Madame Tussaud’ vahasse valatud maailm

10 minutit lugemist

Too muuseumiteenija muuseumi fuajees ei vasta ühelegi küsimusele ega anna mingisugust informatsiooni. Tegemist on nimelt vahakujuga – ühega neist, mis kuulsas madame Tussaud’ vahakujude muuseumis on välja pandud külastajate haneks püüdmiseks. Nii pakub üks vahakujust müüjanna leti taga suveniire, milliseid ta aga mitte kunagi kellelegi ei müü. Üle kahe miljoni inimese aastas külastab seda omapärast muuseumi, mille tekkelugu ulatub 18. sajandisse ja mis tänapäevalgi tuntud tema rajaja madame Tussaud nime järgi.

Marie Tussaud, neiupõlvenimega Grosholtz, sündis 1761. aastal Prantsusmaal Strasbourgis. Tema isa, Frankfurdist pärit saksa sõdur, sai surma veel enne tütre sündi. Lesestunud Marie ema asus koos tütrega elama Šveitsi. Bernis sai Marie ema majapidajannaks doktor Philippe Curtiuse juures, kes oli andekas vahakujude modelleerija. Kui dr. Curtius asus elama Pariisi, oli Marie 6-aastane. Omandanud juba varakult vahakujude modelleerimise kogemused, sai tüdrukust ajapikku dr. Curtiuse andekas õpilane.

India Bollywoodi staaride vahakujud madame Tussaud’ muuseumis.

1770. aastal avas dr. Curtius Pariisis elusuuruste vahakujude näituse, mis äratas suurt tähelepanu. 1778. aastal tegi Marie dr. Curtiuse sõbra, kuulsa prantsuse : kirjaniku ja filosoofi Voltaire vahakuju, mis on säilinud tänini. Kaks aastat hiljem määrati Marie kuningas Louis XVI õe Elisabethi kunstiõpetajaks. Järgmised üheksa aastat möödusid Versaille’ lossis.

1789. aastal puhkes Prantsusmaal kodanlik revolutsioon ja Marie pöördus tagasi Pariisi dr. Curtiuse juurde.

Viimane osales aktiivselt revolutsioonilises liikumises ja võttis osa ka Bastille’i vallutamisest. Dr. Curtiuse vahakujude näitusel oli endiselt suur menu. Inimesed jooksid tormi, et näha võimult tõugatud riigitegelaste kujusid. Tollal sai Marie ülesande teha giljotiinil hukatud kõrgest soost isikute surimaskid. Ülesanne, mis nõudis ühelt naisterahvalt nii külma närvi kui kindlat meelt. Mõned neist surimaskidest on säilinud tänapäevani kui hirmuvalitsuse unikaalsed sümbolid. Marati maski tegi Marie kohe pärast tolle tapmist vannis revolutsiooni vastase Charlotte Corday poolt.

1794. aastal suri dr. Curtius. Oma vahakujud pärandas ta Mariele kui ainsale pärijale. Aasta hiljem abiellus Marie ehitusinsener Francois Tusseaudiga. Abielu osutus ebaõnnestunuks. 1802. aastal jättis Marie oma mehe maha ning lahkus Prantsusmaalt. Koos oma vanema pojaga sõitis ta Inglismaale. Teine poeg järgnes emale alles palju aastaid hiljem.

Kaasavõetud 30 vahakujust koosneva näitusega hakkas Marie rändama mööda Inglismaad. Sellest ajast peale sai ta tuntuks kui madame Tusseau. Järgneva 33 aasta jooksul külastas ta kõiki suuremaid inglise linnu. Oma kujusid näitas madame Tussaud raekodades, teatrites ja koosolekusaalides, jälgides alati isiklikult valgustuse ja ekspositsiooni ülesseadmist.

Donald Trumpi vahakujule antakse veel viimast lihvi.

Oma näituse hoidis madame Tussaud alati kaasaegsena, täiendades seda pidevalt uute kujudega, mille modelliks olid tolle aja nimekad tegelased. Olles mitte ainult andekas kunstnik, vaid ka hea ärimees, hoolitses madame Tussaud alati selle eest, et ajalehed kohe teataksid täiendustest tema näitusel. Tolle väikest kasvu kleenukese naisterahva visadus ja energia olid hämmastavad. Rännanud aastaid ringi, elas ta 1822. aastal teel Iirimaale veel kõigile muudele rändurielu vintsutustele lisaks üle laevahuku.

1835. aastal asus madame Tussaud alaliselt elama Londonisse, kus ta Baker Streetil sai enda käsutusse terve maja. Rändurielu, oli 74-aastasele naisele muutunud liialt väsitavaks. Oma elu Londoni perioodil hakkas ta modelleerima kuningliku perekonna liikmete vahakujusid. Tema viimaseks tööks sai iseenda vahakuju, mille ta tegi 8 aastat enne oma surma. Madame Tussaud elas 89-aastaseks ja suri 15. aprillil 1850. aastal.

Selleks ajaks oli tema nimi niisama kuulus kui tema näituski, mille ta pärandas oma poegadele Josephile ja Francisile. Hiljem võttis näituse omakorda üle Francise poeg Joseph Randali Tusseau.

1884. aastal kolis näitus üle selleks spetsiaalselt ehitatud hoonesse Marylebone Roadil. Victoria ja Edwardi kaasaegsed tulid näitusele, et oma silmaga näha nende inimeste loomutruusid kujusid, kellest nad senini olid vaid kuulnud või lugenud. Joseph Randali tegi ka ise vahakujusid ning juhtis kogu majapidamist kuni 1885. aastani, mil ta tervislikel põhjustel andis näituse üle oma pojale.

23-aastane John Theodore jätkas oma esivanemate tööd. Samal ajal, kui ta ise vormis vahakujusid, õmblesid tema viis õde kujudele kostüüme. 1890. aastal tähistati pidulikult elektrivalgustuse sisseseadmist. Pärast Esimest maailmasõda jätkas ainult Bernard Tussaud, üks Johni kuuest pojast, oma isa tööd. 1925. aasta märtsis puhkes hoones tulekahju, mis hävitas kõik peale välisseinte ja keldris asuva vormilao. Tänu säilinud vormidele sai võimalikuks eksponaatide taastamine, nii et juba kolme aasta pärast avas muuseum uuesti oma uksed. Juurde oli veel ehitatud 1700-kohaline kino ja restoran. Avapäeval külastas muuseumi 24 000 inimest.

Bruce Lee vahakuju.

Kui kuningas Edward VIII 1936. aastal troonist loobus, et abielluda mitteaadlikust naisega, pandi näitusele välja ka mrs. Simsoni vahakuju. Teise maailmasõja puhkedes viidi kõige väärtuslikumad vormid Londonist välja. Kuigi muuseum oli endiselt avatud, vähenes külastajate arv drastiliselt.

1940. aastal hävinesid pommitamisel muuseumi juurde kuulunud kino ja restoran. Samale kohale ehitati hiljem Londoni planetaarium. Bernard Tussaud suri 1967. aastal. Edasi läks muuseum juba võõraste valdusesse…

Muuseumi kolmel korrusel asuvates saalides on välja pandud nende inimeste vahakujud, kes endale nime teinud, olgu siis heas või halvas mõttes. Ekspositsioon ei koosne mitte ainult üksikutest kujudest. On lavastatud terved stseenid, mis kujutavad dramaatilisi hetki ajaloost.

Näituse esimene osa tutvustab Inglismaa ajaloost tuntud isikuid. Siin ootab äraoleva ilmega Soti kuninganna Mary Stuart oma hukkamist. Ühes Toweri kindlusvangla kambris lehitsevad raamatut kaks kallites rõivastes poisikest, printsid Edward V ja tema vend Richard, kes legendi järgi olevat hukatud nende onu Richard III käsul.

Parlamendihoone keldris teeb viimaseid ettevalmistusi hoone õhkulaskmiseks kuulsa katoliiklaste püssirohuvande-nõu üks aktiivsemaid tegelasi Cuy Fawkes. Teatavasti vandenõu nurjus, ööl vastu 5. novembrit 1605. aastal Fawkes areteeriti…

Voodis magab kaunitar. Tema pihik kerkib ja vajub rütmiliselt. Siin puhkab madame du Barry, Louis XV viimane armuke. Metressi vahakuju on muuseumi vanim eksponaat, valmistatud 1765. aastal veel dr. Curtiuse enda poolt. Alates 1837. aastast kerkib kaunitari rind hingamise rütmis. Algul kellamehhanismi abil, nüüd aga juba elektri jõul.

Talveaia peeglites mitmekordistub lopsakate eksootiliste taimede rohkus. Selles saalis olevaid kujusid vahetatakse. Kuulsus pole paraku jääv ja nii on aegade jooksul juba eemaldatud üle 200 kuju, kelle päid säilitatakse Somerseti krahvkonnas asuva vana paberiveski pööningul, mida kasutatakse muuseumi laoruumina. Sinna riiulitele on juba jõudnud Twiggi, Onassis ja Jackie Kennedy, Bernard Shaw…

Talveaias balustraadi taga seisab õudusfilmide suurmeister Alfred Hitchcock. Toosama, kes omal ajal lubas igavlevale kinopublikule sisendada „tervendavat hirmu“. Temast eemal leentoolil istub Agatha Christie. Filmist „Kabaree“ laiemalt tuntuks saanud Liza Minelli, biitlid, tennisist Björn Borg…

Õuduste kambri ees olevas Suures Saalis on kuningate ja tuntud poliitikute vahakujud. Äärmiselt kirju ja suursugune seltskond. Siin on Inglise kuningliku perekonna liikmete kujud. Samuti üks julmemaid Inglismaa valitsejaid Henry VIII ja tema kuus naist. Kahel korral kuningas lahutas, kaks naist lasi hukata, üks suri ja ainult kuues – Catherine Purr – elas Henryst kauem. Henry VHI-st vaimustatud ajaloolane A. F. Pollard väitis monograafias „Henry VIII“, et Henryl „ei olnud mitte kunagi kirge ülearuste tapmiste vastu.“ Henry VIII valitsemisajal (1509–1547) poodi mitte vähem kui 72 000 inimest ehk 2,5% elanikkonnast. Ju siis ei tapetud ülearu …

Madame Tussaud’ muuseum New Yorgis.

Poliitikutest on siin Mugabe ja Anvar el Sadat, Lincoln ja Reagan, Churchill ning veel paljud, paljud teised. Kuna inimese välimus vananedes muutub, tuli näiteks Churchilli kuju tervelt kolmeteistkümnel korral ringi teha. Erandina on selles saalis veel muinasjutuvestja H. C. Andersen ja kunstnik Pablo Picasso. Üht-teist on siin ka ehtsat. Nii kinkis Indira Gandhi muuseumile ühe oma lemmiksari, Truman ja Reagan lipsu, Sadat ülikonna …

Vabakunstnike ülesanne: saavutada pettev sarnasus, ei ole lihtne. Kõigepealt nad pildistavad ja mõõdavad modelli. Siis tehakse savivorm ja selle järgi kipspea, mis kaetakse vahaga. See värvitakse ning kinnitatakse ripsmed ja juuksed. Osa neist lausa ükshaaval. Ühe vahakuju valmistamiseks kulub keskmiselt kolm kuud. Kui tehti kuningliku perekonna liikmete kujusid, olevat ka prints Charles nõuga abiks olnud: nimelt valides enda ja Diana kuju jaoks välja säravalt sinised klaassilmad …

Ei saa öelda, et kõik kujud oleksid võrdsel määral õnnestunud. Vajakajäämisi pehmendab aga oskuslikult suunatud matt valgus ja hiilgavad dekoratsioonid.

1802 aastal, kui madame Tussaud tõi oma kollektsiooni Inglismaale, asutas ta nn. eraldi ruumi (Separate Room), kuhu paigutati Robespierre maharaiutud pea võikalt loomutruu vahakuju ja teised surimaskid, mida ei võinud ometi demonstreerida ühes ruumis kuningas Georq III kujuga. Alles 1846. aastal sai too ruum nimeks Chamber of Horror. Ajakirja „Punch“ poolt õuduste kambriks ristituna, kujunes see väljapanek kõige tuntumaks ja tõmbas magnetina ligi närvikõdi-maiaid külastajaid.

Keldrikorruselt kostab kõrtsilärmi. Laskude kaja, naer ning karjed. (1980. aastal täiendati väljapanekut heli- ja valgusefektidega.) Keldrisse viiva trepi ühes nišis asub klaasi taga Hitleri pruunis parteimundris kuju. See kõrvaldati näitusesaalist Teise maailmasõja ajal ja on nüüd sissejuhatuseks sellele, mida külastaja näeb õuduste kambris. Selle ees oleva käigu laes ripub kell, mis heliseb iga poole minuti järel. 1868. aastal väljaantud seadusega lõpetati avalikud hukkamised Inglismaal ja määrati edaspidiseks kindlaks hukkamisprotseduuri üksikasjad, mille hulka kuulus ka kella helistamine. Too kell toodi muuseumi Newgate vanglast, kui see 1903. aastal likvideeriti. Musta trapeeringuga Chamber of Horror tutvustab kõigepealt erinevaid hukkamisviise. Siin on võllas, mille all timukas seab hukatavale silmust kaela. Võllas on ehtne ja pärineb Hertfordi vanglast aastast 1878. Olgu märgitud, et veel 19. sajandil poodi Inglismaal inimene küüliku või saapapaari varastamise eest. Tervelt 232 süüteo eest oli ette nähtud kõrgeim karistusmäär. Paraku näitas aeg, et ka selline justiitsterror ei vähenda kuritegevust…

Siin on ka Louis XVI ja Marie Antoinette surimaskid sellesama giljotiinitera kõrval, mis lõpetas nende elupäevad.

Välja on pandud ka kurikuulus giljotiin ise, mis võeti kasutusele Prantsuse kodanliku revolutsiooni ajal 1792. aastal ja mida ka kohe usinasti kasutama hakati. Ajaloolased on välja arvestanud, et aastatel 1793–1794 jättis langekirve all oma elu umbes 17 000 inimest.

Valges rüüs surmamõistetu istub pingil, hoides ühes käes risti. Timukas keerab aga pitskruviqa hukatava kaela ümber olevat metall klambrit vastu pingi seljatuge. See on hispaania garott ehk kägistusraud, mis võeti kasutusele 17. sajandil. Selline sadistlik hukkamisviis lõpetati Hispaanias alles 1979. aastal. Pole midagi öelda, võrreldes garoti ja giljotiiniga on iga-aastasel Pariisi lennundusnäitusel välja pandud maitsekalt värvitud pommikestel ja raketikestel üsna süütu väljanägemine. Veel on õuduste kambris demonstreeritud mahalaskmist ja elektritooli, mis võeti kasutusele 1890. aastal mõnedes USA osariikides. Oma koha on leidnud ka inglise ja ameerika kriminalistika ajaloo kõige markantsemad kujud. Sensatsioonimaigulist naturalismi taotledes on mindud lausa äärmuseni. Stendidel on nii mõnegi kuriteopaiga kujutamisel kasutatud otse sündmuskohalt pärinevaid esemeid. Oks patoloogiline mõrvar oli kindel, et ta jäädvustatakse õuduste kambris ega eksinud. Seal ka tema vahakuju on, pealegi ülikonnas, mille kurjategija enne oma hukkamist pärandas muuseumile … Need külastajad, kellele õuduste kambrist veel küllalt ei ole, võivad äsja trükis ilmunud Londoni kriminaal-linnajuhist saada üksikasjalise ülevaate rohkem kui 200 enam kõmu tekitanud mõrvatöö kohta.

Kuni eksisteerib kuritöö ja karistus, niikaua erutab õuduste kamber külastajate meeli kui inimese julmuse võigas mälestusmärk.

©Peter Hagen