Mida reedab suudlus?

3 minutit lugemist

Näita mulle, kuidas sa suudled ja ma ütlen sulle, kes sa oled. Suudeldakse mitut moodi: hellitlevalt ja õrnalt, himuralt ja kirglikult, põgusalt ja pinnapealselt. Suudelda oskab igaüks. Kas hästi või halvasti – see on juba iseküsimus. Tavaliselt kestab suudlus kahe partneri vahel vaid mõni sekund. Minuteid kestvad suudlused kuuluvad üldreeglina eelmängu juurde ja annavad tunnistust partneri suurest seksuaalsusest. Suudlemine on fenomen.

Kreeka filosoof Platon nimetas suudlemist „hingede vahetamiseks”. Keegi kaasaegne kirjanik nimetas suudlust „naudingu ja õndsuse pumbaks”. Suudlusega äratas prints Okasroosikese unest. Suudlusega reetis Juudas oma isanda. Legendi järgi olevat Emma Göring andnud lahkumissuudlusega oma mehele üle tsüaankaaliumiampulli. Suudluseta pole mõeldav ükski armastusfilm. Suudlusi filmides kritiseeriti omal ajal nende pikkuse pärast ägedalt USA mõjuvõimsate, kuid paraku puritaanlike naisteorganisatsioonide poolt. Ei eksisteerinud küll mingeid sellekohaseid piiranguid, kuid filmitsensuuris töötanud vanad naised võtsid juba kinematograafia koidikul pähe, et suudlus ekraanil tohib kesta kõige rohkem kolm sekundit. Pole teada, kas sellest nõudest ka tänapäeval kinni peetakse. Filmiajaloo esimene suudlus sai teoks filmis „Suudlus” 1896. aastal. Raske on muidugi öelda, milline filmisuudlus on olnud kõige erootilisem, kuid filmiajalukku on kindlasti läinud Rhett Butleri (C. Gable) ja Scarletti (V. Leigh) suudlused filmis „Tuulest viidud”.

Nii nagu iga teise asjaga, on ka suudlemine muutunud rekorditejahi objektiks.

Lockamis (USA) suudlesid Carol Ford (tollal 20) ja John Waingard (tollal 24) kolm tundi ja 54 minutit. Elektriline ajamõõtja kontrollis ettevõtmist. Pärast rekordi püstitamist kaebas Carol peavalu üle, tema pundunud ja haavandunud huuli pidi aga koguni arst ravima…

Miks inimesed suudlevad? Sellise tegevuse algpõhjust tuleb otsida ema ja imiku suhetest, kui ema hakkab last rinnast võõrutama ja talle puruksnäritud toitu edasi annab. Nagu rinnanibu imemine, loob ka selline suu–suu kontakt beebile vajaliku füüsilise läheduse ja turvatunde. Seega pole suudlemise puhul tegemist mitte millegi muuga, kui lapsepõlves kogetud intiimakti kordamisega teises olukorras.

Mõnikord väidetakse, et suudlus suult suule ja sealjuures partneri suhu rändav keel oli algselt omamoodi tervisetest. Lagunevad hambad, halb hingeõhk ja muud taolised „kõrvalnähud” olid piisavaks põhjuseks, et suudlust või sellega kaasnevat seksuaalakti katkestada.

Suudlemine on rahvuseti väga erinev. Kui näiteks eestlane on suudlemisel põhjamaiselt tagasihoidlik ja põhjamaiselt valiv, siis venelane on kõigesuudleja. Viimased suudlevad kohtumisel ja lahkumisel (soole ja vanusele vaatamata), suudlevad kadunukest ja lahingulippu, imettegevat ikooni ja risti õnnistava papi käes. Islamimaades suudlevad kohtumisel mehed üksteist suule ja kui nende endi juttu uskuma jääda, siis polevat sellisel suudlusel erootilist tausta. Teisalt on aga alust arvata, et suule suudlemine on alati erootiline!

Mõnede Lõunamere suguharude kohta on teada, et nad uurisid vastastikku suuõõnt, enne kui nad lähematesse suhetesse laskusid. Euroopa ja üldse Lääne kultuuri esindajad on sügavalt veendunud, et kõik see, mis on omane nende käitumistavadele, peaks olema aktsepteeritud ka mujal. Sealjuures eksisteerib kümneid rahvaid, kelle juures on suudlemine täiesti tundmatu. Eskimod näiteks hõõruvad suudlemise asemel vastamisi nina. Nii mõnedki Lõuna–Ameerika indiaani suguharud ei tundnud enne valge mehe tulekut suudlemist. Samuti oli neile tundmatu naise rindade puudutamine seksuaalse stimuleerimise eesmärgil.

Tonga saarel ütlesid suudlevatele valgetele pealesattunud pärismaalased: „Vaadake, need seal söövad teineteise ila ja teise mustust.” Selline arvamus ei ole aga sugugi nii rumal kui tundub, sest on teada, et suus on rohkem baktereid kui anuses!

0

Your Cart