Miks armuke saab pea alati hundipassi?

3 minutit lugemist

Armuke contra abielumees

Kert (27) oli ligi kolm aastat ühe abielunaise armuke. Ta kohtas Kristat (32), kahe tütre ema ühe tuttava pulmapeol. Kuidas nad tuttavaks said ja mis sellest kõigest edasi sai, räägib Kert ise:

„Krista hakkas mulle kohe meeldima, sest ta vastas täpselt minu maitsele. Kahjuks istus mees tema kõrval. Kuid ma märkasin kohe, et nende vahel pole tõelist harmooniat. Ma ei suutnud aru saada, mis võis Kristat sellise ilmetu mehe juures köita. Minule oli see tüüp algusest peale antipaatne. Hakkasin Kristaga flirtima. Tookord mõtlesin tõemeeli, et ta armub minusse esimesest silmapilgust. Nüüd tagantjärele kõike läbi seedides näen ma asju hoopis teise nurga alt. Ma olen kindel, et Krista oli lihtsalt küps armukese pidamiseks, keda ta vajas, et oma tüütuks muutunud abielu taluda. Midagi niisugust juhtub ju iga naise elus.

Kolm päeva hiljem oli Krista, eduka ärimehe naine, minu korteris. Me suudlesime kirglikult ja ma olin tema vastu eriti õrn. Ma libistasin käega hellalt üle tema rindade, kõhu, hellitasin teda jalgade vahelt, kuni ta oli ühteks valmis. Seejärel kandsin ta kätel voodisse ja tungisin temasse. Ma tunnetasin lausa iga keharakuga, kui tugeva orgasmi Krista sai.

Peab tunnistama, et ma olin ikka naiivne küll. Ma uskusin täiesti siiralt, et pole parimat varianti, kui omada abielunaisest armukest ning olla sellest hoolimata vaba! Kuid see vabadus oli näiline. Ma ei saanud Kristale koju helistada, ma ei saanud teda kunagi külla kutsuda, kui mul selleks soov oli. Alati pidin ma temaga arvestama. Kahel-kolmel korral nädalas oli tal minu jaoks aega. Et tema võimalikku telefonikõnet mitte mööda lasta, püüdsin õhtuti alati kodus olla ning lausa põlesin sisemisest ootusärevusest. Ma olin alati väga rusutud, kui ta pärast armatsemist pidi tõttama koju oma mehe ja laste juurde. Võtsin siis oma nukras üksinduses napsu ja mõtlesin kibedusega sellele, kuidas Krista tolle tüübiga teeb võibolla veel täna õhtul voodis sedasama, mis minu juures. Sellele mõeldes kummutasin vahel terve pudeli hinge alla.

Kord puhkes Krista minu käte vahel nutma. „Ma armastan sind,“ tunnistas ta mulle. „Aga sa tead ju väga hästi, et ma ei suuda Meelisest lahkuda…“

Siis ma mõistsin, et need asjad polnudki Krista jaoks nii lihtsad. Sellest hoolimata olen ma kindel, et mina olen selle armastuskolmnurga ainuke ohver. Kord ütles Krista, et tal on kindel plaan ennast lahutada lasta. Me mõlemad hõljusime seitsmendas taevas ja tegime juba plaane oma esimeseks ühiseks puhkuseks. Kuid ühel päeval tegi Krista 180-kraadise pöörde: „Ma ei saa… Meil ei tule sinuga midagi välja… lapsed…“

Ja taas olin ma jälle nullpunktis. Krista oli see, kes jättis mind maha. Mul kulus toibumiseks päris tükk aega, kuid nüüd ma mõistan: selline on meie, armukeste saatus!“

Miks armukest pidavad naised otsustavad enamikel puhkudel abikaasa kasuks?

„MAAJA“: Kui uskuda statistikat, siis vähemalt 60–70 protsenti naistest teeb abielu jooksul vähemalt ühe kõrvalehüppe, kuid ainult 8–10 protsenti jätab armukese pärast oma abikaasa maha. Seega on armukesele hundipass sama hästi kui kindlustatud. Konfliktsituatsioonis otsustab naine alati kindlustunde ja turvalisuse kasuks ning seda pakub talle tema senine abikaasa. Lõppude lõpuks võtab abikaasa naist ka argipäeviti sellisena nagu ta on – kõigi tema vigadega, samal ajal, kui truudusemurdja kehastab armukese jaoks „unelmate naist“. Kuid ennast alati igas mõttes tasemel hoida on üsna pingutav! Peale selle selgub aja jooksul, et kirglik ja ihaldatav armuke on täiesti tavaline inimene kõigi oma nõrkustega. Milleks siis teda välja vahetada mehe vastu, kellega ollakse juba harjutud? Loomulikult on abieluväline seiklus erutav, vaheldust toov ja põnev, kuid ainult niikaua, kuni see ei muutu argipäevaseks. Ja siit moraal: et abielu ei muutuks tüütuks kohustuseks, tuleb osata abikaasa suhtes distantsi säilitada!