Miks Hruštšov oma maisikasvatusega persse kukkus

3 minutit lugemist

Malenkov (NSVL Ministrite Nõukogu esimees) ütleb Hruštsovile: „Me ei pea ilmtingimata USA-st ette jõudma, piisab, kui me talle järele jõuame.“
Hruštšov: „Aga miks me ette jõuda ei või?“
„Et ameeriklased meie paljast perset ei näeks.“
                                                                    Anekdoot

 

Suur põllumees Nikita Hruštšov.

Mitte ainult võidurelvastumisel ei tahtnud Nõukogude Liit USAst maha jääda, vaid ka elanikkonna toiduainetega varustamisel samale tasemele jõuda. Maisi abil lootis Nikita Hruštšov riigi viljaaidad täita.
Saksa DV-s Güstrowis toimus 1958. aasta märtsis „muusikaline õhtu“. Talupoegadele ja parteifunktsionääridele teatati, et edaspidi hakatakse uudismaadel kasvatama maisi, mis säästab palju tööd, aega ja raha.
Kiidulaul maisile oli vastukaja poliitilistele meloodiatele Moskvast. Seal oli NLKP peasekretär Nikita Hruštšov alustanud suurejoonelist maisikasvatamise kampaaniat. Maisi abil lootis ta lahti saada loomasööda ja toiduainete kroonilisest puudusest Nõukogude Liidus. Imevahendina nägi ta selle eesmärgi saavutamises maisikasvatust: kolhoosnikud pidid loomi maisiga nuumama, elanikud aga pidid tänu sellele rohkem lihatooteid saama.
Plaanimajandusest kui majanduse imeretseptist sissevõetud Hruštšov käskis 1955. aastal maisikasvatust seitsme aasta jooksul kahekordistada. 1958. aastal NLKP Keskkomitee ees esinedes lubas Hruštšov, et mais aitab „lihatoodete tootmisel elaniku kohta USA-le järele jõuda“.
Juba 1962. aastal kasvatati Nõukogude Liidus maisi 37 miljonil hektaril, alates Leedust kuni Tadžikistanini Kesk-Aasias. Hruštšov kui endine talupoeg väitis, et mais kasvab kõikjal nagu vägilane. Peasekretäri naiivsus oli sageli ühendatud rumala enesekindlusega. Nii tegi ta kogu panuse toiduainetega varustamise poliitikas maisile. Ikka ja jälle ülistas ta oma kõnedes maisi eeliseid. Kord võrdles ta maisi soomustatud seifiga, kord hobusega. Pisut kentsakad võrdlused, aga mida sa lolli suust ikka kuulda tahad!

Nõukogudeaegne propagandaplakat „Teed maisile!”.

Hruštšov eksportis oma maisimaania ka Saksa DV-sse, mis oli tollal Nõukogude Liidu lemmikõpilane sotsialismi ehitamisel. Nii nagu sakslased ülistasid 12 aastat Hitlerit, said Saksa DV kodanikest üleöö innustunud sotsialismiehitajad, kes ei tahtnud enam meenutadagi, kuidas nad „Heil Hitler“ röökides oma hääle kähedaks karjusid. Külastades 1957. aasta augustis Schwanebergi põllumajanduse rahvaettevõtet Magdeburgi lähedal, hüüdis NLKP peasekretär kõnepuldist suure vaimustusega: „Mais, see on vorst konksu otsas.“
Muidugi ei pidanud Hruštšov silmas tõlvikute kasutamist inimeste toidulaual, mais pidi minema loomasöödaks.
Paraku ei arvestanud maiskasvatusest vasikavaimustusse sattunud Hruštšov ei plaanimajanduse bürokraatiaga ega riigi klimaatiliste tingimustega. Ta ei suutnud kuidagi mõista, et ainuüksi propaganda ja partei suunised maisi kasvama ei pane. Lühidalt, Nõukogude Liidu suhteliselt jahedate suvede tõttu ei saanud saake USA omadega võrrelda. Räägitakse anekdootlikku lugu. Hruštšov laskis ennast sõidutada esimese maisipõllu juurde ajal, kui seal oleks pidanud juba lopsakas mais vohama. Nähes armetuid maisinirusid, lajatas pettunud Hruštšov lühidalt „Ümber künda!”
Ka kuulekas Saksa DV-s jäid saagid üsna kesiseks. Nõukogude lollakale põllumajanduspoliitikale ei andnud ka mais hoogu sisse. Aastatel 1958–1962 ei saanud kolhoosnikud isegi mitte poolt sellest maisikogusest mis USA farmerid.
1956. aastal oli maisi keskmine saak Nõukogude Liidus 32,2 ts hektarilt, samal ajal oli maisi saak USA farmeri Garsti põldudel 59 ts hektarilt. 1958. aastal oli Garsti saak ühelt hektarilt 76 ts!
1961. aastal 17.–31. oktoobrini toimunud NLKP XXII kongressil pidi Hruštšov tunnistama, et elanikkonna varustamisel loomakasvatussaadustega „esineb tõsiseid raskusi“.
Kolm aastat hiljem kukutasid vandenõulased küll rusikaga, küll maistõlvikuga vehkiva koleerikust Hruštšovi ja sellega lõppes ka maisikampaania nii Nõukogude Liidus kui ka Saksa DV-s.
Olgu selle maisiga kuidas oli, kuid 30. oktoobril 1961, „ajaloolise” XXII kongressi eelviimasel päeval pani Nõukogude Liit Novaja Zemljal plahvatama kõigi aegade võimsaima 50 megatonnise vesinikupommi. Venelaste superpommi plahvatusel tekkinud radioaktiivsed ained saastasid suure osa Põhja-Jäämerest ja põhjapoolkerast. Tühja sellest maisist, pomm on peamine!

©Peter Hagen