Miks mehed nii veidrad on?

7 minutit lugemist

Süüdistaja rollis on meie kaasautor Ella Aller, meeste kaitseks astub välja reporter Janek Vaher.

Ella: Saagu mehed omavahel kokku kas pesumajas, kõrtsis, tenniseväljakul või klubis, kui nende olek tundmatuseni muutub. Õlleklaasid kõrgele tõstetud, energilised žestid, isegi kõige vaiksemate ja vaoshoitute hääled muutuvad kõmisevaks, naer tuleb südamest. Naised võiksid eelkõige mehe sõprade peale armukadedad olla, sest ainult nende seas puhkeb ta õitsele. Juhtub aga mees tuttavaga kokku baarileti taga või bordellis – nende vahel valitseb niisugune sõnatu solidaarsus, et üksteist iialgi ei reedeta.

Janek: Miks peaksid naised oma nina üldse meeste olemisse toppima? Naised ei tunne meeste mängureegleid üldse ja tooksid sellesse vaid ebakõla. Olgu näiteks meie viimane kursuse kokkutulek, mille otsustasime pidada koos naistega. Mingil hetkel ütles Hanno: „Tule, meie kõige väiksem teeb välja!” – „Pole õiglane,” vastasin mina, „alati peab Rainer välja tegema.” – „Okei,” nõustus Hanno, „las teeb siis kõige paksem!” Kõik naersid, sest Rainer pole mitte ainult meie kõige väiksem, vaid ka kõige paksem. Ta ise ei pahandanud üldse ja meile sedasorti naljad meeldivad. Aga Raineri naine oli sügavasti solvunud, püüdes (nagu kõik naised!) oma meest kaitsma hakata, ja kõikide tuju oli korraga rikutud. Naised ja huumorimeel on kaks eri asja. Nad tahavad küll, et mees oleks huumorimeelega, aga nad ise? Naljast ei jaga nad tuhkagi! Lõõpimine ei jõua kohale või on hirmsasti solvav.

Ella: Paar päeva Roomas, üks sõit Pariisi, ja oled nagu uuesti sündinud. Sellepärast, et seal flirdib sinuga iga mees, kellega kokku puutud, ka siis, kui sa enam 17 või Sharon Stone’i moodi ei ole. Kõik mehed naeratavad, vaatavad järgi… Aga meil? Õhus hõljub jäisus. Isegi lõunavaheajal mööduvad meeskolleegid sinust põrandat põrnitsedes. Valgusfoori taga seistes võib mõni oma lahtise aknaga sinust 10 sentimeetri kaugusele jääda, aga ta jõllitab otse foori. Üks mu sõbranna, kes ammu Ameerikas elab ja niisuguse mühaklusega enam harjunud pole, rääkis viimati siin olles nagu ilmaimest: „Kujuta ette, täna linnas üks mees naeratas mulle! Lihtsalt niisama, vaatas ja naeratas!”

Janek: Selle peale on mul järgmist jutustada. Üks müüjanna küsis mult kord, kas olen abielus. Ütlesin, et lahutatud. „Mina ka,” vastas ta, „aga eesti mehed mulle meeldivad.” – „Ja mulle peruu naised,” vastasin… Sellest sai imeilus õhtu. Seevastu sähvas üks eestlanna minu hiljutiste flirdikatsetuste peale: „Ma pean teie ligitikkumist alandavaks!” Eestlannad nimelt ei naerata ka ise, nad salvavad mehi. Ja siis kaebate veel, kui õrnatundelised ja haavatavad te olete ja kui küünilised on mehed! Mis siin kellegi kohta õieti kehtib? Ja veel tahaksin rääkida situatsioonidest, mida olen mitmeid kordi läbi elanud. Kui kõnetad näiteks rongis eesti naist, tekib tal alguses tugev tõrjereaktsioon. Millegipärast arvab ta, et veel minutit kümme ja siis ma vägistan ta ära. Ta ei tule selle pealegi, et inimene tahab lihtsalt niisama, ilma igasuguse tagamõtteta lobiseda, et aeg kiiremini mööduks. Eesti naine on endale sisendanud raudse veendumuse, et kui mees teda juba kõnetab, siis järgneb sellele üsna peagi abieluettepanek. Näiteks venelannadel sellist lolli kompleksi ei ole. Olen Venemaal väga palju reisinud ja mind on alati õigesti mõistetud.

Ella: Meestel pole romantikasoont. Lilled hommikulaual, õhtusöök küünlavalgel või armastus keset viljapõldu – seda tuleb ette vaid kinos või šlaagrites. Jalutuskäik südaööl, šampanja ja ühine vann – võib-olla mõnes teises elus. Fantaasia, ootamatud ettevõtmised, leidlikkus – seda asendab argipäevarutiin. Tähtede asemel taevast tuuakse sulle parimal juhul külmutuskapist õllepurk. Mis ime siis, et naised seebioopereid naudivad või kitšitrubaduuridest unistavad!

Janek: Kunagi ütles mulle mu lahutatud naine: „Nende väheste asjade hulka, mida meie ühisest elust meenutan, jääb see, kuis sa mind Aegnal kord pool päeva seljas kandsid…” See jutt vihastab mind tänapäevani. Seal Aegnal ei tundnud ma end üldse kangelasena, vaid pigem tolana! Oma meelest olen tema heaks palju tähtsamaid asju teinud, mis meenutamist vääriks. Ja veel: lilled vaasis, mis romantika see nüüd nii väga on. Või õhtusöök restoranis küünlavalgel. Naine ei naudi mitte küünlavalgust, vaid teda erutab meeldiv teadmine, et ta saab mehe kulul ennast täis õgida. Toidul on kohe teine mekk, kui selle eest ei pea ise maksma!

Ella: Mehed pole suutelised tunnetest rääkima: kõmisev vaikus, kui naised vahekorda klaarida tahavad, kõvasti kokkusurutud huuled, kui naine armsaid sõnu ootab, kolme sõna „ma armastan sind” ei jõua mõned naised isegi 40 aastat kestnud abielu jooksul ära oodata. Mehed pelgavad paatoslikkust, häbenevad olla tundlikud ja familiaarsed.

Janek: „Ma armastan sind”… Arvatavasti on need sõnad, mis on terves maailmas kõige rohkem ära leierdatud. Kui ma ühte naist armastan, siis arvan, et eelkõige pean talle seda oma tegude ja käitumisega tõestama. Sõnu lendu lasta on kõige lihtsam; ma pole iialgi mõistnud, miks naised tunnetest nii hirmsasti just rääkida armastavad! Parem andku mulle keppi. Selles mõttes on nad hullemad kui kaagutavad kanad.

Ella: N-ö suhtluskliima töö juures loovad ainult naised. On kellelgi sünnipäev, koguvad naised raha ja ostavad kingituse; kui keegi haiglasse satub, käivad teda vaatamas ainult naised; astub mõni kolleeg abiellu – ühise kingituse annab üle naine (loomulikult on naised selle ka ostnud ja kohale toimetanud!)… Ühesõnaga – hubase õhkkonna kollektiivis loovad naised, mehed muretsevad vaid oma karjääri pärast – nende silmis on kõik muu üks tühi sebimine.

Janek: Olgu, selles etteheites oma iva muidugi on. Aga tunnistagem, et kõik niisugused toimetused on neile ka väga meeltmööda, sest neile meeldib askeldada. Asja teine pool on aga selles, et just naised põhjustavad kollektiivis kõige rohkem tüli. Nad on paadunud intrigandid, sünnipärased õelutsejad (eriti oma sookaaslaste suhtes), ning külvavad ainult tüliseemet.

Ella: Mehed tahavad igal pool ja igas suhtes naistest targemad ja tugevamad olla. Kokanduskursustel oli meil üksainus mees, ja loomulikult teadis tema alati kõige paremini, kuidas pastat hõõruda, kui peeneks sibulaid lõigata ja millal midagi potti panna! Ametialaselt käib pidev rivaalitsemine, magistraalil kohe peab teistest mööda kihutama, mingu või mootor põlema!

Janek: Nad ainult mitte ei taha, vaid ka on targemad! See on üks põhjusi, miks naised läbi aegade on mehi kadestanud ja meeste suhtes ennast alaväärsena tundnud. Järglast ilmale tuua võib ka loom, kuid ainult mees on looja, leiutaja, avastaja! Teiseks, Arnold Schwarzenegger, Sylvester Stallone, Jack Nicholson, Michael Douglas jne. – need on ju naiste kangelased! Mehed, kes on järeleandlikud ja nõrgad, mõnikord koguni abitud võivad olla, ei tule naiste silmis üldse arvesse.

Ella: Ainult mehed otsustavad, mis tähtis on! Kell 19.59 jäägu ma poole sõna pealt vait, sest kohe algavad päevauudised või spordivõistluste ülekanded. Parimal juhul kuulen torinat: „Kas sa millestki muust üldse rääkida ei oska kui lastest?“ Ütle, missugune naine tohiks lastega mingit seebikat vaadata, kui mõni spordivõistlus parajasti käib?

Janek: Aga miks peaks mees naise vadistamist kuulama? Teie seltskondliku loba kuulamise asemel laske meil siiski telekat vaadata. Sealt saab ta vähemalt infot. Kuid mis tähtsat sõnumit sisaldab naise kädistamine? Võin väita, et tähtsamaid probleeme, näiteks mis puutub töökohavahetust, korteriremonti, puhkusereisi, pangalaenu jne., tahavad naised üha harvemini oma meestega arutada, meeste nõuanded või arvamused neid ei huvita! Hiljuti viisin ühte tuttavat oma autoga selgeltnägija juurde. Aeg oli veidi enne südaööd. Varasemad ajad olid sel spetsialistil kõik kinni pandud. Nuuskisin välja, et 98% tema klientidest olid naised. Vaat, kellega naised tähtsatest asjadest räägivad!

Sõnelust vahendas Ly Tapper

0

Your Cart