Söödavaid puuvilju meenutades!

6 minutit lugemist

See juhtus ühel suvel, aastaid tagasi. Kolasin mööda Stockmanni kaupluse toiduosakonda. Äkki hakkasid silma korvikesed imeilusate virsikutega. Võimatu oli neid mitte osta. Kodus oli aga pettumus suur – ilusa välimusega virsikud olid kõvad, ilma igasuguse maitseta ja kuivad. Olin šokeeritud ja mõtlesin, et mu keel ei tunne enam vanaduse tõttu maitset. Kuid siis tuli mulle kurikaval idee. Helistasin naabermajas elava tuttava pojale Henryle, kes oli tollal 14-aastane. Tegin hääle mesimagusaks ja kutsusin ta endale külla. Lollike tuligi! Tegin hääle veel magusamaks, et poiss mu alatut plaani läbi ei näeks ja pakkusin talle virsikut. Minu enneolematu külalislahkuse kurja tagamaad mitteaimav Henry lõi hambad virsikusse ja hüüatas: „Sel pole ju üldse maitset!“

See oli minu senise elu suurim õnnehetk! Järelikult polnud asi selles, et mu keel ei tunne enam maitset, vaid meie kauplustes müüdavad virsikud on lihtsalt kaubanduslik mulaaž.

Selline näeb mango välja puu otsas.

Öeldakse, et vanasti oli lumi valgem, suhkur magusam, varblased suuremad ja jne. Tõepoolest, nii see oli. Mäletan, kui minu lapsepõlves müüdi tänaval Ungari või Moldova virsikuid, siis nende isuäratav aroom oli tunda juba mitmekümne meetri kauguselt. Ja maitse! Kuldkollase viljalihaga virsikut sai süüa ainult taldriku kohal, sest see lausa nõretas mahlast. Ja Krimmi juulikuised virsikud! Unustamatud mälestused.

Nüüdseks on see kõik kauge, paljudele ammuunustatud ajalugu. Praegu tuleb meil leppida papist ja plastmassist puuviljadega, mida on küll värvi poolest kena vaadata, kuid mis kohe kuidagi süüa ei sünni. Tõsi, ega nad ei tapa, kuid nende söömisel küll erilist mõtet ei ole. Tobedad arstid aga soovitavad ühtelugu: sööge rohkem puu- ja aedvilju! Andke andeks, totakad tohtrid, pilkate või lausa mõnitate? Ma söön parem vanu ajalehti kui Hispaania tomateid, Hollandi maasikaid või Itaalia virsikuid.

Kahju on inimesest, kes, endal enesekindla idioodi ilme näol, „asjatundlikult“ kastist kõige maitsvamat mangot valib. Huvitav küll, milliste tunnuste põhjal? Olen mitmel korral kaupluses mõnele naiivsele prouale öelnud: „Hea inimene, ärge ostke neid mangosid, need ei kõlba süüa!“ Ja minu argumendid ära kuulanud, on õnnetu tarbija ka ostust loobunud.

Söödavad puuviljad Pattayas.

Ma olen käinud kaks korda Indias, üheksa korda Tais, Brasiilias, Laoses, Kambodžas, Araabia Ühendemiraatides, USAs, ja ma tean täpselt, milline söödav mango välja näeb ja milline lõhn küpsel viljal olema peab. Olgu vahemärkusena öeldud, et paljud maiasmokad meenutavad tänini heldimusega imehead viljalihaga India mangomahla (maksis1.20 rubla purk), millist ei toodeta ega müüda enam ammugi – isegi mitte Indias. Praegusaegseid mahlu oleks õigem nimetada puuviljade vesilahusteks, aga mitte mahladeks.

Need inimesed, kes nooruse tõttu ei saagi mäletada nõukogude-aegseid puuvilju, pole kusagil käinud või kes pole eales õiget virsikut maitsta saanud, usuvad tõemeeli, et meie kauplustes pakutavad Brasiilia mangod, Hispaania või Itaalia maasikad või virsikud peavadki sellised olema. Rumal eestlane ostab issanda rahus roosat värvi sisemusega pooliku arbuusi, teadmata, et küpse arbuusi viljaliha on tumepunane. Vähe sellest, inimesed ei tea ilmselt sedagi, et tõeliselt küps virsik lõhnab, on vajutamisel pisut pehme, aga mitte kivikõva.

Küpsed tai mangod on kollased.

Mäletan üht oma Tai-reisi, kus kohtusin Pattayas nelja tuttava eestlasega, kes ööbisid ühes teises hotellis. Kutsusin nad õhtuks enda poole külla. Nood õnnetuksed polnud mangodest midagi kuulnud. Sõitsin mopeediga kohta, kus müüdi eriti maitsvaid mangosid. Valisin kõige isuäratavamad ja küpsemad välja. Õhtul koorisin mangod ära ja kostitasin külalisi. Mingil hetkel lakkas igasugune vestlus, minu külalised – kaks abielupaari – sõid matsutades, unustades head kombed, ümbritseva maailma ja vist minugi. Pisut kurb oli vaadata, kuidas maiustasid täiskasvanud inimesed, kes on harjunud meie papist ja plastmassist „turuandidega“ ega kujuta enam ettegi, mismoodi võiks maitsta tõeline küps puuvili. Kui külalised olid lõpuks pisut toibunud, tunnistasid nad, et midagi nii maitsvat polnud nad veel kunagi söönud. Kui ma aga pakkusin neile veel mangolõike jäätisega, pidid nad äärepealt otsad andma. Mul on see südamlik juhtum siiani eredalt meeles.

Nii, tolad, vaadake, sellised näevad välja söödavad mangod ühes USA kaupluses. Inimene on üks huvitav idioot. Näiteks Saksamaal ei osta keegi kollaseid mangosid, sest loll sakslane on veendunud, et õige mango ongi kivikõva, roheline ja toores!

Aga mis saasta siis Eestis müüakse? Ilmselt jääb see meie aja üheks suurimaks mõistatuseks, kuidas on võimalik Hispaania või Itaalia kuuma päikese alla kasvatada täiesti ilma lõhnata ja maitseta tomateid ja maasikaid, virsikud, pirne…

Mäletan, kui Nõukogude ajal käisid saksa turistid meie keskturul ja ei jõudnud ära imestada, et tomatil on lõhn, et maasikas võib rikneda, et õun võib minna plekiliseks!

Meie ajal ei ole tähtis, et puuvili oleks söödav, vaid see, et ta kaupluseletil võimalikult kauem kena ja isuäratav välja näeks, kuni tuleb mõni loll ja selle ära ostab.

Miks ei tooda meile virsikuid näiteks Ukrainast või Moldovast? Või mis on juhtunud Ungari virsikutega? Vanasti olid need imemaitsvad, kuid mis siis nüüd lahti on? Mille kuradi pärast tassitakse Eestisse tooreid, kuigi ehk igavese säilivusega puuvilju? Ja need Brasiilia mangod?

Küps brasiilia mango on punakas-kollane ja vajutades kergelt pehme. Meil müüdavad Brasiilia mangod on kas plastmassist või papist, kuid ometi leidub idioote, kes neid ostavad. Ostavad sellepärast, et neil pole aimugi, milline küps mango üldse välja näeb.

Nende müük tuleks seadusega keelata, sest need on täiesti söögikõlbmatud. Asi on selles, et mango ei ole järelvalmimisega vili (vähemalt mitte meie kahvatu päikese käes). Meil müügil olevad Brasiilia mangod on liiga vara ära korjatud. (Olgu vahemärkusena öeldud, et on olemas ka rohelisi mangosid, kuid need ei ole nii maitsvad kui kollased.) Olen paar korda eksperimenteerinud Brasiilia mangoga. Ostsin enamvähem puna-kollase mango ja panin aknalauale. Pikapeale hakkas mango kollasemaks muutuma, isegi mingi mango lõhn tekkis, kuid päris valmis ta ei saanudki. Jäigi kuidagi kuivaks. Kui aga üritada mangot liiga kaua n-ö järelvalmida lasta, siis ta läheb lihtsalt käärima. Kuid mis siis ikka, kui keegi nii väga kõhulahtistit vajab, võib ju neid osta. Viimase 25 aasta jooksul on meil üles kasvanud terve põlvkond idioote, kellel pole uduaiamugi söödavatest puu- või juurviljadest.

Paljud noored inimesed, kes on harjunud Euroliidu rämpspuuviljadega, ei tule selle pealegi, et õige puuvili (eriti virsik ja mango) peab ka lõhnama! Nabistage siis terviseks neid papist ja plastmassist puuvilju, aga pidage meeles – endal peab ka aru peas olema!

Hüvasti, maitsvad ja söödavad puuviljad, ma ei unusta teid kunagi!

Peter Hagen