Märjast hauast pääsenud

9 minutit lugemist

31-aastane kapral John Capes teenis Inglise allveelaeval „Perseus“ (N 36) masinistina. 6. detsembril 1941 oli „Perseus patrullretkel. Ioonia meres Kefalonia (või Cephalonia) saare lähedal (11 km kaugusel Zakynthose saarest põhja pool) sõitis laev Itaalia mereväe poolt pandud meremiini otsa, kostis vali plahvatus ja „Perseus“ vajus merepõhja.

„Perseuse” luuk, mille kaudu John Capes’l õnnestus väljuda ja merepinnale tõusta.

Teise maailmasõja ajal olid Vahemerel patrullivate allveelaevade meeskonnad pidevas ohus. Allveelaevad ei olnud alati töökindlad ja selges vees oli raske madalalt lendavate lennukite või pea kohal sõitvate laevade eest märkamatuks jääda. Ööd ja päevad läbi jahtisid neid vaenlaste laevad ja pommitasid lennukid, seega olid mehed, kes söandasid Lõuna-Euroopa meredes sõita, pideva rünnaku all. Detsembris 1941 suundus „Perseus“ Maltalt Alexandriasse Egiptuses. Kenasti habetunud John Capes oli peamasinist. Tema töö tähendas rutiinset mootorite hooldust ja jälgimist, et allveelaeva diiselgeneraatoritel oleks piisavalt kütust.
„Perseus“ oli pinnale tõusnud mõned kilomeetrid Kefallonia-nimelisest Kreeka saarest, kapten kasutas pimedust ära, et järgmise päeva patrulliks allveelaeva akusid laadida. Kui allveelaev rünnaku alla sattus, pikutas 31-aastane Capes parajasti ajutises rippvoodis, mis oli tehtud tühjast torpeedokotist. Kui ta tugeva plahvatuse jõudu tundis, oli talle ilmselge, et nad on vaenlase miini otsa sattunud. Kogenud meremehena ei olnud ta üllatunud, kui tundis, et allveelaev hakkas kohe vajuma.
Perseus jäi mõne hetke pärast merepõhjas pidama. Capes ei saanud viga ja esmapilgul ei olnud näha tema sektsiooni vett sisse tulemas. Sellegipoolest oli tol ajal pihta saanud allveelaevast peaaegu võimatu eluga pääseda ja seda Capes ka teadis. Jättes kõrvale uppumisohu, oli rõhk sügavas vees piisav, et tappa igaüks, kes laeva kaitsvast kerest lahkus. Protokollide järgi oli pea kuueaastase sõja jooksul õnnestunud merepõhjas lebavatest kahjustada saanud Briti allveelaevadest edukalt pääseda vaid neljal korral.
Tuled kustusid mõni sekund pärast merepõhja langemist. Capes kukkus pimedas oma voodist välja ja veeres ruumi teise otsa. Mõni hetk hiljem hakkas allveelaev täituma külma räpase veega. Ta tõmbas end põrandalt lahti ja vaatas tõrviku abiga ringi. Ta nägi kitsas valguskiires mitmeid meeskonnakaaslaste laipu. Allveelaeva keres märkas ta lekkeid ja kuulis kriiksatusi, mis olid ärevad tõendid kahjustustest ja laeva ümbritsevast suurest survest.

John Capes.

Capes proovis allveelaevas edasi liikuda, aga esimene luuk, mida ta avada püüdis, oli kinni kiilunud. Selle võisid põhjustada veerõhk, plahvatuse kahjustused või merepõhja kukkumine. Luuki jõuga lahti kangutada oli võimatu, seepärast pööras ta ruttu ringi. Kui ta kolme meeskonnakaaslase peale sattus, suutis ta neil tuvastada elumärke. Ta haaras neli allveelaevast põgenemise komplekti ja vedas mehed ükshaaval vapralt järgmise päästeluugini.
Capes nägi palavikuliselt vaeva, et oma segaduses ja poolärkvel kaaslastele päästevahendid selga sobitada, aga õhk hakkas otsa saama ja tal oli nüüd raske hingata. Päästepoid, hapnikuballooni, suumaski ja ujumisprille sisaldav mereväe päästekomplekt oli tehtud selliselt, et hoidis kasutajat kuni pinnale jõudmiseni elus. Selle selga panemine oli isegi headel aegadel keerukas, aga ilma vigastatud meeste abita oli see meeleheitele ajavalt keeruline. Tõrvikut hammaste vahel hoides andis Capes endast parima, enne kui tõmbas oma päästekomplekti selga ja hingas elupäästvat hapnikku.
Kuningliku mereväe regulatsioonide järgi oli päästekomplekt mõeldud kasutamiseks veepinnast kolmekümne meetri sügavusel, aga allveelaeva instrumendid näitasid nüüd, et „Perseus“ oli vähemalt kolm korda sügavamal. Mitte keegi polnud nii sügavalt varem pinnale tõusnud, aga Capesil ei olnud aega selle pärast muretseda. Ta pidi veel väljapääsu leidma, enne kui ta jõudis mõtlema hakata, kas ta elusalt pinnale jõuab.
Tugevaid rauast allveelaevaluuke saab avada vaid siis, kui rõhk on mõlemal pool võrdne. Et see saavutada, peab allveelaev veega täituma, mis tähendas, et Capes pidi kannatama mitu närvesöövat hetke, kuni vesi tema ümber tõusis ta lõuani, silmadeni ja siis üle pea. Alles siis, kui vesi oli täiesti luugini tõusnud, sai ta keerata kahjustunud kange ja luugi tugeva tõukega avada.
Lükanud luugi nii lahti kui võimalik, oli Capesil ainult mõned sekundid, et oma kamraadid avast välja toimetada ja ise nende järel väljuda. Imekombel leidis ta aega võtta julgustuseks üks sõõm rummi ning siis jäi tal üle ainult palvetada, et ta elusana pinnale jõuaks. Ta muretses, et õhuvaru võib otsa saada ja et kopsud võivad sügavas vees kõrge rõhu tõttu sisse langeda.
Kui ta oli allveelaevast eemaldunud, tõmbas ta keha loomulik ujuvus teda õnneks suure kiirusega pinna poole. Umbes minuti pärast lõi külm ööõhk talle näkku: ta oli pinnale jõudnud. Kergendus oli kindlasti ääretu, aga nii oli ka valu. Capes tundis peapööritust, kui veri ta pähe jõudis, kopsud justkui röökisid puhta ja värske õhu järele. Kogu tema keha oli kiirest pinnale tõusmise jõust justnagu lõhki rebitud.
Ta oli ka hirmunud, mõistes, et on üksi keset külma pimedat merd. Kuskilt ei paistnud valgust ja ta ei kuulnud midagi peale vee laksumise ja enda hingamise. Kolmest mehest ei olnud samuti mingit märki, mis tähendas, et on üksi keset külma pimedat merd. Kuskilt ei paistnud valgust ja ta ei kuulnud midagi peale vee laksumise ja enda hingamise. Kolmest mehest ei olnud samuti mingit märki, mis tähendas, et Capes oli ainuke pääsenu viiekümne üheksast „Perseuse“ pardal olnud meeskonnaliikmest.
Kui ta südamerütm normaliseerus ja silmad pimedaga harjusid, nägi ta kauguses nõelapeasuuruseid valgusvihke. Tal oli endiselt tõrvik, millega ta üritas Kefallonia saare poole SOS-märguannet saata. Selle saare olid okupeerinud vaenlase väed. Nad olid peamiselt itaallased, kuid nende hulgas oli ka umbes kaks tuhat sakslast. Capes teadis, et teda võidakse vangi võtta, ja kui keegi teda viiekümne üheksast juhuslikult päästma ei tule, peab ta märkimisväärse vahemaa kaldale ujuma.
Järgmised viis või kuus tundi ujus ta aeglaselt ranna poole. Hakkas valgeks minema ja sadakond meetrit kaldast märkas ta kuulipildurit horisonti vaatlemas. Tal oli piisavalt õnne, et märkamatult randa jõuda, kiiresti ühte väikesesse koopasse peitu pugeda ja seal jõudu koguda.
Teine õnnelik juhus tol hommikul oli siis, kui kaks lähedalasuva küla kalurit tulid koopasse, kus nad hoidsid oma võrke. Üllatunud sealt kedagi eest leides, tulid mehed umbes tunni aja pärast toidu ja kuivade riietega tagasi.
Ilma inglise keelt oskamata – Capes ei rääkinud omakorda sõnagi kreeka keelt – lepiti kehakeeles kokku, et mehed tulevad pimeduses tagasi, et ta kuskile ohutumasse kohta viia.
Napist pääsemisest rampväsinud, viidi ta sisemaale ühte väikesesse külakesse, kus Capes veetis paranedes kaks nädalat. Mitte just kõik ei usaldanud teda ja paljud arvasid, et ta võib olla spioon, aga teised toitsid teda, andsid talle vett ja peitsid ta ära, kui vaenlase väed tulid ala läbi otsima. Kui ta end lõpuks liikumiseks piisavalt tervena tundis, laenati talle eesel, aga ainult sel tingimusel, et ta seda söögiks ei tapa. Tal soovitati ka habe ja juuksed mustaks värvida, et ta rohkem kohalike moodi välja näeks.
Kui Capes vahele oleks jäänud, oleks ta üsna kindlasti maha lastud, nii et ta liikus peamiselt öösiti. Tal kulus rohkem kui aasta ühest külast teise jõudmiseks, sest ta püüdis püsida ühe sammu võrra ees Itaalia otsingurühmadest, kes regulaarselt maakohti patrullisid. Igal pool, kuhu ta läks, peitsid teda vaprad kreeklased, tavalised perekonnad olid valmis okupeerijate jõude trotsima, et inglise meremeest varjata. Enamik neist olid väga lahked ja jagasid oma toitu, kuigi sõda tähendas, et jagada ei olnud palju, ning Capes muutus üha kõhnemaks.
Oli aasta 1943, kui kriipspeenike Capes lõpuks saarelt minema sai. Ühel õhtul smugeldati ta pimeduse varjus ühes kalalaevas saarelt ära. Kuningliku mereväe abiga ringiga läbi Türgi reisides jõudis ta lõpuks Alexandriasse, allveelaeva algsesse sihtkohta.
Pärast kõiki läbielamisi ei uskunud aga mitte keegi, et ta oli olnud Perseuse pardal! Capesi teati kui innukat ja elavat lugude jutustajat ning tema räägitud loo üksikasjad muutusid igal korral pisut. See tähelepanek ja fakt, et mitte keegi polnud varem nii sügavalt merepõhjast pääsenud, tähendas, et mitmete meremeeste arvates oli ta kogu loo välja mõelnud. Nad teadsid küll „Perseuse“ traagilist lugu, aga keegi neist ei suutnud selgitada, kuidas ta võis jõuda Maltalt vaenlaste okupeeritud Kefallonia saarele. Tema lugu tundus nii ebatõenäoline, et mitte keegi ei olnud nõus seda uskuma.
Enne sõja lõppu sai Capes Briti impeeriumi medali, aga isegi pärast tema surma nelikümmend aastat hiljem ei olnud kõik arvamusel, et ta seda vääris. Järgnenud kümnendil tema lugu enam-vähem unustati, ent siis tegi rühm sukeldujaid suure avastuse, kui nad leidsid „Perseuse“ vraki. Nad leidsid pardalt sügavusmõõdiku, esimese kinni kiilunud luugi, Capesi rippvoodi jäänused ja isegi selle pudeli rummi, millest Capes oli võtnud viimase julgustava sõõmu.
Kraapinud klaasi puhtaks rohkem kui poole sajandi jagu vetikatest ja tahmast, nägi üks sukeldujatest, et mõõdik näitas sügavuseks ikka veel 82 meetrit, täpselt nagu vana meremees alati öelnud oli. Kinnitus tuli John Capesi jaoks liiga hilja, kuid nüüd lõpuks on allveelaevniku peaaegu võimatu pääsemine õiglaselt nimetatud kogu sõja üheks kõige erakordsemaks pääsemislooks.

Automaatne tuukrivarustus

Davise individuaalne päästeaparaat.

1930. aastate alguses loodi mitmes Euroopa riigis pea üheaegselt automaatne tuukrivarustus (esimese variandi leiutas inglane Robert Davis juba 1910. aastal), mis algselt oli mõeldud ainult allveelaevade meeskondade päästevahendiks, mis avarii korral võimaldas inimestel allveelaevadest väljuda. Aparaati hakati nimetama individuaalseks päästeaparaadiks. Varustus muutus aja jooksul pidevalt täiuslikumaks ja aja jooksul arendati sellest päästevahendist kaasaegne akvalang. Kõigil sellistel päästeaparaatidel olid järgmised osad:
1. hapnikuballoon;
2. õhukott koos väljalaskeklapiga;
3. klapikarp koos sisse- ja väljahingamisklapiga ning üks või kaks voltvoolikut;
4. karp koos adsorbendiga.

Allveelaev „Perseus“

Ehitamise algus 2. juuli 1928
Vettelaskmine 22. mai 1929
Anti mereväele üle 15. apr. 1930
Pikkus 79 m
Laius 8,5 m
Süvis 4,17 m
Veeväljasurve 2070 t
Kaks diiselmootorit 3 300 kW (4400 hj)
Kaks elektrimootorit 1140 kW (1530 hj)
Kiirus vee pinnal 17,5 s, vee all 9 s
Tegevusulatus 8500 miili (15 700 km)
Relvastus: 1 120-mm kahur, kaks õhutõrjekuulipildujat, kuus torpeedotoru vööris ja kaks ahtris.

Tunnuspildil: „Perseuse” vrakk.

0

Your Cart