Miks kõik atentaadid Hitlerile ebaõnnestusid?

19 minutit lugemist

Kuni 20. juulini 1944 tehti Adolf Hitlerile erinevatel andmetel 39–42 dokumenteeritud atentaadikatset (need arvud ei pruugi siiski olla tõesed.)
Hitleri elu kallale kiputi juba 1930-ndate aastate alguses.
1932. aasta jaanuaris üritati Hitlerit mürgitada Berliini hotellis Kaiserhof. Kahjuks ei olnud mürk piisavalt tugeva mõjuga ja Hitler pääses kerge seedehäirega. Küll otsustas aga füürer enam mitte kunagi hotellis Kaiserhof einestada, samuti hakkas ta vältima restorane ja teisi avalikke söögikohti. Roogasid hakkas talle valmistama dr Joseph Goebbelsi abikaasa Magda, hiljem aga juba palgaline kokk. Hitleri ihuarst dr Morell pidi aga kõiki lauale toodavaid roogasid enne proovima…

Tisler Johann Georg Elser (1897–1945) oli lihtne inimene, kes teadis natsliku Reichi tegelikust olemusest niisama vähe kui miljonid tema kaasmaalased. Kaasaegsete tunnistuste põhjal olnud Elser tavaline, sõbralik, tagasihoidlik ja silmapaistmatu inimene. Ja just see silmapaistmatu inimene otsustas tappa füüreri ajal, mil miljonid inimesed Saksamaal uskusid Hitlerisse kui geniaalsesse väepealikusse. 35 pikka ööd kulus Elseril keeruka põrgumasina monteerimiseks ja selle paigaldamiseks Müncheni Bürgerbräukelleri õllesaali sambasse mille ees (nii nagu see oli ka varasematel kordadel) asuvas kõnepuldis oleks Hitler oma kõne pidanud.

Johann Georg Elser.

Pomm plahvatas 8. novembril 1939 kell 21.20, seitse minutit pärast seda, kui Hitler, kes pidas seekord ebatavaliselt lühikese kõne, oli saalist lahkunud. Muide pea mitte ükski allikas pole maininud, miks Hitler tookord nii lühikese kõne pidas. Hitleri elu päästis udu! Füürer pidi veel sama päeva õhtul Berliini jõudma, aga tema isiklik piloot Hans Baur (õige nimega Johann Peter, 1897–1993) teatas, et tiheda udu tõttu ei ole väljalend võimalik. Jäi üle sõita rongiga. Seetõttu jättis Hitler osa paberil olevast tekstist ette kandmata. Teoreetiliselt oleks tema kõne kestnud veel umbes 13 minutit. Plahvatusel oleks ta igal juhul surma saanud, sest nagu öeldud, asus pomm otse tema selja taga asuvas sambas.
Üks ettekandja ja kuus natsi sai surma (teistel andmetel oli 8 hukkunut), 63 sai vigastada. Elser oli saalist lahkunud sama päeva varahommikul, olles viimast korda pommi mehhanismi kontrollinud. Keskpäeva paiku sõitis ta rongiga Konstanzi, et siis üle piiri pageda. Ta oli piirist kõigest 30 meetri kaugusel, kui piirivalvur, 26-aastane Waldemar Zipperer, hüüdis talle: „Seis, kuhu te tahate minna?” Elser vahistati ja algul väitis ta, et oli tahtnud lihtsalt põgeneda. Zipperer toimetas koos kolleeg Riegeriga piiririkkuja Elseri tollipunkti, kus koos tolliametnike Straube ja Traberiga võeti ette pinnapealne ülekuulamine, sest raadiost kostis parasjagu Hitleri kõne, mida ta pidas Bürgerbräukelleris. See oli kella 20.35 ja 21.20 vahel. Kuus päeva hiljem, 14. novembril tunnistas Elser, et tema oligi atentaadi korraldaja. Elserit ei antud tapmiskatses süüdistatuna kohtu alla, vaid saadeti „füüreri erivangina” Sachsenhauseni koonduslaagrisse. Aastavahetusel 1944/45 toimetati ta Dachau koonduslaagrisse ja 9. aprillil 1945 hukati kuklalasuga, ilma et tema üle oleks isegi kohut peetud.

Bürgerbräukeller pärast pommiplahvatust 8. novembril 1939.

Kas Elser oli hull või lihtsalt omapäratsev veidrik? Ta ei olnud hull, vaid lihtne korralik inimene. Ta nägi, kuidas tema juutidest naabrid minema viidi, ta nägi, kuidas pööbel võimule tuli, ta nägi omakasupüüdlikke kaasajooksjaid. Elser tundis, et midagi on korrast ära, midagi väga olulist. Ja nii otsustas ta kõrvaldada Hitleri kui kurjuse juure. Keegi pidi ju seda tegema. Vastupanuvõitlejana oli Elser traagiline kuju. Keegi ei võtnud teda tõsiselt. Isegi gestaapo otsis asjatult Elseri kaasosalisi, suutmata uskuda, et nii tagasihoidlik mehike tegutses üksinda. Kuid Elser on kahjuks tähtsusetu ka ajaloo silmis. Temale pole Saksamaal püstitatud ühtegi mälestussammast.
Pole vähimatki kahtlust, et Hitleri tapmine kõigest paar kuud pärast Teise maailmasõja puhkemist oleks oluliselt mõjutanud sündmuste edasist käiku.
Elseri atentaat ebaõnnestus nii nagu paljud tapmiskatsed enne ja pärast teda. Miks? Kas oli Hitler tõesti õnnesärgis sündinud? Oh ei, Hitler võttis esimestest atentaadikatsetest kiiresti õppust ja sai aru, et parim viis ennast ettekavatsetud rünnakute eest kaitsta on jätta saladusse oma liikumise marsruut, kohale saabumise aeg ja koht – igal juhul mitte kunagi täpselt kokkulepitud kellaaegadest kinni pidada. Selline taktika raskendas oluliselt füüreri elu kallalekippuja tegevust. Sageli muutis Hitler sõidu marsruuti, jättis mõne sõidu hoopiski ära või lükkas selle edasi. Ühes vestluses mainis Hitler oma sekretärile, et ta ei karda atentaati, äärmisel juhul seda, et mõni laps jookseb tänaval tema auto ette. See oli vale. Hitler kartis väga atentaati ja tal oli selleks ka põhjust.

Need kaks skeemi näitavad, milliseid meetmeid võeti kasutusele Hitleri autokolonni liikumisel linnatänavatel. Ülemisel skeemil: füüreri auto (punane) järgnes esimesele autole (kollane), mõlema auto vahe oli 45–50 meetrit. Füüreri autole järgnesid kaks julgestusautot SS-ihukaitsjatega (rohelised) kõigest umbes 5 meetri kaugusel. See oli väga kaval autode paigutus, sest tegi võimatuks mõne atentaati plaanitseva inimese Hitleri auto juurde jooksmise, sest saateauto (roheline) oleks ta kohe alla ajanud. Ohu korral oleksid aga mõlemad saateautod Hitleri Mercedese n-ö karpi võtnud. Neile järgnes SS-ohvitseridega auto (kollane), millele järgnesid umbes 90 m (teistel andmetel 10 m) kaugusel kaks autot kõrgete külaliste või tähtsate natsituusadega. Autode liikumine peatuse või kohalejõudmise korral on toodud alumisel skeemil.

Ka järgmine atentaat ebaõnnestus. 9. veebruaril 1933 üritas endine kommunist Ludwig Assner sokutada Hitleri kätte mürgitatud kirja. Kuid siis saabus ei tea kust hoiatav telegramm ja kiri Hitlerini ei jõudnud.
1934. aastal kavatses Helmuth Myliuse juhitud opositsiooniline grupp füürerit tappa, kuid vandenõulased vahistati. Nende edasine saatus on teadmata.
28. septembril 1938 otsustasid Friedrich Wilhelm Heinz ja korvetikapten Franz-Maria Liedig Riigikantseleisse tungida ja Hitleri maha lasta. Kuna aga Hitler hääletas Müncheni kohtumisel Sudeedi küsimuse rahumeelse lahenduse poolt, langes ära ka atentaadi peapõhjus.
9. novembril 1938 üritas šveitslane Maurice Bavaud tulistada Hitlerit natside Müncheni putši mälestusürituse ajal Feldherrnhalle juures. Atentaat jäi aga ära, sest Bavaud ei pääsenud Hitlerile küllalt lähedale.
11. novembril 1939 tahtis Erich Kordt ennast koos Hitleriga Riigikantseleis pommiga õhku lasta. Paraku olid aga pärast Elseri korraldatud plahvatust nii range kord sisse seatud, et kaasosalisel ooberst Hans Osteril ei õnnestunud kusagilt vajalikku lõhkeainet kätte saada.
Hitlerit saatsid tema sõitudel saateautodes (vaata värvilist skeemi) 30 hästi välja treenitud ihukaitsjat, kes oskasid ennast peatuse tegemisel või sihtkohta jõudes kähku rahvamassi hulka poetada, jälgides teraselt kõiki inimesi, kellel õnnestus jõuda füüreri vahetusse lähedusse. Muidugi võis peale Elseri leiduda veel üksiküritajaid, kuid nende tegevuse ja plaanide kohta pole usaldusväärseid andmeid.
Pärast Elseri korraldatud pommiplahvatust muutus Hitler eriti ettevaatlikuks.

Hitleri paraadauto Mercedes Benz 770K.

Avalikke esinemesi võttis ta väga harva ette, pärast kallaletungi Nõukogude Liidule peitis ennast alates 24. juunist 1941 Wolfsschanze (Hundikoobas) peakorterisse, mille ümber laius 80 km laiune suletud tsoon. Peakorter kujutas endast betoonpunkrite süsteemi kolmes tsoonis pindalaga 6,5 km². Kolmandasse tsooni, kus asus Hitleri võimas betoonpunker, pääses ainult erilubadega. Füüreri peakorteris viibis alaliselt 2100 ohvitseri, sõdurit ja tsiviilisikut. Wolfsschanzes veetis Hitler ühtekokku 837 päeva ja lahkus sealt jäädavalt alles 20. novembril 1944, kui Nõukogude väed olid jõudnud peakorterist vähem kui 100 km kaugusele. 24.–25. jaanuaril 1945 lasti punkrid õhku. Aastatel 1945–1955 tehti Hundikoopa ümbruses kahjutuks 54 000 maamiini (kogu suletud tsooni ümbritses 50–150 m laiune miiniväli).
Muide, Hitleri redutamisel Rastenburgis oli veel üks – palju „proosalisem“ põhjus. Tegelikult põgenes füürer Hundikoopasse eelkõige poliitilise vastutuse eest. 1939. aasta jaanuaris valminud Uues Riigikantseleis oli kabinet ministrite nõukogu koosolekute pidamiseks. Seal oli tohutu laud ja 24 tooli, kuhu mitte kunagi keegi ei istunud. Hitler keelas ministrite nõupidamised ära, kartes ilmselt mitte ainult kriitikat, vaid ka seda, et ministrid koos oleksid olnud julgemad talle vastu vaidlema. Kuid Hundikoopas oli ükshaaval vaibale kutsutud ministreid palju kergem „murda.“
Mida kriitilisemaks muutus olukord Idarindel, seda enam hakkasid paljud kõrged sõjaväelased mõistma, et Saksamaa võib katastroofist päästa ainult Hitleri tapmine.

Henning von Tresckow.

1943. aastal otsustasid Hitleri tappa saksa ohvitserid Henning von Tresckow (1901–1944, sooritas granaadiga enesetapu, et pääseda kohtust) ja Fabian von Schlabrendorff (1907–1980, pääses seetõttu, et kurikuulus natslik kohtunik Roland Freisler sai 3. veebruaril 1945 õhurünnaku ajal varjendis surma, kui teda tabas pommikild. Saatuse iroonia oli selles, et ta hoidis parasjagu käes Schlabrendorffi süüdistusakti). Nad leidsid, et pole otstarbekas Hitlerit revolvriga tappa, et füürerile ei langeks märtri oreool. Pealegi leidus kõrgete ohvitseride hulgas tollal veel küllalt palju neid, kes olid Hitlerist „sisse võetud“. See oleks aga riigipöörde läbiviimist oluliselt raskendanud. Nii otsustasid Tresckow ja Schlabrendorff sokutada ülemjuhtaja lennukisse pommi, et simuleerida lennuõnnetust.
Vandenõulased leidsid, et saksa lõhkeaine selleks ei sobi, sest seda sai süüdata ainult süütenööri abil ja põleva süütenööri vali sisin oleks lennukis viibijatele kohe reetnud mis teoksil. Vabahärra von Gersdorff muretses lõpuks sobiva inglise päritolu lõhkekaine ja sütiku. Sellist kraami heideti Saksamaa kohal alla Inglise lennukitelt, et agendid saaksid läbi viia sabotaažiakte. Inglise lõhkeainel olid suured eelised. Raamatusuurusest laengust piisas, et keskmise suurusega tuba täielikult pilbastada. Inglise sütikud (time pencil), nagu neid kasutasid Tresckow 13. märtsil 1943 ja Claus krahv Schenk von Stauffenberg 20. juulil 1944 töötasid järgmisel põhimõttel: vedelik happeampullis söövitas teatud aja jooksul läbi traadi. Selle tagajärjel pääses kokkusurutud vedru valla ja paiskas nn löögipoldi (striker pin) vastu lõhkeainekapslit (detonation cap). Paljud sellised mehhanismid sattusid aga ka Saksa vastuluure kätte.

Hitleri reisisalong lennukis Focke-Wulf FW 200 Condor. 1. Luugi kaas. 2. Käepide luugi avamiseks. 3. Hapnikuballoonid voolikutega. 4. Töölaud (pole näidatud). 5. Käepide värske õhu juurdevoolu reguleerimiseks (lennuk polnud hermeetiline). 6. Töölamp. 7. Hitleri tool. 8. Langevarju rihmad. 9. Lugemislamp. 10. Kinnitusrihmad. 11. Päästeiste koos langevarjuga. 12. Konteiner langevarjuga. 13 Langevari.

Inglise sütikud olid kolme tüüpi. Üks pani pommi plahvatama 10 minuti, teine poole tunni ja kolmas kahe tunni pärast. Sütiku töötamine ei tekitanud mingit heli. Lihtsa näpuvajutusega sütiku kaelale purunes väike klaasampull, millest voolas välja söövitav hape. Mõlemad vandenõulased katsetasid pommi efektiivust eelnevalt mitmes kohas ja jäid tulemustega väga rahule. Siin mängis neile aga vembu vene talv, sest madal temperatuur aeglustas tunduvalt traadi läbisöövitamiseks kuluvat aega.
13. märtsil läksid mõlemad mehed Smolenski lennuväljale Hitlerile vastu. Rinde olukorra arutelu toimus kindralfeldmarssal Günther von Kluge kabinetis. Kohal viibis ka Tresckow. Oleks olnud lihtne pomm nõupidamisruumi kaasa võtta. Kuid plahvatus oleks võinud tappa ka need kõrged ohvitserid, keda oleks hiljem olnud vaja kasutada riigipöörde läbiviimisel. Pärast nõupidamist toimus kasiinos lõunasöök. Ka siin oleks plahvatus võinud tappa vajalikke ohvitsere. Hitler ise sõi kaasatoodud toitu, mille oli valmistanud tema isiklik kokk ja mida dr. Theodor Morell (1886–1948) pidi eelnevalt proovima (muide, Hundikoopas proovis Hitlerile määratud toiduaineid terve naistest koosnev brigaad). Jäi mulje, nagu oleks kostitatud mõnda idamaist despooti.
Eine ajal pöördus Tresckow kolonelleitnant (Oberstleutnant) Heinz Brandti (suri haiglas 21. juulil 1944 eelmisel päeval toimunud pommiplahvatusel saadud vigastuste tagajärjel), ühe Hitleri saatja poole ja küsis, kas ta on nõus tagasilennul Rastenburgi võtma kindral Hellmuth Stieffi jaoks kaasa paki, kus oli kaks pudelit konjakit. Brandt oli nõus. Mõni aeg hiljem helistas Tresckow Berliini kapten Gehrele, andes kokkulepitud parooliga teada eelseisvast atentaadist.

Hitleri isiklik lennuk Focke-Wulf FW 200 Condor.

Pärast lõunasööki Smolenskis istus Hitler autosse, Kluge ja Tresckow saatsid ta lennuväljale. Samal ajal toimetas Schlabrendorff pommi teise autoga lennuväljale. Hitleri käsutuses oli kaks neljamootorilist lennukit Focke-Wulf FW 200 Condor. Ühes oli ta ise kõige tähtsamate saatjatega, teises ülejäänud saatjaskond. Mõlemat lennukit saatis mitu hävituslennukit. Schlabrendorff pani sütiku tööle arvestusega, et pomm lõhkeb poole tunni pärast. Varsti pärast seda andis Schlabrendorff Tresckowi märguande peale paki ooberst Brandtile. Schlabrendorff pidi kurja vaeva nägema, et säilitada väline rahu. Kella kolme paiku pärast lõunat tõusid kõik lennukid õhku ja võtsid kursi Ida-Preisimaale.
Arvestuste järgi oleks Hitleri lennuk pidanud alla kukkuma enne Minskit. Kuid midagi ei juhtunud! Kahe tunni pärast tuli teade, et füürer on õnnelikult Rastenburgi lennuväljale maandunud. Polnud mingit kahtlust, et hoolikalt ette valmistatud atentaat oli ebaõnnestunud. Otsekohe helistati teistele vandenõulastele ja teatati varem kokkulepitud parooliga atentaadi ebaõnnestumisest. Pärast pikka kaalumist otsustas Tresckow helistada ooberst Brandtile ja küsida kas kindral Hellmuth Stieffile määratud pakk on ikka veel tema käes või on ta selle juba edasi andnud. Ooberst vastas, et pakk on ikka veel tema juures. Paki edasiandmist tuli igal juhul takistada, sest kindral Stieff polnud asjasse veel pühendatud. Tresckow keerutas ennast välja sellega, et pakk on vahetusse läinud. Järgmisel päeval leidis ta ettekäände peakorterisse lendamiseks ja vahetas Brandti käes olnud pommipaki kahte ehtsat konjakipudelit sisaldava paki vastu.

Vabahärra Rudolf-Christoph von Gersdorff.

21. märtsil 1943 külastas Hitler Berliinis nõukogude trofeerelvade näitust. Vabahärra Rudolf-Christoph von Gersdorff otsustas ennast koos Hitleri, Göringi, Keiteli, Dönitzi ja Himmleriga õhku lasta. Hitler kas ei tundnud näituse vastu mingit huvi või hoiatas „kõhutunne“ teda hädaohu eest, sest ta lahkus saalist juba kümne minuti pärast. Gersdorffil jäi napilt aega, et ühes kõrvalises ruumis viitsütik pommist välja tõmmata.
11. veebruaril 1944 loobus vastupanuliikumine taas atentaadist Hitlerile, sest Himmler ei ilmunud nõupidamisele.
11. märtsil 1944 tahtis kindralfeldmarssal Ernst Buschi käsundusohvitser rittmeister Eberhard von Breitenbuch Hitlerit otse Berghofis ühel Buschi visiidil maha lasta. Selleks peitis ta teise püstoli pükstesse. Tal oli plaan tulistada Hitlerit läheda maa pealt otse pähe. Paraku laskis SS-valvemeeskond Hitleri jutule ainult kindraleid, käsundusohvitsere Hitleri vastuvõtule ei lubatud.
7. juulil 1944 toimus Salzburgi lähedal Klessheimi lossis lõpuks ometi juba mitu korda edasi lükatud uute Wehrmachti univormide esitlemine. Atentaadi pidi läbi viima kindralmajor Hellmuth Stieff, kellel ütlesid aga närvid üles ja hiljem ta tunnistas, et polnud võimeline ülesannet täitma.
Kuid nüüd pisut pikemalt 1944. aasta 20. juulil korraldatud atentaadist, mis sai koodnimeks operatsioon Walküre.
11. juulil 1944 pidi reservväe juhataja staabiülem Stauffenberg Berghofis ettekande tegema. Tema portfellis oli pomm, mille sütik oleks aktiviseeritud vaid juhul, kui koos Hitleriga oleks saanud tappa ka Göringi ja Himmleri. Kuid Himmler ei ilmunud kohale ja vandenõu kaasosalised Berliinis otsustasid atentaadi ära jätta. Kõigest neli päeva hiljem, 15. juulil üritas Stauffenberg füüreri peakorteris Rastenburgis uuesti katsetada, kuid just Himmlerit polnud jälle kohal. Stauffenberg teatas sellest koodsõnumiga Berliini kindral Ludwig Beckile, kellest oleks saanud atentaadi õnnestumise korral uus Saksa president. Kui Stauffenberg pärast helistamist uuesti nõupidamisruumi sisenes, sai ta teada, et Hellmuth Stieff on portfelli minema toimetanud (ilmselt selleks, et pommi juhuslikult ei leitaks). Stauffenberg helistas otsekohe Berliini Friedrich Olbrichtile, kes oli Berliinis operatsiooni Walküre juba käivitanud. Veel viimasel hetkel jõuti mobilisatsioon kui „õppus“ katkestada. Lõpuks otsustab Stauffenberg juba mitu korda edasi lükatud atentaadi siiski läbi viia, hoolimata sellest, et kohal ei olnud ei Göringit ega Himmlerit.

Claus krahv Schenk von Stauffenberg.

1944. aasta 20. juulil oli lämmatavalt palav. Hitler alustas päeva nagu tavaliselt: ta jalutas oma lambakoera Blondit „Hundikoopa“ „eritsooni nr. 1“ territooriumil. Füüreri kannul sammusid kaks relvastatud ihukaitsjat – isegi tarastatud tsoonis kaitsti Hitlerit hoolikalt. Füürer oli hilja tõusnud ja halvas tujus. Sel päeval oodati peakorterisse Mussolinit; pärast pööret Itaalias oli duce vahistatud ja pandud istuma kindlusse Abruzzides, kust esseslaste komando ooberst Skorzeny juhtimisel ta vabastas. Midagi lohutavat Hitleril oma sõbrale ja kaasosalisele öelda ei olnud ja üldse ajas mõte kukutatud diktaatorist talle masenduse peale. Kuid Mussolini visiidist ei olnud võimalik ära öelda. Hitler andis käsu alustada nõupidamist, kus arutati olukorda rinnetel, tavalisest pool tundi varem. Teiste ettekannete hulgas kavatseti kuulata ka reservväe juhataja staabiülema ooberst Stauffenbergi informatsiooni reservide kohta. Tema ettekanne nihutati vastavalt ettepoole, kella 13-lt kella 12.30-le. Lisaks sellele tegi Hitler otse viimasel hetkel korralduse, et koosolek ei toimu tavalises paigas, s. o. punkris, vaid puitbarakis, kus olid üles riputatud maakaardid. Mõlemad käsud kellaaja ja nõupidamise asukoha muutmise kohta olid olulise tähtsusega vandenõulaste plaani nurjumisel. Kui Stauffenberg, kes pidi toimetama pommi punkrisse, kus tavaliselt toimusid nõupidamised, jõudis Rastenburgi, kuulis ta Keitelilt, et füürer on tavalise päevakorra muutnud.

Kuid nüüd oli juba hilja taganeda ka sellepärast, et kõik katsed, mis Hitleri ärakoristamiseks olid tehtud varem, olid iga kord viimasel minutil nurjunud. Stauffenberg otsustas oma plaani täide viia. Kuid tal ja tema abilistel oli nüüd ettevalmistusteks väga vähe aega. Stauffenbergi pidi abistama tema adjutant Werner von Haeften, kellega ta kohale saabus, samuti kindralid Stieff ja Erich Fellgiebel, kes töötasid peakorteris. Viimaste ülesandeks oli otsekohe edastada Berliini keskusse sõnum Hitleri hukkumise kohta, seejärel peakorteri sidesüsteem rivist välja viia ja ta välismaailmast isoleerida. Eriti suuri lootusi panid vandenõulased Fellgiebelile, kes oli peakorteri sideülem.

Nõupidamisruum pärast pommiplahvatust 20. juulil 1944.

Peatähtis oli, et nõupidamise koha muutmise tõttu olenes nüüd atentaadi õnnestumine täielikult sellest, kui lähedal Hitlerile pomm lõhkeb.
Stauffenberg pidi nõupidamisele tulema Keiteli kabineti kaudu. Kuid pommimehhanismi käivitamiseks vajas ta aega. Sellepärast pöördus ta tagasi staabi ruumidesse ettekäändel, et ta unustas oma vormimütsi Keiteli tuppa, ja teostas märkamatult vajaliku operatsiooni pommi kallal. Nüüd oli kallis iga minut – plahvatuseni jäi kümme minutit.
Möödudes baraki valvetelefonistist, hüüdis Stauffenberg talle Keiteli juuresolekul, et ootab Berliinist kiirkõnet. Seejärel läks ta nõupidamisruumi. Tol hetkel lõpetas kindralstaabi operatiivosakonna ülem Heusinger parajasti ettekannet olukorrast rinnetel. Pärast teda pidi sõna saama Stauffenberg. Kuid Keitel katkestas Heusingeri, kui viimane puudutas riivamisi reservide küsimust ja tegi ettepaneku Stauffenberg otsekohe ära kuulata. Kui Keiteli ettepanek oleks vastu võetud, poleks Stauffenbergil olnud enam ettekäänet lahkuda nõupidamiselt enne pommiplahvatust. Ent Hitler käskis Heusingeri edasi rääkida. Stauffenberg pani portfelli pommiga laua alla Hitleri vastu. Sosistanud oma naabrile Brandtile (Heusingeri asetäitjale) kõrva, et ta peab kiiresti Berliini helistama, väljus Stauffenberg barakist, jätnud oma portfelli laua alla. Kuid Brandt, kes kummardus maakaardi kohale, riivas jalaga portfelli ja lükkas selle eemale. Nähtavasti see päästiski Hitleri elu.

Fanaatiline nats Otto Ernst Remer pidi arreteerima Goebbelsi, kui aga selgus, et Hitler on elus ja lubas talle telefonivestluses ülemleitnandi ausastme asemele kohe oobersti aukraadi, asus Remer vandenõulasi arreteerima. Ka palju aastaid hiljem ta oma otsust ei kahetsenud. Rahvastevahelise vaenu õhutamise ja holokausti eitamise eest mõisteti ta 22 kuuks trellide taha. Tal õnnestus karistust vältida ja 1994. aastal põgeneda Hispaaniasse, kuhu jäi oma surmani 1997. aastal.

Stauffenberg ruttas Keiteli ametiruumi, mille ees ootas teda Heften autos. Ta istus autosse ja hakkas ootama. Täpselt kell 12.42 pomm plahvatas. Barakis oli tol hetkel 24 inimest. Üks – Hitleri stenografist – sai kohapeal surma, kolm (Brandt, lennuväe staabiülem Korten ja OKW kaadriosakonna ülem Schmundt) surid haavadesse, kaks inimest (Göringi esindaja Hitleri peakorteris Bodenschatz ja Hitleri adjutant Bormann) said raskesti vigastada. Veel mitu inimest sai kergelt haavata. Hitler pääses põletushaavade ja võrdlemisi kergete vigastustega: tema parem käsi halvati ja ta kaotas mõneks ajaks kõrvakuulmise.
Betoonpunkris oleks pommiplahvatuse lööklaine kõik ruumis viibinud inimesed tapnud või vähemalt raskesti vigastanud. Kuid suurte akendega kerge konstruktsiooniga barakk nõrgestas oluliselt lööklaine tugevust. Pealegi tegi Stauffenberg suure vea ruumist lahkumisega, et Berliini põgenedes asuda riigipööret juhtima. Oleks ta ennast ohverdanud, oleks pomm plahvatanud Hitlerile nii lähedal, et füürer oleks igal juhul surma saanud.
Stauffenbergil õnnestus pärast pommiplahvatust kontrollpostidest mööduda ja Berliini sõita. Vandenõulased püüdsid vallutada valitsusasutusi, kuid neid tabas ebaõnn – jäi vajaka ühtsusest, otsustavusest ja kiirusest.
Hitleri käsul moodustati vandenõu uurimiseks erikomisjon eesotsas gestaapo šefi Mülleri ja arvuka ametkonnaga. Seoses 20. juuli sündmustega arreteeriti umbes 7000 inimest, ligi 5000 inimest hukati. Paljud neist ei olnud vandenõuga otseselt seotud. Stauffenberg lasti aga maha juba 20. juuli õhtul. Kindralmajor Hellmuth Stieff poodi aga 8. augustil 1944 Hitleri tungival nõudmisel kõigest tund pärast kohtuotsuse väljakuulutamist.

Tunnuspildil: 7. juuli 1944. Kindralmajor Hellmuth Stieff (keskel, temast vasakul Albert Speer ja Hitler) seisab napilt meetri kaugusel Hitlerist. Parasjagu demonstreeriti uut sõjaväevormi. Stieffi kaasosalised leidsid, et tal oli suurpärane võimalus ennast ohvriks tuues Hitler pommiga tappa, kuid mees lõi põnnama.

©Peter Hagen