Miks venelased Kuule ei jõudnud?

Venemaa majanduslik ja teaduslik-tehniline mahajäämus on lausa vanasõnaline. Asi pole selles, nagu oleksid vene teadlased ja leiutajad andetumad kui teiste maade omad, kuid paljude ideede teostamine on alati takerdunud ehtveneliku asjaajamise taha. Enne kui mingi leiutis paberilt tootmisse jõuab, kulub terve igavik…

Sellal kui Tsiolkovski oma õhusõidukeid visandas, ehitas krahv Ferdinand von Zeppelin Saksamaal juba juhitavaid ja töökindlaid õhulaevu. Kui elektroonilised käekellad olid Läänes ammuilma odavaks moekaubaks muutunud, hakati neid toonases Nõukogude Liidus alles tootma ja nad olid suhteliselt kallid. Sellal kui Nõukogude Liidu bürokraadid kõikvõimalikes instantsides muudkui arutsid, kas toota, mida toota ja kuidas toota, Läänes ammu tegutseti. Aeg-ajalt on Venemaa teaduslik-tehniline mõte teisi riike küll ka tublisti edestanud, kuid mõni aeg hiljem on see edumaa jälle maha mängitud.
1960-ndate aastate algul algas võidujooks kosmonautikas: kes jõuab esimesena Kuule? Jõudsid ameeriklased. Pärast seda suursündmust hakkas Nõukogude Liidus ilmuma kirjutisi, kus selgitati ja põhjendati, et mehitatud Kuu-lennud on sulaselge raharaiskamine, Kuu pinnaproove võib Maale tuua ka automaatjaamade abil. Terane lugeja taipas kindlasti, et tegemist oli lihtsalt hapude viinamarjadega: Nõukogude Liit oli võidujooksu kosmosesse kaotanud, kuid ei tahtnud seda avalikult tunnistada.

Miks nõukogude kosmonaut enne ameeriklasi Kuule ei jõudnud? Selle kosmilise epopöa eellugu on väga pikk, ulatudes tagasi 1930-ndatesse aastatesse.
Vedelkütuserakette katsetati Nõukogude Liidus edukalt juba 1933. aastal, rakett GIRD 09 tõusis 400 meetri kõrgusele. Samal aastal moodustati gaasidünaamikalaboratooriumi ja Moskva ühiskondliku reaktiivliikumise uurimise rühma baasil Reaktiivliikumise Teadusliku Uurimise Instituut. See oli maailma esimene riiklik raketimootoreid väljatöötav organisatsioon, kus 1930-ndate aastate lõpus tehti ka kosmoselendude alaseid uuringuid.
Vedelkütusel töötavate rakettmootorite valdkonnas kujunes juhtivaks spetsialistiks Valentin Gluško (1908–89). Koos Sergei Koroljoviga (1907–66) töötasid nad välja ja katsetasid raketitüüpe, reaktiivmürske ning lennukite stardikiirendeid. Sõjaeelse puhastusmaania käigus arreteeriti ka Koroljov ja Gluško: NKVD pani pahaks ebaõnnestunud raketikatsetusi ja nägi selles vaenlase mahitamist. Koroljovil löödi puruks lõualuu, kuid seegi ei vähendanud tema piiritut koeratruudust Stalinile, kelle aususes ja õigluses ta enne ega pärast arreteerimist ei kahelnud. Ühel järjekordsel ülekuulamisel Koroljov murdus ja ta kirjutas alla protokollile, kus oli kirjas ka Gluško „vaenulik tegevus”. See inimlikust seisukohast ehk mõistetav seik külvas aastateks mõlema mehe vahele vaenu ja avaldas nii otseselt kui kaudselt pärssivat mõju Nõukogude kosmonautika arengule.

Kui Stalin oli jõudnud arusaamisele, et tulevases sõjas läheb vaja moodsaid lennukeid ja tanke, hakkas NKVD spetsialistide otsinguil vangilaagreid läbi kammima, leidmaks kõige võimekamaid teadlasi ja insenere. Vangilaagris viibiv Andrei Tupolev sai austava ülesande ehitada uus lennuk. Talle anti õigus valida kaastöötajaid. Tupolevile meenus Koroljov, kes toodi Moskvasse samuti laagrist. Et luua teadlastele harjumuspäraseid töötingimusi, muudeti ka Moskva lennundusinstituut vanglaks: ülemisel korrusel oli magala, alumisel konstrueerimisbüroo. Nendes tingimustes loodi kuulus pommituslennuk Tu 2.
Seoses praktiliste katsetustega tuli konstruktoritel palju ringi liikuda. Sel ajal sai vahialune Koroljov teada, et Gluško töötab ühes Kaasani vanglas ja tegeleb seal lennukite stardikiirenditega. 1942. aastal palus ka Koroljov end Kaasanisse üle viia. Gluško saab aru, et NKVD sundis inimesi „ülestunnistustele” alla kirjutama, kuid vimm jääb. 27. juulil 1944 vabastatakse mõlemad vahi alt, kuid neid ei rehabiliteerita.
1945. aasta oktoobris saavad Koroljov ja Gluško korralduse sõita Cuxhavenisse, kus inglased katsetasid kolme V 2 tüüpi trofeeraketti. Koroljovile anti käsk jääda Nõukogude tsooni ja otsida Harzis kõike, mida ameeriklased polnud minema vedanud. Teatavasti jõudsid ameeriklased venelastest ette ning said kätte suurel hulgal Saksa rakettrelva näidiseid, tehnoloogilist sisseseadet ja dokumentatsiooni.
Koroljovi ei üllatanud mitte niivõrd rakett V 2 ise, kuivõrd katse- ja seeriatootmise korralduse kõrge tase. Toodeti ju Saksamaal vähem kui poole aastaga 5789 V 2 tüüpi raketti. Koroljov mõistis, et tavalise lõhkelaenguga raketil pole mingit sõjalist tähtsust. Aga Jaapani linnade aatomipommitamine oli ärevusttekitav signaal. Rakett võiks tuumapommi veel paremini kohale toimetada kui lennuk. Sel rahutul ajal oli ka Nõukogude Liidus raketivastaseid, nagu näiteks kuulus lennukikonstruktor Jakovlev, kes avaldas suurt tähelepanu äratanud raketivastase artikli. Koroljov oleks vastupidise tõestamiseks hea meelega enda kõrval näinud andekaid kaastöötajaid, kuid paraku istusid kõik arvestatavad kandidaadid vangilaagrites.

9. augustil 1946. aastal määrati Koroljov ballistiliste rakettide projekteerimise teadusliku instituudi osakonna peakonstruktoriks. 1947. aastal järgneb valitsuse otsus laiaulatusliku raketiehitusprogrammi alustamiseks, Koroljovist saab peakonstruktorite nõukogu esimees. Kõrget ametikohta kasutab ta eelkõige selleks, et vähendada üha arvukamaks muutuvate ministeeriumide mõju oma tööle. Tal õnnestus stalinlikele puupeadele selgeks teha, et raketiasjandus on üheaegselt nii sõjandus kui teadus. Koroljovi enda jaoks viisid kauglaskeraketid teda lähemale oma unistusele: sooritada inimese lend Kuule.
Kosmoselennunduse kiireks arendamiseks Nõukogude Liidus kulusid marjaks ära sakslaste tulemusrikkad kogemused. Alustasid ju nemad 1943. aastal ka kauglaskeraketi A 9 projekteerimist. Saksamaal sõja ajal tegutsenud 470 raketispetsialistist nuhkis Moskva välja üle saja. Hea toidu ja elutingimustega keelitati neid Bleicherodes ja Nordhausenis alustama koostööd venelastega. Et aga liitlased olid igasuguse relvatootmise Saksamaal ära keelanud, ei jäänud muud üle, kui toimetada asjatundjad Nõukogude Liitu. Ameeriklased olid nobedamad, neil õnnestus 104 kõige võimekamat meest enne venelasi Läände viia. Juhtivad raketispetsialistid Walter Dornberger ja Wernher von Braun andsid end ise Šveitsi-Saksa piiril Oberjochi külas ameeriklastele vangi.
1946. aasta oktoobris sõidutas Punaarmee erirongiga ülejäänud 107 spetsialisti koos perekondadega Moskvasse ja interneeris nad sealt range valve all olevale saarele. Nende abiga algas juba 18. oktoobril kümne V 2 järgi ehitatud raketi katsetamine. Varsti alustati Koroljovi juhtimisel V 2 tootmist, selle Nõukogude modifikatsioon sai nimeks R 1 ja tema esimene start toimus 17. septembril 1948.
Ameeriklased olid palju nutikamad. Nad lõid nende poole üle läinud saksa spetsialistidele parimad töötingimused ning lubasid neil USA-s vabalt liikuda.

Kosmoselennunduse esimese etapi võitis Nõukogude Liit. Pärast Stalini surma nõudis ka Hruštšov raketiehituse forsseerimist; 1955. aastal rehabiliteeriti Koroljov. Sama aasta jaanuaris startis esimene kauglaskerakett R 5, mis võis läbida kuni 1000 km. Ühtlasi jätkus töö R-7 kallal.
4. oktoobril 1957 viis R-7 orbiidile Maa esimese tehiskaaslase, sõjaotstarbeline R-7 oli aga võimeline toimetama tuumalaengu mis tahes maakera paika.
3. novembril 1957 saadeti välja teine tehiskaaslane, mille hermeetilises kabiinis oli koer Laika.
Esimene planeetidevaheline automaatjaam Luna 1 startis 2. jaanuaril 1959, möödus Kuust ja jäi Päikese tehiskaaslaseks; septembris 1959 viis Luna 2 Kuu pinnale vimpli Nõukogude Liidu riigivapi kujutisega. Lühidalt, sel aastal oli Koroljov oma plaanidega graafikus, mehitatud Kuu-lend oli muutumas reaalsuseks. Kuid selleks on vaja ülivõimsat kanderaketti. Gluško, kes olnuks võimeline kuuraketile võimsat raketimootorit ehitama, lükkas Koroljovi projekti tagasi. Laagriajast pärit vimm ei andnud asu. Koroljov oli sunnitud otsima teisi koostööpartnereid, kuid neid polnud kerge leida.
25. mail 1961 pidas president Kennedy oma kuulsa kõne, milles kutsus ameeriklasi üles toimetama inimene 1970. aastaks Kuule. Stardipauk selle sajandi suurimaks ja kalleimaks ettevõtmiseks oli antud (ajalukku läks see Kuu-lendude programmi Apollo nime all). Ettevõtluse avatus ja võimas tööstus pidi ameeriklastele garanteerima edu, kuigi venelased olid sel ajal veel ameeriklastest ees.
Kui Houstonis hakati rajama tulevast kosmoselendude juhtimise keskust, karjatati selle territooriumil alles lambaid.
1961. aastaks on ka mõlemad endised Gulagi vangid Koroljov ja Gluško tõusnud Nõukogude Liidu tunnustatud raketispetsialistideks. Mõlemaid seob ühine saatus, kuid lahutab konkurents ja omaaegsed NKVD intriigid, millega inimesi üksteise vastu ässitati. Gluško tahab Koroljovi iga hinna eest kõrvale tõrjuda. Kuid too surub kangekaelselt peale Kuu-programmi. Mehed ei leia kuidagi ühist keelt. Demokraatlikus ühiskonnas oleks neid küllap suudetud lepitada, leida mingisugunegi kompromiss. Kuid Nõukogude Liidus jätkus infoga manipuleerimine – ja ikka parteifavoriidi kasuks.
Seoses vaidlustega uute raketikütuste üle süvenes konflikt veelgi. Nii Koroljovile kui Gluškole oli selge, et lähituleviku rakettides ei saa piirduda ainult petrooli ja vedela hapniku kasutamisega, kuid Gluško pooldas fluorikomponente, dimetüülhüdrasiini ja teisi ülimalt mürgiseid lisandeid, Koroljov eelistas aga vesiniku-hapnikumootorit.

Hulk õnnetusi Gluško mootorite katsetamisel mängis trumbid Koroljovi kätte.
Esialgu pidi rakett R-16 startima 23. oktoobril 1960 kell 19.00. Seetõttu täideti samal päeval ka raketi kütusepaagid. Paraku ilmnes, et raketi konstruktsioonis oli palju tootmisvigu, neid parandati lausa stardiplatvormil. Lisaks sai 23. oktoobril raketi stardivalmis seadmise ajal vigastada raketi käivitamise programm-sammlüliti, mis tuli välja vahetada. Raketi start lükati päeva võrra edasi. Raketi kütusena kasutati hüdrasiini ja hapendajana lämmastikhapet, mis on äärmiselt korrodeeriv. Kuna kütuse komponendid ei tohtinud kütusesüsteemi kummitihendite tõttu raketi paakidesse jääda kauemaks kui ööpäevaks, siis taheti rakett tingimata järgmisel päeval teele saata. Tegelikke nõudeid järgides oleks pidanud raketi paagid tühjaks pumpama ja raketi tehasesse hooldusesse saatma. Hooldusele oleks aga kulunud vähemalt kuu aega. 24. oktoobril jätkati suurtest probleemidest hoolimata stardi ettevalmistamist. Marssal Nedelin kiirustas parandustöid takka ja viibis ka ise, justkui meestele julget eeskuju näidates, stardiplatvormi lähedal. Ajapiirangu tõttu rikkus starti ette valmistav meeskond elementaarseid ohutusreegleid, kõige muu hulgas oli ka raketi elektrisüsteem vooluvõrku lülitatud. Parandustööde käigus seadistas üks spetsialist, eeldades, et raketi elektrisüsteem on pingestamata, stardi sammlüliti 0-asendisse, mille tõttu käivitus raketi teise astme mootori põlemiskambris ootamatu protsess, mis põhjustas 124-tonnise raketi plahvatuse. Kogu stardiplatvorm lahvatas põlema. Surma said marssal Nedelin ja veel 74 inimest (teistel andmetel 126), 49 said vigastada. NLKP peasekretär Hruštšov otsustas, et kedagi selle intsidendi eest ei karistata, tagajärjed olid niigi rängad. Kummalisel kombel ei seganud võimud end konstruktoritevahelisse konflikti.
Koroljov leidis Kuibõševist uue paarimehe, selleks oli peakonstruktor Kuznetsov. Nende koostööd soosis Hruštšov, kes 1960-ndate algul pidurdas tugevasti lennukitööstuse arengut. Koroljovi Kuu-lennuks loodud kanderakett N-1 valmib 1960. aastal, aasta enne kuulsat Kennedy kõnet. Selle kandejõud on 40–50 t, kolme aasta pärast peaks rakett lõplikult valmis olema. Kuid üks tähtaeg asendatakse teisega, sest pidevalt nõutakse mootorite võimsuse suurendamist. Lõppude lõpuks on Kuule lendamiseks vaja kanderaketti, mis viiks üles 95 t.
Rakett peab startima 1967. aasta novembris, Nõukogude Liidu 50. aastapäeval. Kuumoodul viiakse eraldi raketiga geotsentrilisele orbiidile ja põkatakse seal orbitaalmooduliga. Projekti järgi laskub üks kosmonaut kuumoodulis Kuule, teine jääb orbitaalmooduliga selenotsentrilisele orbiidile. Vahepeal kiireid edusamme teinud ameeriklaste projekt oli kompaktsem. Kanderakett Saturn 5 (pikkus koos veosega 111 m, stardikaal 1950 t, kandejõud 120 t, esmastart 9. okt. 1967), viis orbiidile nii orbitaaljaama kui kuumooduli.

14. jaanuaril 1966 sureb Koroljov otse operatsioonilaual narkoosi üledoosi tagajärjel. Kollektiiv tahab tema mälestust vääriliselt austada ja töötab raugematu innuga edasi. 1967. aastal alustatakse 14-liikmelise kosmonautiderühma intensiivset treenimist, et hiljem välja valida need kaks, kellele langenuks au toimetada Nõukogude Liidu punalipp Kuule. 1967. aasta veebruaris ollakse nii kaugel, et kuuraketi esimese katsetamise võib määrata sama aasta sügisele. Aga on juba lootusetult hilja! Asjaosalised teavad, et Wernher von Brauni kanderakett Saturn 5 suudab Ameerika astronaudid Kuule viia 1968. või 1969. aastal. Niigi närvilist õhkkonda pingestavad ebakompetentsete võimukandjate pealesunnitud tähtajad. Kõige suuremat muret valmistavad raketimootorid.
21. veebruaril 1969, 70 sekundit pärast starti, plahvatab raketi N 1 esimene aste.
21. juulil 1969 astuvad Kuule esimesed inimesed – Neil Armstrong ja Edwin Aldrin. Ainult Nõukogude Liit ja Hiina ei kanna seda sajandi sündmust televisioonis üle. Kõigest hoolimata ei loobu venelased oma Kuu-programmist. 3. juulil 1970 ütleb üles raketi N-1 vedela hapniku pump. Mitu üksteisele järgnevat plahvatust purustavad lisaks raketile ka stardistendi. Tõsi, järgmine kanderaketi katsetus toimub alles 27. juulil 1971. Rakett kaotab vertikaalse stabiilsuse ehk labaselt öeldes kukub ümber. Vägev plahvatus purustab stardistendi teist korda. Neljas start õnnestub osaliselt. Kriitilise esimese astme mootorid töötavad algul normaalselt, kuid tõusu lõppfaasis, 107 sekundit pärast starti, tuleb ühe mootori rikke tõttu lend katkestada. Rakett pannakse õhus plahvatama.

Nõukogude Kuu-programm nurjus mitmel põhjusel. Fakt on ka see, et kui Gluško nimetati 1974. aastal Koroljovi konstrueerimisbüroo peakonstruktoriks, järgis ta hoopis teistsugust kavandit. Kümme aastat hiljem arendati selle põhjal välja korduvkasutusega kosmosesüstik Buran ja kanderaketid Buran ning Energia, mille mootorite võimsus polnud oluliselt suurem kui omaaegsel N-1-l. Kuu-projekt maeti aga vaikselt kalevi alla. Keelati isegi kahe juba valmisehitatud N-1 katsetamine ookeani kohal. Pole teada, kes seda kampaaniat alustas. Sündmuste loogikat silmas pidades võib oletada, et oma osa selles loos oli ka Gluškol.
Ameeriklased olid vahepeal kuuendat korda Kuul käinud ja Nõukogude Liidu mahajäämus kosmonautikas muutus üha suuremaks. Nõukogude ajakirjanduses arendati edasi „hapude viinamarjade kontseptsiooni” ja kirjeldati pikalt-laialt kuukulgurite Lunohod 1 (1970) ja Lunohod 2 (1973) edukat Kuu-uurimist. Tuhanded spetsialistid, kes pühendasid oma elu parimad aastad N-1-le, olid ometi rabanud asjata. Põhieesmärk – inimese viimine Kuule – jäi saavutamata.
Ameeriklased, täitnud edukalt Apollo programmi, saatsid 1973. aastal Maa-lähedasele orbiidile orbitaaljaama Skylab. Umbes aasta jooksul viibis seal kolm ekspeditsiooni, üks neist 84 päeva. Järgmise seitsme aasta vältel tegid ameeriklased vaid ühe mehitatud kosmoselennu – 1975. aastal kohtus Apollo Nõukogude kosmoselaevaga Sojuz. Uuesti alustasid ameerika astronaudid kosmoselende 1981. aasta aprillis korduvkasutusega kosmosesüstikuga Columbia.

Ameeriklaste Apollo programm läks maksma 25 miljardit dollarit. Venelaste oma oli tunduvalt odavam: N-1 projekteerimine ja ehitamine maksis kõigest 4,5 miljardit rubla. Seda enam oli Koroljovi saavutus tähelepanuväärne. Piiratud materiaalsete võimaluste juures lõi ta võimsa kanderaketi. Kuid põikpäise ja piiratud silmaringiga Brežnevi ning kaitseminister Ustinovi veenmine käis talle üle jõu. Kuhu Nõukogude Liit partei ja valitsuse targal juhtimisel jõudis, teame kõik. Venemaa segipaisatud majanduse korrastamiseks kulus aastakümneid.
1970-ndatel aastatel haaras kosmonautikaspetsialiste eufooria, üksteise võidu kuulutati inimese Marsile saatmise tähtaegu. Aga mida aeg edasi, seda selgemaks sai (eelkõige tänu orbitaaljaamades omandatud kogemustele), et Marsi-lend on äärmiselt komplitseeritud ettevõtmine. Ühe projekti järgi kestab lend Marsile ja tagasi 680 päeva. Selline lend saab teoks alles siis, kui kosmoselaeva pardal suudetakse luua kinnine ökoloogiline süsteem. Teine probleem on lennu maksumus. Ilmselt tuleb mitmel suurriigil luua ühine programm ja ka raha kokku panna. Mis puutub aga lennuprojektidesse teiste meie Galaktika tähtede juurde, siis neid ei saa tõsiselt võtta. Inimesel on raske leppida mõttega, et kõik tema unistused ei realiseeru…

NB! Loe ka:
Inimene ei jõua kunagi Marsile ega teistele planeetidele
Juri Gagarin – Maa külgetõmbejõu vang
Kas meie elukäik on ette määratud?
Kuidas Päikese aktiivsusperioodid meie elukäiku mõjutavad

 

©Peter Hagen