Mida surijad näevad

19 minutit lugemist

Surivoodi-nägemused on reaalsus. Nende paremaks mõistmiseks palume lugejail neid võtta täpselt nii, nagu nad meile on jutustatud. Katkend Karl Osise ja Elendur Haraldssoni raamatust „At the Hour of Death“ (1977)

Kõigepealt vaatame mõnd näidet Ameerikas ja Indias tehtud uurimustest. Selgituseks olgu lisatud, et iga kord, kui patsient „näeb” kedagi, keda arst ei näe, ei ole tegu ilmutusega. On esinenud ka lihtsaid hallutsinatsioone, mille ajal haige pomiseb poolteadvuslikus seisundis midagi, millest meditsiinipersonal sõnagi ei mõista. Selliseid juhtumeid me siin ei käsitle.

Kõigi juhtumite puhul, mis analüüsi sobisid, ei ole tegemist surmasituatsiooniga. Olgu näiteks lugu india kellassepast, kes tagantjärgi sai vihaseks oma vaenlase peale, kes kunagi ammu oli teda tulistanud. Ta nägi hallutsinatsiooni, et põletab turul maha vihamehe poekese. Mõnikord kompenseerivad hallutsinatsioonid haigepalatis olija sotsiaalse üksilduse tunnet. Ühe 58-aastase vähihaige ameeriklanna juures käis tihti kummaline külaline.
Igal õhtul, kui ma tulin söömast, rääkis ta mulle, et rabi oli tema juures olnud. Arvasin, et võib-olla külastab teda tõeline rabi, ja küsisin selle kohta teistelt sama korruse inimestelt, kuid need vastasid, et keegi pole seal palatis käinud. Ta rääkis mulle igal õhtul oma külalisest ja see parandas ta tuju.
Mõnel puhul on hallutsinatsioonid aidanud voodit märgavatel haigetel end välja vabandada – just nii juhtus kord südamehaige hinduga.
Hallutsinatsioonid esinesid tal kas keskööl või hommikul. Ta ütles, et nägi üht või teist inimest oma kodukülast. Mõnikord, kui ta voodisse urineeris ja talt küsiti, miks ta seda tegi, vastas ta: „Mina ei teinud seda, see ja see tuli, heitis minu asemel siia voodisse ja tegi.“ Talle ei meeldinud need inimesed, keda ta nägi. Vahel keeras ta neile selja, tõmbas voodilina üle pea ja ütles: „See ja see tuleb. ”
Näiteid otsides tuli välja sorteerida lood patoloogiliselt sonivatest haigetest. Neil juhtudel oli tegu väljamõeldistega, mida mõjutasid keha hääbumisprotsessid.
Edasi vaadelgem ühe südamehaige ameeriklanna lugu.
Algul nägi ta hallutsinatsioone veidi aega tagasi surnud inimestest, siis ammu surnud inimestest. Iga hallutsinatsiooniga näis ta noorenevat, kuni jõudis beebieani; peagi olid tema külalised juba looteasendis. Kui haige oli ühe oma nägemusse ilmunuga rääkinud, ei suhelnud ta temaga enam kunagi.
Selliseid juhtumeid seletab destruktsioonihüpotees, mille järgi inimese suremisega kaasneb ka tema ajutegevuse järk-järguline vähenemine kuni lõpliku peatumiseni.
Umbes pooled meie andmed on seotud parandamatute haigetega (surijad), kes „nägid” enda ümber inimesi, keda meditsiinitöötajad ei näinud. Me nimetame neid „ilmutusteks” või „hallutsinatsioonideks inimestest”.
Mitmed haiged, kes olid ärkvel ja täie teadvuse juures, rääkisid hallutsinatsioonidest, mis erineval moel näisid kõnelevat teispoolsest maailmast.
Üks 16-aastane tütarlaps oli just ärganud koomast ja täie teadvuse juures olles ütles valves olevale meditsiiniõele: „Ma ei saa üles tõusta.“ Ta avas silmad. Õde aitas tal istuli tõusta ja tüdruk lausus: „Ma näen teda, ma näen teda. Ma tulen. ” Tüdruk suri kohe pärast seda. Ta nägu oli võidurõõmus ja säras.
Mis võis muuta ühe 16-aastase tüdruku „võidurõõmsaks” ja „säravaks”, kui ta lahkub elust, kus kõik jäi alles pooleli? Järgnevalt näeme seda seletamatut lummust, mis valdab haigeid, kohtudes nähtamatu „millegagi”. Haiged, kes vaevlesid valudes, näisid ühel hetkel vaatavat „teispoolsuse” reaalsust ja muutusid minekuvalmiduses „võidurõõmsaks” ja „säravaks”. Noor 16-aastane tütarlaps ei ütelnud, keda ta nägi.

Indias Tamil Nadu osariigis Melmaruvathuris asuva Adhiparasakthi Hospital and Researchi Institute’ tohtritel põnevaid juhtumeid ja tähelepanekuid jätkub.

Järgmises loos saame teada, keda surijad olid näinud. See lugu on ühest suhkruhaigest india naisest.
Ta rääkis pidevalt. Ma kuulasin teda, sest sugulased uskusid, et ta tahab mulle midagi öelda. Tema ema, kes oli surnud juba palju aastaid tagasi, olevat tulnud ja kutsunud teda enda juurde Jumala maale. (Kui ma selle ta sugulastele edasi ütlesin, palusid nad, et ma keelaks tal minna; nad võtsid seda halva endena.) Haige vastas, et ta läheb, ja näis õnnelik. „Ma lähen, ema kutsub mind. Ma lähen Jumala maale. ” Need olid viimased sõnad. Enne oli patsient lootnud terveks saada. Selliseid ilmutusi ei esine ainult naistel.
Üks 65-aastane maovähki põdev mees oli teadvusel ja justkui vaatas kaugusesse. Ta silmad olid fikseerunud ühte kohta seinal ja ta nägu lõi särama, nagu oleks ta kedagi näinud. Mees rääkis valgusest, helendusest ja sellest, et nägi inimesi, kes talle tundusid reaalseina. Ta ütles: „Tere!” või „Seal on mu ema. „Siis sulges silmad ja näis väga rahulik. Ta tegi mõned testid väljasirutatud kätega. Enne hallutsinatsiooni oli ta olnud raskelt haige, tal esinesid iiveldushood, pärast oli mees muretu ja rahunenud.
Selles juhtumis ei tundnud haige mitte ainult „rahu, millega kaasnes mõistmine”, vaid nägemusega käis koos ka helendus, mis tihti esineb surmaga seotud kirjeldustes ja religioosses kirjanduses.
Mõnikord ilmub nägemus haigele nii tõelisena, et ta sulatab kohtumisse oma hetkesoovid. Just nii toimus see ühe 70-aastase südamehaige mehega, kes suri oma kodus. Tal ei olnud palavikku, mõistus oli selge, ta polnud võtnud ühtegi ravimit.
Mees vaatas otse minust mööda ja kutsus oma surnud abikaasat. „Mary, „ ütles ta, „palun mine verandale ja too mulle mõned värsked tomatid.” Siis pöördus ta minu poole ja ütles: „Ma arvan, et te peate mind hulluks, sest ma rääkisin oma naisega, aga ma nägin teda tõepoolest. ”
Nähtu oli haigele reaalsus, vaid väga harva kahtleb haige seda tüüpi ilmutuse tõelisuses. Mõnikord ilmub nägemus üllatusena.
Üks 50-aastane südamehaige mees nägi oma vana sõpra, kes oli juba tükk aega tagasi surnud. „Mida sa siin teed, (ta nimetas sõbra nime)?” Need olid mehe viimased sõnad.
Ilmselt oli ta näinud midagi ootamatut. On teada mõned väga huvitavad juhtumid, milles haige „näeb” ilmutust, ja ehkki meditsiini seisukohalt on tema seisund surmast kaugel, sureb ta siiski.
Järgmises loos inimene suri, vaatamata arstide prognoosile. See juhtum leidis aset ühe Delhi arstiga, kes oli olnud selle surma tunnistaja.
Vanemad tõid haiglasse 3–4-aastase tüdruku. Kolm päeva varem oli tüdruk hakanud rääkima vanematele, et jumal kutsub teda ära, ta hakkab surema. Tüdruk oli hirmunud ja rahutu. Vanemad olid tütre jutu pärast endast väljas, kuid arst kinnitas, et ta vaatas tüdruku läbi ja laps on terve. Tüdruk aina karjus: „Jumal kutsub ja ma hakkan surema.” Tema tähelepanu püüti kõrvale juhtida, mõne minuti pärast aga jätkas ta karjumist. Vahepeal käitus tüdruk nagu tavaliselt. Kindlasti nägi ja kuulis ta midagi, millest ta ei kõnelenud. Samal ööl suri tüdruk vereringekollapsisse, kuid selle põhjus jäigi selgitamata.
Seda juhtumit võib seletada kahel viisil: laps sai surmakutse meeltevälise taju abil mingist välisest allikast või suri tüdruk autosugestiooni tagajärjel. Seekord võib surma seletada autosugestiooniga, kuid tekib küsimus, kust see alguse sai? Ei lapse vanemad ega arstid oska seletada, miks peaks 3-aastane laps, kes surmast väga vähe teab, end sellega nii tõsiselt siduma? Kui aga kutse tuli välisest allikast, siis satume segadusse selle identifitseerimisel. Miks nimetas laps autoriteetset häält Jumalaks, selle asemel et pidada seda mõneks meheks, näiteks oma surnud vanaisaks?
Ka täiskasvanute puhul tekitab selline religioosne kujutis küsimusi. Kui haige näeb helendavat valgesse mähitud meest, kes sisendab talle seletamatul viisil tasakaalu, harmooniat ja rahu, võib seda ilmutust pidada ingliks, Jeesuseks või Jumalaks, või kui inimene on hindu, siis Krišnaks, Šivaks või Devaks. Ehkki seda laadi juhtumid on haruldased, ei kirjelda haiged oma nägemusi religioossete mõistetega, vaid räägivad ilmutusest oma sõnadega siiralt ja vahetult. Just nii on see järgmises loos, mille jutustas üks india arst.
30-ndates eluaastates haige kaupmees, kes põdes ägedat kõhutõbe, ütles, et näeb heledat valgust ja uusi nägusid, kes soovivad, et ta nendega liituks. Haige järeldas sellest, et ta sureb. Enne nägemust oli ta lootnud terveks saada.
Raymond Moody, Virginia Ülikooli psühhiaater nimetab selliseid ilmutusi „valguskujudeks” – s.o termin, mis neid nähtusi väga hästi kirjeldab.

* * *

Enamasti on inimesed kindlad ilmutuste teispoolses päritolus, olgugi et sageli neile ei meeldi „külaliste” ilmumise põhjus. Kord nägi 19-aastane tüdruk oma surnud isa enda poole tulemas, ta nägi ka heledat valgust ja võõraid inimesi. Kergenduse asemel, mida enamasti tuntakse, oli tüdruk väga hirmunud. Ta hüüdis põetajale: „Edna, hoia mind kõvasti,” ja suri tema käte vahel. Siin näivad haige ja ilmutuse taotlused vastanduvat, sest tüdruk ei tahtnud surra.
Kirjeldatud juhul ei ole ilmselt tegemist autosugestiooni või isiku enda soovi täitumisega. Kui eelnevates lugudes oli selge, et tegu on nägemustega, siis on esinenud ka „täieliku hallutsinatsiooni” juhtumeid, mille puhul patsient ei ole enam teadlik ümbritsevast või reedab ta kõne justkui kuulumist kahte erinevasse maailma korraga. Mõnel sellisel juhul ei „tule” ilmutus haige juurde palatisse, vaid haige „läheb” ise (spontaanne rännak) ilmutuse elukohta. Ka võib haige lihtsalt leida end ühel hetkel seal olevat. See juhtus ühe 40-ndates aastates maksahaige mehega.

Talle ei antud valuvaigisteid, tal oli nõrk palavik ja ta väljendus segaselt – mehel oli raskusi küsimustele vastamisega, kuigi ta näis ümbritsevast ja inimeste juuresolust teadlik olevat. Ta kirjeldas kogetut nii selle toimumise ajal kui ka tagantjärgi. Haige ütles, et tunneb, kuidas ta lendab või liigub õhus ühte teise maailma, kus ta näeb jumalaid istumas ja teda hüüdmas. Talle tundus, et ta tahab sinna minna, ja palus ümbritsevailt, et need laseks tal minna. „Minge minu juurest ära, ma suren, ” ütles ta. Jumalaid nähes oli ta õnnelik. Ta nägi sama hallutsinatsiooni kaks korda ja väitis, et see polnud nägemus, vaid reaalne kogemus. Pärast seda oli ta ülevas meeleolus ja ütles, et see ongi maailm, kus ta elada tahab. Enne hallutsinatsiooni ei tahtnud haige surra, ta muretses väga oma haiguse ja selle pärast, kas arstid teda ikka õigesti ravivad. Pärast nägemust ei tundnud ta enam muret oma surma pärast, ta näis terve ja õnnelik. Paari tunni pärast vajus mees koomasse ega tulnud enam teadvusele. Kaks päeva hiljem ta suri.
Täielikud hallutsinatsioonid erinevad niisugustest hallutsinatsioonidest, kus haige ei näe midagi enda kõrval. Üks kahekümnendates aastates mees, kes suri kuulihaavadesse alakõhus, nägi Jeesust. Ta ütles: ”Kui see on see koht, kuhu ma lähen, siis ma ei karda surra.” Tema tuju kõikus hirmust meelerahu ja leppimiseni.
Tavaliselt on raske eristada täieliku hallutsinatsiooni juhtumeid „kehast väljaminemise” kogemustest, sest neid lahutavaid väikesi erinevusi on raske märgata. Mõnikord võivad „teine maailm” ja selle asunikud ilmuda välguna – näiteks meeltevälise taju kogemuste puhul.
Vahel aga, nagu juhtus ühe Indiast pärit haigega, tunnevad surijad, et neid on viidud teise maailma nii nagu ka „kehast väljaminemise” kogemustes. Alati on taoliste juhtumite puhul üksikasjad seotud tolle inimese eelnenud eluga. Seesugused olulised tunnused nagu valgus, selged värvid, rahu, harmooniatunne ja erakordne ilu näivad iseloomustavat samalaadseid elamusi nii kristlastel, hindudel, juutidel kui ka moslemitel. Kujunditarvitus ei pruugi alati olla sarnane sellega, mida kasutab tollele inimesele lähedane usund. Vahetevahel kirjeldatakse nähtut antiikmütoloogia mõistetega, mis on juba koolist tuttavad. Näiteks nägi üks mees oma naist jõe kaldal seismas ja teda ootamas. Ta arvas, et see on „unustuse jõgi”, mis voolab kahe maailma vahel nagu Lethe jõgi kreeka mütoloogias. Indiast pärit andmetes on rohkem hindudele omaseid taevavisioone: neis kõneldakse kristlikest taevaväravatest ja kuldteedest.
Indias inimest tavaliselt käsutatakse või võtab mingi jõud ta ära. Ühendriikidest pärit informatsioonist ilmneb, et hallutsinatsioonides nähtud kuju väljendab oma tuleku eesmärki viipega, haiget kätt pidi juhtides või teed näidates.
Suhted haige ja ilmutuse (surnud sugulase) vahel võivad aga tihti olla nii soojad, et varjutavad kõik muu, ka siit ilmast väljajuhatamise. Ühes loos nägi haige oma lapsepõlvearmastust, kes oli õnnetult surnud enne, kui nad jõudsid abielluda. Ta ütles oma sõbratarile: „Ma ootasin ja ootasin. Ma teadsin, et sa tuled mu juurde.”
Mõnikord areneb pikem jutuajamine. Näiteks küsis üks ema oma surnud pojalt, kuidas too Teises maailmasõjas surma sai. Järgmine kirjeldus kõneleb 50-aastasest vähki põdevast naisest.

Kui ma tuppa läksin, rääkis ta elavalt oma abikaasaga. Tema poeg, kes istus haigevoodi kõrval, ütles: „Ema arvab, et ta räägib isaga, kes on juba 17 aastat surnud.” Haige silmad olid avatud, ta näis olevat transis. Kõne oli monotoonne: „Lastega on kõik hästi, meil on juba ka lapselapsed. ” Näis nagu jutustaks ta oma abikaasale kõigest, mis perekonnas on juhtunud pärast tolle surma. Naine vastas ka mehe küsimustele.
Mõnikord on surivoodinägemused väga tõesed, nad tõestavad inimsuhete tõsidust ja soojust. Üks 65-aastane naine oli vähki suremas.
Väga õrnal häälel, naeratus näol, rääkis ta hellalt, kui väga ta armastab oma meest, kuidas ta on tema järele igatsenud. Ta ütles: „Ei lähe enam kaua, kui ma saan sinuga olla.” Ta sirutas end, otsekui puudutades abikaasa kätt. „Sa näed hea ja hoolitsetud välja. ”
Põetaja rääkis, mida tema sel ajal oli tundnud.
See oli ehmatav: näha kedagi niisuguses seisundis ja teada, et see ei tulene rohtude mõjust.
Selle naise näol oli eriline ilme: kõik kortsud olid kadunud, ta oli särav, naeratav ja meeldiv.
Üks teine õde kommenteeris: „See oli kuidagi jube.”
Läänes ei nähta surivoodiilmutustes surma tavaliselt isikustatuna, nagu Indias. India mütoloogia surmajumal on Yama. Rahvapärimuse järgi on yamdoodid sõnatoojad, kes tulevad surija juurde. Usutakse, et nad võivad tulla inimesi surma viima erinevates kehastustes ja nende välimus sõltub sellest, millist elu inimene on elanud. Üks ebatavaline tunnusjoon järgmises hallutsinatsioonijuhtumis on see, et inimene kuulis hallutsinatsiooniks u kõnelemas.
Üks 60-aastane haritud naine toimetati haiglasse läbivaatusele ilma kindla diagnoosita. Tal oli nõrk palavik, kõik ülejäänu paistis olevat korras. Pärast läbivaatust ütles naine: „Ma saan terveks. ” Doktor vastas: „Muidugi saate, teil on ainult palavik ja pärast väikest uuringut võite koju minna. ” Umbes 20 tundi hiljem rääkis naine külastama tulnud sugulastele, kuidas keegi oli talle kõrva sosistanud: „Sinu aeg on läbi, tule minuga.” Sugulased tahtsid teada, kes see oli. Naine vastas: ‘Yamdoot.” Haige korbas seda kaks-kolm korda. Pärast oli ta vaikne ja rahulik, kaotas teadvuse ja suri kolm tundi hiljem.
Selles loos näib yamdoot erinevat Lääne maailma religioosseist ilmutustest ainult nime poolest. Kuid yamdoot ei ole alati rahumeelne. Üks vanem mees, kes töötas haiglas hooldajana, kõneles oma kogemustest.
Haige, umbes 40-aastane hindu politseinik, põdes kopsutuberkuloosi. Parajasti oli tal väike palavik ja et ta küsimustele vastaks, tuli teda õrnalt puudutada või raputada. Äkki ütles ta: „Yamdoot tuleb mind ära viima. Tõstke mind voodist välja, et yamdoot mind ei leiaks. ” Ta näitas käega väljapoole ja ülespoole: „Seal ta on.” Tema palat asus haigla esimesel korrusel. Akna taga maja seina ääres kasvas suur puu, mille otsas istus alati palju vareseid. Just nägemuse ilmumise hetkel lendasid äkki kõik varesed suure kisaga ära, nagu oleks püssi lastud. Olin väga üllatunud ja jooksin uksest välja, kuid ei näinud midagi, mis oleks võinud vareseid ehmatada. Tavaliselt on ümbruskonnas väga vaikne, nii et me kõik mäletame siiani, kuidas varesed karjudes ära lendasid just siis, kui haige nägi ilmutust. Jäi mulje, nagu oleksid ka linnud midagi kohutavat aimanud. Pärast seda langes haige koomasse ja suri paar minutit hiljem.
Ühest teisest juhtumist, millega kaasnes ka füüsiline efekt, rääkis meile üks kristlik meditsiiniõde Indiast. Seekord kutsuti ilmutusi „ingliteks”. Haige oli 40-ndates aastates mees, kellel oli tuberkuloos. Meditsiiniõde tundis teda juba palju aastaid, sest haige oli ta perekonnatuttav.

Ta ei saanud valuvaigisteid, kuid püsis väikese palavikuga teadvuse juures. Haige oli religioosne inimene ja uskus elu pärast surma. Me arvasime, et ta sureb varsti, ja ta teadis seda vist ka ise, sest palus meil enda eest palvetada. Tema toast viis trepp teisele korrusele. Järsku ta hüüdis: „Näete, inglid tulevad trepist alla. Klaas kukkus ja läks katki. „ Kõik ruumis olijad vaatasid trepi poole, mille ühele astmele oli jäänud joogiklaas. Nägime, kuidas klaas tuhandeks tükiks purunes – see ei kukkunud, vaid justkui plahvatas. Ingleid ma muidugi ei näinud. Õnnelik ja rahunenud ilme levis üle haige näo, järgmisel hetkel ta suri. Ka pärast surma püsis ta näol sama selge, rahulik ilme.
See kummaline füüsiline fenomen, mis oli vahetult enne surma hallutsinatsiooniga kaasnenud, jättis sügava mulje. Sedalaadi visuaalsed kogemused näivad olevat tavalised, psühhokineetilised efektid aga esinevad harva. Tõime need näited sellepärast, et nad meenutavad mitmeid füüsilisi fenomene, mis on juhtunud surijast kaugel eemal, mõne talle lähedase inimese ligiduses.
Kui suri Thomas A. Edison, peatusid kahe tema kaaslase kellad täpselt tema surmahetkel, vanaisa kell jäi seisma mõni minut hiljem.
Edasi vaatleme juhtumit, milles ilmutus käitub oma soovi kohaselt, see aga erineb haige omast.
Ühel katoliiklasel, 61-aastasel naisel, oli lõppstaadiumis vähk. Ta nägi hallutsinatsiooni ajal jumalat, kes määras ta surmapäevaks kuu esimese reede, mis on katoliiklikus traditsioonis heaendeline päev. Ent haige ajas päevad segi. Olles kindel, et järgmine päev ongi kuu esimene reede, ütles ta preestrile: „Ma palun, et sa tuleksid homme kümme minutit enne kaheksat, ” s. o ajal, mil ta arvas end surevat. Tegelikult suri ta küll kell 7. 50, kuid nädal aega hiljem, see oligi kuu esimesel reedel.
Järgmine lugu tõestab, et patsient ja ilmutus võivad omavahel kokku leppida. Üks vähihaige naine (60) oli põetaja õde. Ta nägi kolmel ööl järjest unes oma surnud abikaasat.
Mees kutsus teda, tahtis, et ta tuleks. Õde ütles aga, et ta pole valmis minema enne, kui keegi hoolitseb minu eest. Kui talle sai selgeks, et mind miski ei ohusta, oli ta valmis: „Nüüd ma olen valmis lahkuma. Võin tulla.”

Ja läkski. Ta suri 24 tundi hiljem. Põetaja oli hämmastuses: „Mõned hallutsinatsioonid tekivad rohtude mõjul, aga mõned, nagu minu õel, on need teistsugused. Ta võis, erinevalt minust, ette näha igasuguseid asju.”
Sellised juhtumid võivad tabada haigeid, kes on kindlad, et nad paranevad ja pole valmis „minema”. Üks südamehaige 56-aastane mees nägi ilmutust naisest, kes tuli teda ära viima.
Mees vahtis üksisilmi lillebuketti – ta ei olnud sellest ilmutusest tagasi kohkunud, lihtsalt veidi jahmunud. Näitas näpuga ja ütles: „Seal ta jälle on, ulatab minu poole.” Ta kirjeldas naise kätt ja lilli. Ta ei tahtnud minna, aga ka ei kurvastanud mineku pärast. Mees suri päev hiljem.
Tundub, et alguses olid haige soovid ristivastupidised ilmutuse omadele, siis tõi aga ootamatu kohtumine „teise maailmaga” talle rahu ja leppimise oma saatusega. Mõnikord tekib aga terav vastuolu. Üks kolledžiharidusega umbes kahekümneaastane india noormees hakkas keskkõrvapõletikust jõudsalt paranema.
Sel päeval oli plaanis ta haiglast välja kirjutada. Kell viis hommikul äkki noormees karjatas: „Keegi seisab seal valgetes riietes. Ma ei tule sinuga!” Ta suri kümme minutit hiljem.
Nii haige kui ka arstid olid oodanud paranemist.
Järgmine lugu on ühest 30-aastasest hindu naisest, kes oli haiglasse sattunud teise astme põletushaavadega. Algul tundus talle ilmutuse kavatsus teda ära viia vägivaldsena. Ta püüdis õde palvetega veenda: „Õde, palun päästa mind. Neli valgetes riietes meest tulevad minu poole. Nad tahavad, et ma nendega kaasa läheksin.“
Naisele tundus, nagu oleksid mehed teda kaasa tirinud, ja ta oli kabuhirmus. Umbes kümne minuti pärast ütles ta õele: „Seejärel nägin ma suurt puud. Igale lehele oli kirjutatud: Ram, Ram“(india peajumala nimi). Nüüd oli ta valmis surema…

0

Your Cart