Mida arvasid sakslased eestlastest Teise maailmasõja ajal

3 minutit lugemist
  1. Eestlaste olulisemad iseloomujooned on kinnisus ja jonnakus. Eestlane on erakordselt vaikiv ja kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Eestlane hindab esinemisel tagasihoidlikkust ja väärikust ega väljenda oma poolehoidu või tunnustust paljusõnaliselt. Ta eelistab napisõnalisust ka teiste juures.
  2. Eestlasele antud lubaduse mittetäitmise korral pole tema usaldamine enam võidetav ei hea sõna ega pealekarjumisega (Anschreien). Oma ülemustesse ja juhtidesse suhtuvad eestlased kriitiliselt. Eestlaste juures on hinnatud ning suudavad end maksma panna vaid võimekad ja suurt isiklikku vaprust üles näidanud juhid.
  3. Eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises. Abstraktsed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole ta nõus võitlusse astuma. Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik – nagu seda nõuab käimas olev sõda – siis rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vapralt.
  4. Eriti väärib eestlaste juures esiletõstmist tema kiindumus oma kodusse. Tugevasti on arenenud individualism, mistõttu isiklikud huvid on sageli tõstetud kõrgemale ühishuvidest. Paljudele eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkemat kui mõiste kodumaa. Oma eraomandit kaitstes võitleb eestlane metsikuse ja raevuga. Seepärast vihkavad eestlased kommunismi üle kõige.
  5. Et eestlaste poliitilist ja maailmavaatelist hoiakut õieti mõista, selleks on vaja silmas pidada järgmist:

Lääne-euroopalik liberalism on eestlaste juures omandanud suure mõju just seetõttu, et Versailles’ rahulepingu sõlmimise ning Eesti Vabariigi moodustamise ajal oli selline maailmavaateline suhtumine võitnud kogu Euroopas eesõigustatud positsiooni.

Eesti demokraatlike parteide valitsemisviisid jätsid kohati küll soovida, kuid ei toonud endaga kaasa selliseid kogemusi, mille poolest see süsteem oleks Saksamaale vastuvõetamatu olnud. Selline hoiak oli tingitud sellest, et Eestis olid riigi juhtimine oluliselt lihtsam. Väikese agraarriigina ei olnud Eestis vähemusrahvuste probleeme. Polnud ka mingeid juudiprobleeme, kuna väiksearvuline juudi kogukond ei omanud Eestis ei poliitilist ega majanduslikku võimu. Ka polnud Eestis politiseerivat kirikut.

Kõige selle tulemusena on seletatav, miks eestlastel puudub huvi selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad. Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolševismi vastu.

Vaenulik suhtumine sakslastesse on sajandeid tingitud suhetest, mis valitsesid pärisorjade-eestlaste ja sakslaste-feodaalisandate vahel. Mälestused nendest aegadest varjutavad praegugi veel suhteid mõlema rahva vahel, kuigi feodaalaadel on ammugi juba kadunud ja maalt lahkunud.

Sellest hoolimata on esinenud üksikjuhtumeid, kus mõned sakslased, kes füüreri sõnu Euroopa rahvaste ühtsusest pole suutnud mõista, on teinud vigu kohaliku rahvaga lävimisel, mis pole enam kergelt heastatavad. Et selliseid vigu vältida on vaja silmas pidada järgmist:

Ei tohi eestlaste suhtes kasutada sellist tooni ega kõneviisi, nagu see mujal Idas seni on olnud hädavajalik. Eestlaste juures annab see vastupidiseid ja meile kahjulikke tulemusi.

Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohustus-inimesed (Pflichtmenschen), usaldusväärsed, kuid uhked, keda pole kerge võita. Nad on truumad seal, kus nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse. Sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavamalt ja tugevamini viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus.

Tunnuspildil: Saksa väed on jõudnud Tallinnas Toompeale.