Maa on lapik!

6 minutit lugemist

Juba palju aastaid on „Maaja lugejaid pahandanud see, et erootikaajakiri on liiga intelligentne, artiklid väljaande kodulehel sageli „liiga targad“. Pole hullu, kohe parandame selle vea ära, laseme lati allapoole ja teeme juttu uuemal ajal nii mõnegi pooletoobise eestlase tähelepanu köitnud lameda Maa hüpoteesist.

Kiiduväärt hoolega siin-seal avaldatud müütide, kujutelmade ja teooriate täienduseks lubatagu juhtida tähelepanu veel kahele õpetatud esoteerikute poolt märkimata (märkamata) jäänud hüpoteesile. Esimest neist tutvustas Jaroslav Hašek oma kuulsas teoses „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ järgmiselt:

Nii mõnigi on oma jaburates hüpoteesides jõudnud ringiga tagasi keskaega.

„Kui Švejk hullumaja elu tagantjärele kirjeldas, tegi ta seda erakordselt ülistavate sõnadega: „… Hullumajas valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha… Ma sain seal kokku ka mitme professoriga… Teine tegi mulle selgeks, et maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine.“„

See Jozef Svejki suu läbi refereeritud sügavmõtteline hüpotees võinuks ehk teaduslikus kirjatükis märkimata jääda, kui nii lähem minevik kui olevik pakub meile aga peaaegu sama eriskummalist väljaspool hullumaja.

Alustame Karl E. Neuperti 152 leheküljelisest raamatust pealkirjaga „Geokosmos. Weltbild der Zukunf“ – s. t. „Geokosmos. Tuleviku maailmapilt“ – pretensioonika alapealkirjaga „Uuringuid maailma ehitusest, loodusest ning elu päritolust.“ Autori portreelt vaatab vastu prillide ja vurrudega tähtsailmeline kiilaspea. Tema ongi mees, kes pakub välja uue kujutluse Maast ning universumist, mis Hašeki professori omast väga ei erinegi.

K. Neuperti „õõnesmaailmateooriast“ järelduv universumi ehitus nähtub juuresolevalt jooniselt. Maa on õõnes kera ning meie elame mitte selle välis-, vaid sisepinnal. Säärane olekski kogu universum, väljaspool midagi muud ei ole. Õõnsuse keskel hõljub „tähekuul“ – tihendatud gaasikera, mille pinnal on helendavad laigud; neid me peamegi ekslikult omaette taevakehadeks – tähtedeks. Päike, planeedid ning Kuu – vastavalt üsna pisikesed – liiguvad spiraalsetel orbiitidel ümber tähekuuli.

Selline näeb välja „õõnesmaailm”.

Miks me aga seda kõike säärasena ei näe? Sellele sõlmküsimusele leiab K. Neupert rabava vastuse: valgus levib õõnsuses kõverjooneliselt! Kuivõrd õõnsus pole tühi, vaid seda täidavad gaasid (õhk), mis teatavasti küllaldase tiheduse korral võivad valgust murda, levivad valguskiired nii, nagu skeemil näidatud. Seetõttu näemegi mistahes suunas vaadates tähekuuli ja planeete, s.o. taevalaotust. Niivõrd geniaalse mõttelennu juures ei valmista uue maailmapildi autorile raskusi ka Kuu faaside, planeetide liikumise, varjutuste jms. äraseletamine. Astronoomilistelt nähtustelt siirdub Kopernikuse ja Newtoni troonilt tõukaja füüsikale, sealt universumi ja elu tekkimisele. Möödaminnes elegantse mõtteliigutusega lükkab ta ümber talle mittevajaliku evolutsiooniõpetuse, gravitatsiooniteooria, inertsiseaduse, aatomifüüsika (mis olevat välja mõeldud vaid selleks, et astronoomide Päikesel oleks vajalik energiaallikas) – ja samas vaimus edasi.

Veel üks variant „õõnesmaailmast”.

Nagu tõsisele uurijale kohane, ei piirdu Neupert paljasõnaliste kinnitustega. Tõsi, oma maailmapildini ei jõua ta faktidest lähtudes; ausalt tunnistab ta, et Kopernikuse maailma kukutamisele viisid teda filosoofilised kaalutlused. Liiga raske oli tema kujutlusvõimel vastu võtta tohutuid kosmilisi kaugusi, mastaape, energiaid, masse, kiirusi. Kogu universumi mõõtmatus ja astronoomia imed olid väljakutseks „moodsale, kriitiliselt häälestatud mõtlejale“, nagu Neupert ennast tagasihoidlikult nimetab. Ning ta leidis midagi kodusemat, hubasemat – „maailmaema“, „kosmilise muna“ rebuga keskel.

Ent kellele sügavmõttelistest arutlustest ei piisa, nende uskmatute toomaste jaoks leiab Neupert külluses ka faktilisi tõestusi (nii ta kirjutabki: „tõestusi“).

Siin nad on:

* üks polaarlendur kirjeldas, kuidas ta lennu ajal tundis ennast otsekui kausi sees olevat; ka meresõitjatele näib, nagu asuks laev süvendis, mitte aga künkal;

* lühilained jõuavad edukalt Maa kaugel asuvate punktideni – kust siis mujalt kui ikka otse läbi maailmaõõne;

* fatamorgaana pole muud kui mingi erandlik seisund, mille juures valgus levib läbi õõnsuse otseteed; üks reisija Kamtšatkal olevat näinud isegi Türgi asulaid;

* Maa tekkimisel pidid raskemad ained tsentrifugaaljõu mõjul väljapoole kogunema; nii see uue teooria järgi osutubki, „vanal“ maakeral on aga ümberpöördult.

Paar tõestust leidub veel, aga halastame normaalsele lugejale. Mis siis ikka, hulle on maailmas ennegi olnud, kas tasub neist üldse pikalt kõnelda? Jah, aga see hullus oli siiski eriline. Kõigepealt, iga hullu raamatuid ei trükita – ja veel Leipzigis, ülemaailmse tähtsusega kultuurikeskuses… Asja seletab paraku aastaarv raamatu tiitellehel:    1942. Tol pimedusajastul usuti ja trükiti Saksamaal hullematki.

Hea küll, aitab ilkumisest. Tegelikult toetub Maa kolmele elevandile, kes omakorda seisavad maailmameres ujuval kilpkonnal!

Ajakirjas Наука и религиа” (Teadus ja relgioon, nr.11 1966,) leiame veel üht-teist õõnesmaailmateooria ajaloost ja selle osast „kolmandas riigis“. Selgub, et Karl E. Neupert polnud hoopiski mitte esimene omataoline, õõnsa Maa idee avaldas 1818. aastal keegi ameerika ratsaväeohvitser Missouri osariigist. 1870. aastal esines sama mõttega teine ameeriklane Cyrus Reed, kes asutas kohe ka vastava usulahu ning ajalehe „Tulemõõk“. Saksamaale tõi selle teooria artikli autorite andmetel saksa lendur Bender (kas Ostap Benderi vaimne isa?), kes lugenud „Tulemõõka“ Esimese maailmasõja ajal Prantsuse sõjavangis. Saksamaal leidis uus teooria küllalt levikut; tundus see ju väheharitud ja alati pisut müstikasse kalduvale väikekodanlasele hoopis arusaadavam ja seega ka loomulikum kui kaasaegsete astronoomide või Einsteini „pöörased“ väited.

Natsliku riigi ja partei juhtidele, kelle vaimses pagasis müstika õige tähtsat osa etendas, oli õõnesmaailmateooria magus pala. See sihtis otseteed 20. sajandi „juudistunud“ ratsionaalse- teaduse südamesse. Ometi tuleb silmas pidada, et nii see kui ka mõned teisedki teooriad ei olnud lihtsalt rahvamassi pimestamise ja ideoloogilise peibutamise vahendeiks. Natside juhid uskusid neid teooriaid päris tõemeeli. Seda tõestab järgmine episood.

Kõige kibedamail sõjapäevil, 1942. aasta aprillis suunati Hitleri erikäsul Rügeni saarele raadiolokaatoritega varustatud ekspeditsioon, mida juhtis füüsik doktor Heinz Fischer. Eeldati, et erinevalt nähtavast valgusest levivad universumi õõnes infrapunased kiired sirgjooneliselt, mis võimaldab lokaatorite abil „vaadata“ kaugeid maapinna punkte. Mitmel päeval sihtisid lokaatorid kaldu taeva suunas, et tõestada õõnesmaailmateooriat. õnnestumise puhuks oli sõjaväejuhtkonnal valmis rakenduslik ülesanne – teha kindlaks Inglise lahingulaevade paigutus Scapa Flow’ baasis. Paraku lõppes Rügeni eksperiment läbikukkumisega, Bender aga lõpetanud elu koonduslaagris. Jaburate ideede tööriistana kasutatud teadlane dr. Fischer leidis endale pärast sõja lõppu arukamad peremehed – ameeriklased, kelle juures töötades tegi ta 1957. aastal teoks midagi õõnesmaailmast mitte vähem pöörast: saavutas katseseadmes miljonikraadise temperatuuri.

Olgu see lühike tagasivaade inimrumaluse ajalukku tulusaks meenutuseks kõigile, kes usuvad, et nappi haridust saab pika mõtlemisega asendada.