Meid ootab ees suur kaklus

11 minutit lugemist

Arengustsenaariume on ainult kaks. Kas aafriklased ja araablased võtavad vähehaaval võimu Euroopas enda kätte ja see lõpeb suure verevalamisega, või tõusevad eurooplased ükskord üles oma maade kaitseks ja ka see lõpeb suure verevalamisega, kirjutab endine luuraja ja nüüdne publitsist Viktor Suvorov.

Viktor Suvorov (s 20. apr. 1947, kodanikunimega Vladimir Rezun, Nõukogude Liidu poolt surma mõistetud ja nüüd Suurbritannias elav endine nõukogude välisluureohvitser) on mitmete populaarteaduslike ja ilukirjanduslike teoste autor. Tema meelisteemaks on stalinistlik periood. Suvorovi esikteos „Päev „M”” algatas revisionistliku käsitluse Suureks Isamaasõjaks nimetatud sõjalise konflikti tagamaadest. Käesolevas artiklis käsitleb Suvorov Venemaa ja Lääne tsivilisatsiooni ees olevaid ühiseid väljakutseid.

Viktor Suvorov.

Esimene maailmasõda ei lahendanud ühtegi inimkonna probleemi. Astudes sõtta, ei osanud keegi osalejatest eeldada ja ette näha, mis sellest värgist välja tuleb. Teisiti öeldes, mitte mingisugust hädavajadust Esimese maailmasõja puhkemiseks ei olnud. Ta sai teoks, ent oleks võinud ka olemata olla.

Teine maailmasõda ei lahendanud samuti ühtegi inimkonna probleemi. Keegi rebis midagi kellegi käest ära, keegi jäi millestki ilma, keegi krabas endale kõvasti, keegi sai veelgi rohkem. Keegi soojendas selle sõjatule paistel oma räpaseid käsi. Aga ka see sõda oleks võinud olla olemata. Kusagil ookeanialadel oleksid jaapanlased ja ameeriklased oma arved ära klaarinud, ent Euroopa oleks oma territoriaalsed probleemid võinud lahendada ilma suure lõugaandmiseta.

Praegu on olukord täiesti teistsugune. Planeedi rahvastik kasvab jõudsalt. Numbreid ma ära tooma ei hakka. Igaüks võib kergelt leida, kui palju elas inimesi planeedil Bonaparte’i (esimene miljard täitus eeldatavasti aastal 1804 – tlk), kui palju Hitleri ja Stalini ajal (kaks miljardit aastal 1927). Meid rahustatakse: kasvutempo kahaneb. Ent populatsioon siiski kasvab. Olulisim on see, et inimkond hävitab looduslikku keskkonda, milles ta on tekkinud ja eksisteerib. Taastumatuid ressursse röövitakse kõige barbarlikumal moel. Kütta naftaga – see on sama, mis kütta sularahaga. Seda on öelnud suur vene teadlane Dmitri Ivanovitš Mendelejev.

Nafta ja gaas on hindamatu keemiline toore. Inimkond põletab seda tooret lihtsalt toorelt elektrijaamade küttekolletes ja automootorites. Me raiume maha metsi, hävitame planeedi bioloogilisi ressursse, reostame ümbrust tootmisjäätmetega.

Ressursid kuivavad kokku. Üsna pea tekib uppuva Titanicu olukord, kus koht päästepaadis tuleb võtta jõuga. Seepärast on Kolmas maailmasõda möödapääsmatu, sest erinevalt eelmistest hakatakse seda pidama eluliste ressursside pärast. Kaitsepositsioonidele jäävate hulka arvan ma Põhja-Ameerika, Euroopa, Venemaa. Ründajateks liigitan Hiina ja islamimaailma.

Üsna hiljuti oli Hiina kolmanda maailma mahajäänud maa. Täna on ta majanduslik ja sõjaline suurjõud. Ümberkehastumine toimus meie silme all. Mitme aastakümne jooksul hoidis Hiina drakooniliste meetoditega tagasi rahvastiku kasvu. Perekonnas tohtis olla vaid üks laps. See poliitika andis positiivsete tulemuste kõrval ka negatiivseid tagajärgi. Ainus laps perekonnas on psühholoogiliselt täiesti teistsugune inimtüüp võrreldes selle inimesega, kes on kasvanud viie või seitsme lapsega peres. Kui ühe lapse eksperiment viia läbi miljardi inimese peal, siis elanikkonna rahvuslik psühholoogia muutub põhjalikult. Ja sugugi mitte paremaks. Seepärast tugevnevad praegu Hiinas järsult nende positsioonid, kelle arvates ühelapse pered ei ole normaalsed. Keeld kasvatada perekonnas kahte või enamat last võetakse varsti täielikult maha. Varemalt oli keeld omada rohkem kui ühte last seotud sellega, et Hiina ei suutnud elanikkonda ära toita. Praegu suudab Hiina lisaks oma rahvastiku toitmisele osta ka toiduaineid väljastpoolt sisse.

Ma sündisin Kaug-Idas. Minu lapsepõlv möödus kaugetes (väga ja väga kaugetes) garnisonides. Hoian siiani ühendust nendega, kes seal elavad. Arvamused kattuvad: praegu veel ei kuulu Kaug-Ida hiinlastele. Aga ta ei kuulu ka enam venelastele. Hiinlased ületavad piiri ja jäävad sinna elama. Oma kogukondades lahendavad nad kõik probleemid omavahel ilma Vene võimude sekkumiseta. Nad ei vaja ei kohtuid ega politseid. See tähendab – nad elavad Venemaal, aga mitte selle seaduste järgi. Aga nad ei ela ka Hiina seaduste järgi. Venemaal ei kehti neile keeld omada mitmelapselist peret. Lihtsamalt öeldes – Hiina hakkab Venemaad oma inimestega rahvastama. Hiina vajab Siberi loodusvarasid ja siin neid jätkub. Ma ei taha hakata ennustama, kas see probleem laheneb rahulikul või sõjalisel teel, ent ajaloolises perspektiivis ei suuda kaua rahulikult kõrvuti eksisteerida kaks riiki, millest ühes on ammendamatud loodusvarad ja väljasurev elanikkond, teises aga energiline, kasvav rahvas, kellele on kõiki neid ressursse vaja.

Hiina hõivab ka teisi territooriume. Hiina firmad juurduvad Aafrikas. Sealsed riiklikud režiimid on kõikjal müüdavad. Hiinlased ostavad kokku nii loodusvarasid kui nende maardlaid. Toimub Aafrika teine koloniseerimine, ent veidi teises vormis. Formaalselt jäävad Aafrika riigid iseseisvateks, ent majanduslikult sõltuvad nad üha enam Hiinast.

Islamimaailm Euroopas

Olukorda islamimaailmaga vaatleme Egiptuse näitel. 20. sajandi alguses oli selle elanikkond alla 10 miljoni. 2000. aastal 66 miljonit. Täna – 91 miljonit. Rahvas on koondunud Niiluse kallastele. End ära toita need inimesed ei jaksa. Ent igas kohvikus on seal seinal kärbeste poolt täis tehtud teler (valmistatud Hiinas). Filmid neis telerites on aga enamuses Ameerika omad. Räägivad ilusast elust. Egiptuse mehed vaatavad uhkeldavaid ameerika eitesid ja sama vägevaid eramuid, autosid, jahte. Kogu seda elu vihkavad nad hingepõhjast. See on „solvatute” täiesti loomulik reaktsioon. Ja nad trügivad miljonite kaupa Euroopasse ja Ameerikasse selle ilusa elu poole. Nad põgenevad Euroopasse ja Ameerikasse vaesuse, totalitarismi ja religioosse meeletuse eest. Ent seejärel hakkavad toimuma huvitavad asjad: jõudes Euroopasse ja Ameerikasse, taasloovad nad oma kogukondades sellesama režiimi, mille eest nad end päästsid. Koos nendega jõuavad Euroopasse ja Ameerikasse laviinina rumalus ja võhiklikkus, laiskus ja vaesus, räpasus ja kuritegevus, vihkamine ja sallimatus, mahajäämus ja eelajaloolised eelarvamused. Vana Maailm aga seniilistub ja laguneb.

Lihtsatel inimestel on rohkem mõistust kui Euroopa riikide valitsustel kokku!

Siin on teile näide elust. Somaaliast põgenes Suurbritanniasse keegi Said Khalif. Tööd teha ta ei taha, ent kusagil peab ta elama. Ta rentis endale Londoni kõige nooblimas kvartalis kaks miljonit inglise naela maksva maja. Maja igakuine üür on 8000 inglise naela, aastas teeb see 96 000. Raha tal ei ole. Aga maja rentis. Välja tõsta teda ei saa. Ta on inimene. Inimõigused on pühad. Kes maksab? Selge see, et Briti valitsus. Maksta on vaja ka gaasi ja elektri eest. Tuleb raha välja käia ka selle eest. Tema aga toob lapsi ilmale. Laste eest saab ta toetust. Mida enam lapsi, seda paremini hakkab elama. Tehes mitte midagi, ainult paljunedes. Et mind ei süüdistataks faktide moonutamises, toon ära allika: Daily Mail, 15. august 2011.

Veel üks näide. Selle lumpeni seas on kuritegevuse tase äärmiselt kõrge. Seda seltskonda pannakse vangi. Tõsi – mitte kauaks. Niisiis istub keegi Said tapmise pärast kinni. Kaua aga teda kinni pidada ei saa. Ta on inimene. Tal on õigused. Ta tahaks end vabana tunda. Ta lastakse puhkusele. Tema aga, tänamatu elukas, ei naase vanglasse. 2012. aasta jooksul ei naasnud puhkuselt Briti vanglatesse 175 eriti ohtlikku kriminaali, nende hulgas 37 mõrvas süüdi mõistetud. Allikas: Daily Mail, 28. jaanuar 2013.

Mida siis valitsused plaanivad selle korralagedusega ette võtta? Proovige ära arvata… Õige! Peab tegema nii, et inimesel oleks soov puhkuselt vanglasse tagasi tulla. Veel mitte igas vanglas ei ole oma ujumisbasseini.

Peatage Euroopa islamiseerimine!

Veel üks näiteke. Keegi Abu Hamsa teeb Britannias ekstremistlikku propagandat, kutsub üles pühale sõjale uskmatute vastu. Tal puuduvad silm ja käsivars. Ta tegi pommi brittide jaoks ja sai selles kannatada. Ta ei ole Briti kodanik. Välja saata teda aga ei saa. Tal on inimõigused. 15 aastat üritab Briti valitsus kohtus tõestada, et see tüüp ei ole mitte üksnes ise terrorist, vaid ka värbab aktiivselt terroristide ridadesse uusi võitlejaid. Seda Hamsat süüdistatakse kohtutes tema tegude pärast pidevalt. Ent kuna tal endal ei ole raha, siis on Briti valitsus sunnitud värbama talle parimaid advokaate. Kuna advokaadid on parimad, ei õnnestu kohtus midagi tõestada.

Niisiis, see Hamsa vihkab Suurbritanniat ja viib tema vastu läbi terrorisõda. Briti valitsus, kes üritab seda Hamsat maalt välja puksida, kulutab tema kaitsmiseks miljoneid. Peale selle peab ta kusagil elama, ta peab sööma ja jooma. Seepärast üürib ta sellist maja, mis talle meeldib, teda toidetakse, riietatakse tasuta, makstakse tema kommunaalkulud ja sotsiaaltoetused. Tegemist on aga erijuhtumiga: see pajats ei ole Briti kodanik, siin päästab ta end Jordaania ebaõiglase valitsuse ees. Ent peale tema on selliseid moslemeid teisteski Euroopa maades miljoneid – nad on ka siin sündinud ja kasvanud. Nad on Euroopa kodanikud ja mitte ükski kohus ei algata toimikut selliste väljasaatmiseks. Nad on juba teise, või ka kolmanda põlve eurooplased.

Marseille linn asub Prantsusmaal, ent see on araabia linn. Paljudes Hispaania, Prantsusmaa, Britannia ja Saksamaa linnades on selle publikuga asustatud räpased kvartalid. 2030. aastaks on valged inimesed Suurbritannias vähemuses. Sellise araablaste ja aafriklaste demograafilise pealetungi eest ja Euroopa praeguse jõuetuse puhul on Euroopa okupeerimise küsimus otsustatud. Arengustsenaariume on ainult kaks. Kas aafriklased ja araablased võtavad vähehaaval Euroopas võimu enda kätte ja see lõpeb suure verevalamisega. Või tõusevad eurooplased ükskord üles oma maade kaitseks ja ka see lõpeb suure verevalamisega.

Ameerika ja suur kaklus

Ameerikas ei ole lood paremad. 20. sajandil oli USA majanduslik, poliitiline, finantsiline ja sõjaline superriik. Maailma kõige võimsam. See kõik saab peagi ajalooks. Ameerika, nagu ka Euroopa, saadab hukatusse üldine valimisõigus. Neil, kes töötavad ja neil, kes tööd ei tee, ega hakkagi seda tegema, on võrdne hääleõigus. Need, kes tööd teha ei taha, see tähendab parasiidid, hääletavad (selge see) hea onukese eest, kes neid toitma hakkab. Head onukesed on Ameerikas olemas. Nad lubavad parasiite toita ja oma lubadusest peavad nad ka kinni. Aga kust nad raha võtavad? Probleemi ei ole: võetakse nende käest, kes tööd teevad. Kerge on olla lahke teiste raha jagades. Lihtne on laiali jagada võõrast raha.

See siis ongi „erinevustega rikastamine”? HALAL FOOD on New Yorgi vallutanud.

Heale onule on kasulik aretada parasiite, kes tema eest hääletavad. Minu sõber Aleksander Nikonov ennustas kord, et USA järgmine president on must. Ta ennustas seda kolm aastat enne Obama tulekut Valgesse Majja! Siis kui laias maailmas mitte keegi veel Obama olemasolu ei aimanudki.

Ameerika õitses nii kaua, kui parasiite oli vähe. Ent on kriitiline joon, millest üle minnes on tagasitulek võimatu. Ameerika on sellest joonest üle hüpanud. Sõitsin hiljuti rongiga Washingtonist New Yorki. Kes on läbinud sama marsruudi, võib kinnitada: raudteest vasakule ja paremale jäävad sisse löödud akendega hüljatud tootmishooned. Chicagos sõitsin läbi kvartalite, kus elavad mittetöötavad inimesed. Mööda neid kvartaleid võib sõita tunde. Siin elavad neljanda põlve parasiidid.

Niisiis on Ameerika ekspordi peamised artiklid filmid ilusast elust ja rohelised paberitükid, mida Ameerika ilma koonerdamata muudkui trükib (7 päeva nädalas ja kolmes vahetuses!). Inimesed kogu maailmas usuvad sellesse rohelisse kommipaberisse ja on valmis selle eest müüma oma tööviljakust ja oma maade taastumatuid loodusvarasid. Seega põhineb Ameerika heaolu ainult miljardite inimeste usul.

Dollar on läbi inimkonna ajaloo võimsaim ja ülbeim finantspüramiidisüsteem. Ta võib igal hetkel kokku variseda. Et vältida krahhi, proovib ta lihtsalt haarata enda kätte teiste maade toormeressursid. Iraak on selle heaks näiteks – katsed hõivata võõraid varasid lõpevad ükskord sõjaga.

Kui ükskord hakkab suur kaklus ressursside pärast, kannatab Venemaa kõige rohkem. Venemaa peab vastu pidama nii Hiina kui moslemite pealetungile. Venemaa on maailma suurima territooriumiga riik. Siin on maailma võimsaim loodusressursside kontsentratsioon. Leidub kõike: naftat, gaasi, sütt, kulda, plaatina, vääriskive, uraani, niklit, rauamaaki, vaske, vanaadiumi, volframi, molübdeeni. On krabidega mered ja tuurade-lõhedega täidetud jõed. Metsa nii palju, kui soovid. Kellelgi ei ole nii palju magedat vett – kui palju väärt on üksi Baikali järv! Jõgedel on maailma suurimad elektrijaamad. Seal kõrval on boksiit – see tähendab, et võib toota alumiiniumi nii palju kui vaja. Seepärast viskavad Venemaa rikkustele silma mitte ainult hiinlased ja moslemid, vaid ka ameeriklased, britid ja kõik ülejäänud eurooplased.

Meil on aga saanud moeks usaldada kaitseküsimused glamuursete blondiinide (nüüdseks riigivarguses süüdi mõistetud Jevgenia Vassiljeva, kaitseministeeriumi juhtkonna liige) ja taburettidega kaubitsejatele. Kui Anatoli Serdjukovist sai kaitseminister, kuulutas ta, et hakkab külastama Peastaabi Akadeemia loenguid. See on umbes sama, kui korrutustabeliga vaevalt hakkama saav tegelane asuks õppima kõrgemat matemaatikat. Kuidas hakkab Venemaa uuel aastatuhandel kaitsma oma avarusi ja rikkusi, ei julge ma endale mitte ette kujutadagi.

Objektiiv, 23. november 2016

Tõlkinud Roland Tõnisson