80 päeva. Tema sõjaväes puhkes uus haigus. Omades äärmiselt ägedat kulgu tabas haigus varsti peaaegu kogu sõjaväge, mis sundiski kuningat ruttu rahu sõlmima ja sõjaväge lahti laskma. Soldatid läksid laiali oma kodudesse, levitades uut haigust kogu Euroopas.

Uut haigust, mille puhkemist kõige esmalt täheldati Prantsuse sõjaväes, hakati nimetama prantsuse haiguseks. Prantslased ei jäänud sellele vastust võlgu ja hakkasid teda omakorda nimetama Naapoli haiguseks, naapollased aga omakorda Hispaania haiguseks, Egiptuse sügelisteks jne.

©Peter Hagen