Meedikute mõrvad

3 minutit lugemist

Oleks äärmiselt ekslik arvata, et kõik arstid on omakasupüüdmatud õilishinged, kes on südame sunnil valinud selle raske, kuid tänuväärse ameti.
Arstiteaduskonna võib valida ka inimene, kes pole veel endale teadvustanud temas varjul olevat sadismi, mis võib ilmneda alles paljude aastate möödudes.
Paraku leidub meedikute hulgas neidki, kes on valinud selle elukutse kas lihtsalt prestiiži või loodetava tulu pärast. Kuid selle ameti puhul on mängus veel üks huvipakkuv aspekt. Teatavasti ei puutu ühegi teise elukutse esindajad nii vahetult kokku inimese kannatuste ja surmaga. Paratamatult võib see mõjutada tohtrite hingeelu (muide, seda valdkonda on väga vähe uuritud). Võib-olla polegi üllatav, et nii mõnelgi arstil muutub soov abistada, täielikuks ükskõiksuseks, mis omakorda  võib deformeeruda ajapikku sadistlik-nekrofiilseks tungiks ja tekib soov tappa…

Millega seletada, et sarimõrvarite hulgas on olnud hämmastavalt palju arste, õdesid, sanitare ja teisi meditsiinitöötajaid? Nad valivad ohvreid patsientide hulgast, kes on oma elu meedikute kätte usaldanud. Mõni hakkab arstiks ja mõni kurjategijaks, aga kuidas saab arstist tapja?
Väärastunud arstil pole ohvrite leidmisega mingit muret, haige ja abitus seisundis inimene on vägagi kerge saak. Pealegi aitab Hippokratese vanne tal alibit kindlustada – kui patsient on vana ja põdur, ei hakka keegi tema surmas arsti süüdistama. Olukord muutub alles siis, kui mõrtsukas tegutseb ülimalt jultunult ja ettevaatamatult, jätab maha asitõendeid või läheb tapmisega liiga hoogu.
Mõrvaritest meedikute hulgas on nii mehi kui naisi, nii neegreid kui valgeid. Nende haridustase võib olla väga erinev, erinevad on ka mõrvamotiivid.

Arvatakse, et see kurva näoilmega tohter Harold Shipman mõrvas vähemalt 215 inimest. Oma tegude motiivide kohta ta uurijatele mingeid selgitusi ei andnud. 13. jaanuaril 2004 poos ta ennast oma kongis üles.

Sageli tapab arst patsiendi kaastundest, et inimene ei peaks enam piinlema (seda väidab selline mõrvar vähemalt ülekuulamisel). Üheks näiteks toob FBI 1992. aastal avaldatud kuritegude klassifitseerimise käsiraamat Donald Harvey, kuigi mehe käitumises esines sadistlikke jooni ning ta valis ohvreid satanistlike rituaalide abil. Harvey juhtum pole mingi erand. Kõik need „halastajad” on tegelikult tundnud tapmisest sadistlikku rõõmu. Patsiendi piinade lõpetamine tapmisega on vaid maniaki armetu katse oma mõrvu õigustada.
Omaette tüübi meedikutest mõrvarite hulgas moodustavad säärased tohtrid, kes tahavad hirmsasti kangelast mängida. Nad viivad patsiendi kriitilisse seisundisse, et ta siis viimasel hetkel kindlast surmast päästa ja pälvida niiviisi kolleegide imetlust ning patsiendi lähedaste tänu. Nad võib-olla ei tahagi kedagi tappa, samas ei pruugi nende „imeteod“ iga kord õnnestuda. FBI toob näiteks lastetapja Genene Jonesi ja New Yorgi haiglasanitari Richard Angelo.
Mõned meedikutest tapjad on tegutsenud muidugi ka omakasu ajel. 1930. aastatel korraldas dr Morris Bolber Philadelphias mõrvaseeria, mille käigus ta saatis teise ilma üle 50 jõuka abielumehe, kes olid sõlminud soliidse elukindlustuslepingu. Enamasti piirdub selline kurjategija mõne ohvriga. Amy Archer-Gilligan aga jõudis asutada koguni isiklikke mõrvakliinikuid ja hooldekodusid. Omapärane meedikust mõrtsukas oli Missouri osariigi hambaarst Glennon Engelmann, kes ei rakendanud tapmisel oma ametioskusi, vaid eelistas selle asemel dünamiiti ja tulirelvi.
Meedikute mõrvade ajendiks võivad olla ka seksuaalsed või sadistlikud motiivid. Mõned „ravitsejad“ kuritarvitavad abivajajaid suguliselt. Lesbipaar Gwendolyn Graham ja Catherine Wood tapsid hoolealuseid Michigani osariigi hooldekodus lihtsalt naljaviluks. Ohvrite heitlus surmaga mõjus neile sedavõrd erutavalt, et pärast patsiendi lämmatamist tegid nad kõrvaltoas sageli kiire kähkuka. Hambaarst Tony Protopappas tappis tuimastusvahendi üledoosiga kolm noort ja ilusat naist.
Tihti ei uurita meedikute mõrvu kuigi hoolikalt, mistõttu nii mõnigi tabamata jäänud mõrvar saab oma tegevust jätkata. Mitmes USA, Kanada ja Prantsusmaa haiglas toime pandud mõrva lahendamisel on uurijad põrkunud asutuse juhtkonna vastuseisuga – juhid kardavad raviasutuse maine pärast ega ole eriti varmad ametivõimudega koostööd tegema.

©Peter Hagen