Miks inimene on julm?

8 minutit lugemist

 Lugusid tapatalgutest, piinamistest, massilistest hukkamistest ja veristest kuritegudest on alati raske mõista. Kuidas ja mis asjaoludel võib inimene muutuda julmaks tapjaks? Usutavasti on inimene bioloogiliselt võrreldav röövloomaga – silmitsi tõelise või oletatava hädaohuga käitub inimene nagu rünnatav kiskja.

Kui üks rahvas tunnetab ohtu teise rahva poolt, võib puhkeda sõda. Kui aga oma rahva hulgas tundub mingi rühmitus ohtlikuks muutuvat, algab poliitiline, rassiline või usuline jälitamine. Ent millisesse kategooriasse lahterdada orjapidamine ja indiaanlaste jälitamine Ameerikas? Valge vähemus kurnas ja hävitas armutult põliselanikest enamust, keda vallutajad põlastasid ega pidanud vajalikuks inimväärselt kohelda. Kas mitte meis kõigis ei ole varjul verejanuline kiskja?

Ameerika bioloog prof. J. Diamond vastab sellele küsimusele jaatavalt. Tema arvates pole verejanu, rassism, sõjad, vägistamised ja genotsiid sugugi väärarengu tulemus, vaid kuuluvad bioloogiliselt inimloomusesse. Mõned neist nähtustest on omased ka paljudele teistele loomaliikidele. Prof. Diamond on öelnud: „Mõrvade ajalugu on inimkonna ajaloost pikem. Impulsid tapmiseks oleme pärinud oma eellastelt. Ainus vahe on selles, et inimeste poolt sooritatud mõrvad on keerukamad.” Ka sõjad olevat Diamondi sõnul loomariigis tavaline nähtus. „Peaaegu kõik loomaliigid, kellel on füüsilised eeldused oma liigikaaslaste tapmiseks, teevad seda.” Sealjuures polevat tegemist mitte lihtsate, vaid lausa massitapmistega – seda eriti lõvide, huntide ja šimpanside seas. Prof. Diamondi kinnitust mööda on loomade tapatalgud täiesti võrreldavad inimühiskonna sõdadega. Omal ajal kirjutati Vietnami sõda käsitlevates ajaleheteadetes, et USA lennukid viisid läbi järjekordse barbaarse õhurünnaku. Kuid milline mõrv on inimlik heas mõttes või milline pommirünnak ei oleks barbaarne?!

Mis puutub tapmisse, siis paralleelide tõmbamine loomariigiga või võrdlemine konkreetse loomaga on kantud rohkem emotsioonidest. Loomariigis kehtivad kindlad reeglid, inimese julmus pole aga millegagi võrreldav. Kui näiteks kiskjatel on seliliheitmine ja kõri paljastamine allaandmise märgiks, mis jahutab ründaja indu, siis inimese puhul on teisiti. Rünnatava abitu seisund ei peata ründaja hoogu, vaid vastupidi, suurendab kallaletungija agressiivsust. Kuid ka paljud rahumeelsed koduperenaised või korralikud pereisad, nähes ajalehes järjekordse mõrvaloo kohal suurt pealkirja, hüüatavad: „Kui kohutav!”, ent ostavad ajalehe, et lugeda hingevärinal mõrva üksikasju. Suurte tapatalgute või massimõrvade kirjeldused võivad küll jälestust tekitada, kuid neid loetakse suure huviga. 1963. aastal välja antud jubeda fotomaterjaliga illustreeritud raamat „SS tegutseb” on ammugi muutunud bibliograafiliseks harulduseks…

Vägivallatsejad on alati uskunud, et nad järgivad õilsaid eesmärke. Inkvisiitorid üritasid keskajal teha lõppu nõidadele. Saksa fašistid hävitasid koonduslaagrites juute, uskudes tõemeeli, et nad vabastavad inimkonna ohtlikust ja mittetäisväärtuslikust rassist.

Meie valgustatud 21. sajandil ei taha religioosse tagapõhjaga relvastatud konfliktidele lõppu tulla. Usuline sallimatus on ka meie päevil nõudnud otsatu hulga ohvreid. Katoliiklased astuvad välja protestantide vastu, moslemid kristlaste vastu (või vastupidi) ning kõik konfliktides ja terroriaktides osalejad on siiralt veendunud, et võitlevad väärusuliste vastu. Kuigi religioossed õpetused jutlustavad halastust, külvavad usklikud inimesed sageli sallimatust ja vaenu.

Inimkonna järjepidev areng on kujundanud ja süvendanud mitmesuguseid iseloomujooni, tunnuseid ja omadusi – nii häid kui ka halbu. Kõige hea ja progressiivse kõrval on sajandite jooksul inimteadvust sageli vallanud ka madalad, pahatahtlikud, alatud, isegi kuritegelikud soovid ja tungid. Negatiivsed omadused, iseloomujooned ja tunnused võivad aga teatud tingimustes, kus suurt osa mängib juhus, keskkonna mõjul võimenduda ning anda inimese tegevusele ja toimingutele kuritegeliku suuna.

Loomkatsed ning inimeste vaatlused on näidanud, et agressiivne-tige käitumine on kaasa sündinud. Eriti kehtib see põhjendamatute agressiivsusaktide ja seksuaalmõrvade kohta.

Õigusemõistmisega tegelevaid eksperte on juba ammu huvitanud küsimus, miks osal inimestel on kalduvusi vägivallategudele.

Juba aastaid tagasi murdsid Hollandi teadlased pead küsimuse kallal, miks ühest ja samast perekonnast pärit mehed kippusid vägivallatsema. Geneetik dr. Han Brunner Nijmegeni ülikoolist leidis 1994. aasta kevadel sellele küsimusele vastuse: need mehed olid oma agressiivsuse pärinud. Neil kõigil oli X-kromosoomis defektne monoamiini oksüdaasi A-geen – ensüüm, mis reguleerib serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini taset organismis. Serotoniin mõjutab meeleolu ja tekitab õnnetunnet. Kui organism toodab liiga vähe serotoniini, siis võib inimene saata korda impulsiivseid vägivallaakte.

Noorte kurjategijate uurimisel on selgunud, et neil on süsivesiniku- ja lipiidiainevahetus põhjalikult rikutud, mõnda hormooni aga viis korda normaalsest vähem. Kui tavaliselt põhjustavad meessuguhormoonide hälbed noorukitel agressiivsust, siis vanglasse sattunud noorukitel süvenevad seejuures naiselikud iseloomujooned. Ja vastupidi – naissuguhormoonide üleküllus suurendab julmust! Teatavasti mõjutavad hormoonid psüühikat, kuid psüühilised kõrvalekalded on samuti paljuski geneetilised. Loomade käitumise tundmaõppimine võimaldab meil paremini mõista inimese süvapsühholoogiat.

Näiteid inimeses peituvast sadismist võiks tuua palju. Seoses Tartu tankitõrjekraavis toimunud sõjaaegse massimõrvaga kuulati 1960. aastatel Tartus peetud kohtuprotsessil üle laagri endist komandanti kapten Jüristet. Viimane seletas, et hukkamise päevadel tungles Näituseväljaku väravate taga alati salkkond noori eesti mehi, vabatahtlikke, kes pakkusid end naiste ja laste mahalaskmisel abiks. Valik oli suur. Mingit tasu ei makstud, järelikult polnud vabatahtlikul ka materiaalset motiivi (anti vaid sigarette). Vaevalt sai põhjuseks olla ka nn. klassivaen, sest ohvrid olid enamasti teistest riikidest Eestisse toodud juudid, mustlased jt. Mis ajendas siis inimesi vabatahtlikult tapmistes osalema? Ilmselt ikkagi verejanu, sadism, võimalus joobuda tapmisest saadavast erutusest. Et niisuguseid inimesi on ikka olnud, seda näitavad ka ajaloo õppetunnid, kõikvõimalikud revolutsioonid, pogrommid ja sõjad. Üldjuhul on inimene valmis täitma kuritegelikku käsku ka siis, kui tal on võimalus oma elu ohtu seadmata jätta selline käsk täitmata. Järgnevad näited aastaid tagasi sooritatud eksperimentideks on öeldu veenvaks kinnituseks.

Psühholoog Philip Zimbardo „vanglaeksperiment” toimus 1971. aastal Stanfordi ülikoolis.

„Kuna ma olen patsifist ega ole agressiivne inimene, siis ei kujuta ma endale ette, et võiksin teist elusolendit vangis hoida või halvasti kohelda.” Nii kirjutas enne eksperimendi algust oma päevikusse USA Stanfordi ülikooli intellektuaalne, psüühiliste häireteta, kuritegevusest ja narkomaaniast puutumata terve meesüliõpilane, kes oli andnud nõusoleku osaleda vanglaelu psühholoogilises uuringus. Konkursiga välja valitud 24 noormeest jagati loosiga „vangivalvuriteks” ja „vangideks”. Katset juhtinud professor ei andnud „vangivalvuritele” erilisi instruktsioone. Ütles vaid, et nad peavad asjasse tõsiselt suhtuma, kindlustama korra ja „vangide” sõnakuulelikkuse. Juba kuuendal päeval (plaanis oli kaks nädalat) oli professor sunnitud „aja maha võtma”. Suhted „vangivalvurite” ja „vangide” vahel olid äärmiselt pinevaks muutunud. Mõlemad osapooled olid tugevasti traumeeritud.

Katse esimesel päeval ei võtnud keegi uut rolli tõsiselt. Oli see ju pingelise õppetöö vahel väikese päevatasu (15 dollarit) eest kõigest „süütu mäng”.

Ja ometi, juba järgmisel päeval oli asi mängust kaugel. „Vangid” tõstsid mässu, „valvurid” surusid selle jõuga maha, algatajad pandi kartserisse.

„Vangid” tundsid ennast üksildasena ja alandatutena. Seevastu mõningad „vangivalvurid” hakkasid oma võimu mitte ainult nautima, vaid isegi kuritarvitama. Patsifistist noormees, kelle päevikukatkendit on eespool tsiteeritud, üritas „vangide” käsi ilmaasjata raudu panna ja vaid paiskas viiendal päeval „vangile”, kes keeldus söömast, taldriku viineritega näkku…

Stanley Milgrami katses seoti „õpilane” tooli külge kinni ja „õpetaja” võttis koha sisse elektrigeneraatori puldi taga. „Õpilase” ülesandeks oli igas seerias pähe õppida suur hulk paarideks ühendatud sõnu. Karistuseks oli aga elektrilöök. Seejuures pidi iga järgmise eksimuse puhul löök olema tugevam kui eelmine. Nõnda 15 voldist kuni 450 voldini…

Loomulikult nägid „õpetajad”, kuidas „õpilased” reageerisid järjest tugevamaks muutuvale elektrilöögile. Kui 75 voldi juures eksija üksnes karjatas, 120 juures hakkas ägedalt protestima, siis 185 volti pani ta meeleheitlikult röökima ja nõudma, et elajalik katse kohe lõpetataks.

Ja ometi… järgides kuulekalt eksperimentaatori nõudmist (käsk on vanem kui meie!), jätkas enamik „õpetajaid” sadistlikku katseseeriat.

Sama katset korrati mitmes erinevas ülikoolis pea üle terve maailma: Princetonis, LAV-is, Austraalias. Münchenis oli katsealuseid kuulekaid käsutäitjaid tervelt 85 protsenti! Isegi oma sõltumatuse poolest kuulsas Yale’i ülikoolis kuuletus eksperimentaatoritele ligemale 60 protsenti.

Huvitav on märkida, et kõik katse käigus küsitletud leidsid, et üksnes mõni patoloogiline tüüp (ja selliseid on inimeste seas 1–2 protsenti) on võimeline vajutama nupule, teades, et põhjustab sellega teisele 450-voldise elektrilöögi. Õnneks oli katse korraldatud nii, et „õpilane” tegelikult ei saanudki elektrilööki. Istudes nn. elektritoolis, pidi ta valu lihtsalt teesklema. Ja ega „õpetajat” julgustanud katse läbiviijagi olnud see, kellena end esitles, vaid lihtsalt üks tavaline inimene, kes oli katse ajaks valge kitli selga tõmmanud.

Eelkirjeldatud katse näitab ilmekalt, kuidas pealtnäha täiesti normaalne, ilma paheliste kalduvusteta ja igakülgselt haritud inimene on ühel „ilusal hetkel” valmis tegema seda, milleks ta iial ei oleks arvanud end suuteline olevat. Ununevad aastate kogemused, omaenda näiliselt kaljukindlad tõekspidamised, halastus. Tundub, et teatud psühholoogilise surve abil saab enamikku inimesi sundida sooritama kuitahes julmi tegusid.