Mälestusmärk suurushullustusele

6 minutit lugemist

Elevandiluuranniku (ametliku nimega Côte d’Ivoire Vabariik, aastast 2006 on riigi põhinimi eesti keeles Elevandiluurannik.) president Félix Houphouët-Boigny ei tulnud võimule verise riigipöördega, ta ei korraldanud pogromme ega võtnud ette sõjakäike naaberriikide vastu. Kuid ta pidas ennast üleval nagu diktaator ning tahtis iga hinna eest teostada vähem või rohkem veidraid ideesid, mille mõte ei olnud võib-olla talle endalegi päris selge…

Poisikesena oli Houph (nagu paljud teda kutsusid) kodukülas Yamoussoukros tunnistajaks oma raskesti haige venna ootamatule tervenemisele. Arenenud tänumeelega Félix lubas Mariale ja Rooma paavstile, et ehitab Aafrikasse samasuguse Püha Peetri katedraali nagu Roomas. Houph sai presidendiks 1960. aastal ning valitses nii riiki kui ka riigikassat.

Ppresident Félix Houphouët-Boigny’l ei olnud jumala jaoks millestki kahju.

Presidendi soovil ja riigi rahadega kerkis keset suurt soist lagendikku asuvasse Yamoussoukrosse maailma luksuslikem basiilika Notre-Dame-de-la-Paix. Kui Euroopa suurte pühakodade püstitamiseks kulus sageli mitu inimpõlve, siis Aafrika Püha Peetri kirik ehitati valmis kolme aastaga. Basiilika kupli läbimõõt on kolm korda suurem kui Londoni St. Pauli katedraalil. Altari pronksist baldahhiin on üheksakorruselise maja kõrgune. Kirikuesisele väljakule viib spetsiaalselt paavsti külaskäigu puhuks ehitatud marmorplaatidega kaetud triumfitee, mille tarvis toimetati Itaaliast kohale 120 000 ruutmeetrit marmorplaate.

Pühakojas on 7000 istekohta ning seisma mahub veel 11 000 inimest. Täismaja annab aga oodata, sest väikelinnas Yamossoukoros on kõigest 30 000 elanikku, kellest ainult 4000 on katoliiklased.

Basiilika ehitamise mõte tuli Boignyle 1987. aastal, kui ta kutsus juhtiva inseneri Pierre Cabrelli enda juurde ja rääkis talle, et järgmisena tahab ta lasta ehitada kiriku. „Ma olin väga üllatunud,” ütles Cabrelli ajalehele „The Times” antud intervjuus. „Kes vajab tänapäeval veel basiilikat? Siis tundsin ma huvi ehitise valmimise tähtaja vastu. President ütles, et paavst tuleb Aafrikasse iga nelja aasta tagant ning viimane visiit oli aasta tagasi. Nii võivat ma ise välja arvestada, kui palju mul aega on.”

Juhtivad insenerid saabusid välismaalt, ehitustöölised valiti aga kohalike seast. Nood olid koguni väga uhked. Kui neilt küsiti, kas sellise hiigelbasiilika ehitamine nii vaeses riigis nagu Elevandiluurannik pole hullumeelsus, vastas üks tööline: „Kas Roomas polnud nälgivaid inimesi, kui ehitati Püha Peetri kirikut? Kui Inglismaal hakati pärast suurt tulekahju ehitama St. Pauli katedraali, kas seal siis polnud vaeseid ja kodutuid?”

Notre-Dame-de-la-Paix täies hiilguses.

Yamoussoukro basiilika uhkus on tema kuppel, mille kattesse on kunstipäraselt puuritud 29 miljonit helisummutavat auku, nii et kui paavst Johannes Paulus II pühakoja sisseõnnistamisel 10. septembril 1990 sosistas peaaltari ees oma „Dominus vobiscum” (Issand olgu teiega), kõlas kaja vastu läbi terve kiriku. Kõige hinnalisemad on aga 24 mosaiikakent, mille kogupindala on 7800 ruutmeetrit. Prantsuse meistrid on akendel kujutanud Mariat ja pühakute imetegusid, kasutades selleks üle 4000 erineva värvitooni. Kõik pühakud on valgenahalised, kuid on ka üks erand: Kristuse jalge ees põlvitab mustanahaline pühak, kelle iseloomulikud näojooned reedavad, et kujutatud on Félix Houphouçt-Boignyd ennast.

„Jumala jaoks ei koonerdata,” ütles jumalakartlik president. Veel vähem hoidis ta kokku paavsti jaoks. Et paavst end visiidi ajal Yamoussoukros hästi tunneks, rajati basiilika ümber 130 hektari suurune park, mida 80 aednikku kuuma kliima tõttu vahetpidamata kastma pidid. Pargi lõpus asub uhke palee – paavsti Aafrika residents, mis on mõeldud Tema Pühadusele öömajaks. Palees on paavsti tarvis 20-toaline sviit, 40 apartementi vaimulikule saatjaskonnale ning ujumisbassein.

Kui paavst Johannes Paulus II 1990. aasta jaanuaris-veebruaris külastas Lääne-Aafrikat, jättis ta Elevandiluuranniku vahele. Vaevalt oli paavst jõudnud tagasi Rooma, kui Elevandiluuranniku endises pealinnas Abidjanis puhkesid rahutused. Levitati lendlehti: „Purustage Yamoussoukro basiilika!” Vahetu ajendi veristeks rahutusteks andis presidendi korraldus vähendada ülikooli ühiselamute ja haiglate varustamist vee ning elektriga – ikka selleks, et president saaks öösiti valgustada oma katedraali. (Öösiti valgustasid basiilika tohutut kuplit 1810 1000-vatist prožektorit.)

Vaesele Aafrika riigile oli seda basiilikat kõige vähem vaja. Veel mõni aasta varem oli Elevandiluurannik olnud jõukas riik, kuid pärast kohvi ja kakao hindade langemist hakkasid vähenema ka elanike sissetulekud. Maa lõunaosas on vihmametsad maha raiutud, põhjas aga kimbutab põud banaaniistandusi. Kõigest sellest ei tahtnud president midagi teada, tema pühendus täielikult suurejooneliste projektide teostamisele.

Nii otsustas ta 1984. aastal viia pealinn Abidjanist üle oma kodukülla Yamoussoukrosse. Pealinnu on poliitilis-strateegilistel põhjustel ennegi üle viidud. Meenutagem kas või Moskva pealinnaks kuulutamist pärast bolševike revolutsiooni või jällegi Türgit, kus pealinnaks tehti provintsikeskus Ankara.

Kuid piisas ainult presidendi tahtest, et Abidjanist 240 kilomeetrit põhja pool asuvat kolkaküla linnaks muuta. Seal oli Boingy sündinud, seal tundis ta ennast kodus ning seal tahtis ta ka surra – mausoleum selleks puhuks oli juba aegsasti valmis ehitatud.

Postmark jumalakartliku riigipea auks.

Yamoussoukro meenutab vaimudelinna. 14-korruseline 600 voodikohaga luksushotell on inimtühi. Kogu linn koosneb kümmekonnast uhkest ehitisest, linnaelanikud ise elavad aga tagasihoidlikes hüttides.

Lennuvälja stardirada on kolm kilomeetrit pikk ja seda pikendati presidendi isiklikul korraldusel, et tollase Prantsuse presidendi Giscard d’Estaing’i Concorde saaks pealinna lennuväljale maanduda. Praegu on lennuväli tühi. Linn elavneb ainult siis, kui sinna saabub mõni tähtis külaline. Siis vuravad lennuväljalt mööda inimtühje teid kesklinna poole autode kolonnid. Moodsas neljakorruselises raekojas, kus on uhke saal tuhandele külalisele, oli linnapeal kuldne külalisteraamat sissekandeks valmis. Siis avanesid ka muidu inimtühja presidendipalee pargiväravad. Pargist avaneb ilus vaade kuue kilomeetri kaugusel asuvale kullatud fassaadiga „Partei majale”. Loomulikult on ka see tühi. 1000-kohalises istungitesaalis töötasid ööd kui päevad kliimaseadmed, kuid parteibossid tulid sinna kokku ainult iga paari aasta tagant. „Partei majast” vähem kui kilomeetri kaugusel valmis uhke marmorfassaadiga hoone, kus pidi esialgse plaani järgi hakatama uurima Lääne-Aafrika ajalugu. Kuna aga naaberriigid viisakalt ära ütlesid, tuli selles hiigelhoones hakata tegelema ainult ühe riigi – Elevandiluuranniku – ajaloo uurimisega.

Tühi on ka elegantne saatkondade kvartal. Linnas on kaks ülikooli, mida kadestaks iga Euroopa riik. Tehnikaülikoolis on moodsaimad laboratooriumid, arvutustehnika, trükikoda, telestuudio. Kompleksi kuulub veel bassein, staadion, jalgpalliväljak, amfiteater ja ühiselamud. Sellistes luksuslikes tingimustes õppis 90. aastate algul ainult 700 üliõpilast.

Omal ajal ei jõudnud Prantsuse ekspresident Charles de Gaulle oma memuaarides Houphoçt-Boigny riigimehetarkust küllalt kiita.

Félix Houphougçt-Boigny sündis 18. oktoobril 1905, õppis aastatel 1919–25 meditsiini ning töötas aastatel 1925–39 arstina. Ta elas kümme aastat Pariisis ja oli presidendina diskuteerinud paljude maailma juhtivate poliitikutega. Félix Houphouget-Boigny suri 7. detsembril 1993.

Kui arvestada seda, et suutis aastakümneid võimul püsida, siis oli tõesti tegemist osava ja nutika poliitikuga. Kuid idee rajada utoopiline pealinn? Ei, tegemist polnud hulluga, vaid väga vana mehega, kellele uus pealinn oli lihtsalt mängukanniks ja hiiglabasiilika rajamine soov oma nime jäädvustada. Kui juba 1983. aastal heideti presidendile ette riigi raha raiskamist tarbetu linna rajamiseks, vastas Houphouçt-Boigny uhkelt, et mitte riik, vaid tema isiklikult finantseerib uue pealinna rajamist ning lisas: „Te ei tohi unustada, et ma olen kullas sündinud.”

Selline on õpetlik lugu sellest, mis võib juhtuda siis, kui üks inimene liiga kauaks võimule jääb.

©Peter Hagen