Maailma võimsaima vesinikupommi katseplahvatus

4 minutit lugemist

17. oktoobril 1961 ütles Nikita Hruštšov NLKP XXII kongressi avapäeval peetud aruandekõnes: „Kõige tipuks me tõenäoliselt paneme plahvatama vesinikupommi, mille võimsus on 50 miljonit trotüüli.” (Kiiduavaldused.) „Oleme rääkinud sellest, et meil on olemas pomm võimsusega 100 miljonit tonni trotüüli. Ka see on õige. Kuid me ei hakka niisugust pommi lõhkama, sest isegi kui me tekitame plahvatuse mõnes kõige kaugemas paigas, ka siis võime sellega purustada omaenda aknad.” (Tormilised kiiduavaldused.) „Sellepärast me esialgu hoidume selle pommi lõhkamisest. Kuid tekitades 50-miljonilise pommi plahvatuse, me katsetame sellega ühtlasi ka 100-miljonilise pommi plahvatuse tekitamise seadet…”

30. oktoobril 1961, „ajaloolise” XXII kongressi eelviimasel päeval pandigi Novaja Zemljal plahvatama kõigi aegade võimsaim vesinikupomm. Venelaste superpommi plahvatusel tekkinud radioaktiivsed ained saastasid suure osa põhjapoolkerast.

Vesinukupommi montaaž (3 fotot).

Lõhatud vesinikupommi ametlik nimetus oli AN602 (paljudes allikates on kasutatud ekslikult nimetust PH202 või RDS220) ja hüüdnimeks „Vanja“, Lääne allikates millegipärast „Tsaar-pomm“. Pomm oli kolmeastmeline. Esimese aatomilaengu võimsus oli 1,5 miljonit trotüüli, selle plahvatus kutsus esile termotuumareaktsiooni teises astmes (võimsus 50 miljonit tonni trotüüli). Kolmanda astme võimsuseks oleks olnud veel 50 miljonit tonni. Seega oleks pommi plahvatuse võimsuseks olnud 101,5 miljonit trotüüli. Piltlikult oleks selline kogus trotüüli mahtunud 60 000 ešeloni, milles igaühes oleks olnud 30 vagunit. Siiski otsustati vähendada pommi võimsust 50 megatonni võrra. Pommi pikkus oli 8, läbimõõt 2 meetrit ja kaal 26 tonni. Pommi valmistamiseks kulus kõigest 112 päeva. Ainuke lennuk, mis suutis nii rasket pommi sihtmärgile toimetada oli turbopropellermootoritega pommituslennuk Tu-95.

Kuna pomm ei mahtunud pommišahti, eemaldati šahti luugid ja keresse lõigati pommi ülaosa kujuline avaus. Ka tuli eemaldada osa pommituslennuki keres asunud kütusepaake. Ja ikkagi jäi rohkem kui pool pommist lennuki šahtiavast välja! Tu-95 kandevõime oli kõigest 11 340 kg. 26 tonni kaaluva pommiga startimine oli võimalik ainult tänu sellele, et võeti peale kütust nii palju kui oli vaja sihtmärgini ja sealt tagasi lendamiseks. Lennuki komandör meenutas hiljem, et nii piiratud kütusevaruga poleks lennuk suutnud reaalse lahingulennu korral mitte mingil juhul USA-ni lennata. Selleks et vähendada valguskiirguse mõju värviti lennuk valgeks.

Et seda transportinud lennuk jõuaks ohutusse kaugusesse, tuli pommi langemist aeglustada langevarjuga, mille pindala oli erinevatel andmetel 1500–1600 m². Sellist langevarju koos 26 tonni kaaluva maketiga katsetati Krimmi poolsaarel, kuid juba esimesel katsel rebenes hiiglalangevari ribadeks. Seejärel katsetati süsteemi mis koosnes neljast 400 m² pindalaga langevarjust, kuid ka need rebenesid tükkideks. Pärast arvukaid katsetusi jõuti siiski toimiva süstemini, kus esimesena avanes 0,5 ruutmeetrine väljatõmbelangevari, seejärel 5,5-ruutmeetrine, siis kolm 42-ruutmeetrist ja lõpuks 1600-ruutmeetrine põhilangevari.

30. oktoobril 1961 kell 9.27 juhtis major Andrei Jegorovitš Durhovtšev raske lennuki stardirajale. Pärast õhkutõusmist võttis lennuk kursi Novaja Zemlja suunas, täpsemalt Lõuna- ja Põhjasaart lahutava Matotškin Šari väina kohale. Lennuki järel lendas lendav laboratoorium Tu-16 ja hävitajad kaitseks. Kahe tunni pärast katkes raadioside lennukitega. Selle põhjuseks oli „Vanja“ plahvatus, mis häiris raadiosidet tohutul maa-alal. Pärast plahvatust katkes Novaja Zemljal raadioside pooleks tunniks.

Pomm heideti alla 10 500 meetri kõrguselt. 800 kg kaaluv langevari avanes kohe. „Vanja“ langes 3 minutit ja 8 sekundit ning plahvatas kell 11.33 Moskva aja järgi 4 kilomeetri kõrgusel. Selleks hetkeks jõudis Tu-95 eemalduda 49, saatelennuk aga koguni 54 kilomeetri kaugusele. Sellegipoolest raputas lööklaine TU-95-t päris korralikult, lennuk langes 800 meetrit, enne kui sai jälle n-ö tuule tiibadesse. Kohati kõrbes värv lennuki Tu-95 kerel, lennukikabiinis tõusis temperatuur ja piloodid tundsid tugevat kõrbelõhna.

Tu-95 tõuseb õhku. Lennuki kerest väljaulatuv vesinukupomm on selgesti näha.

Erinevate metoodikate järgi hinnates oli plahvatuse võimsus ligi 58 megatonni – 4500 korda võimsam kui Hiroshimale heidetud aatomipommiplahvatus! Plahvatuse võimsus ületas kümnekordselt kõigi Teise maailmasõja ajal toime pandud plahvatuste koguvõimsuse.

Lööklaine oli nii tugev, et see tegi kolm tiiru ümber maakera ja oli mõõteriistadega registreeritav ka kolmandal korral.

Plahvatuse müra kuuldi isegi Diksonis, peaaegu 1000 km kaugusel, sama kaugele oli näha ka tulekera. Tohutu tulekera, läbimõõduga 9,2 km, tõusis kõrgusesse suure kiirusega, muutudes 40–45 km kõrgusel kobrutavaks pilveks, jätkas sellisena tõusu 65 km kõrgusele.

35 minutit pärast plahvatust oli seene „kübara“ läbimõõt 90–95 km, seene jala (ehk plahvatuse samba) läbimõõduks 26–28 km ja seene „aluse“ läbimõõt maapinnal 70 km. Muide, tulekera puudutas maapinda, kuigi teadlaste arvutuste järgi ei oleks seda tohtinud juhtuda. Selle tagajärjel saastus tohutu hulk pinnast radioaktiivsete ainetega, mis tõusis koos plahvatuspilvega suurde kõrgusesse ja langes maha sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Lööklaine purustas plahvatuskohast 400 km kaugusel ühes mahajäetud külas puitmajad, kivimajadel aga lendasid minema katused, purunesid aknad ja uksed, veel 500 km kaugusel plahvatuskohast purunesid majadel aknaklaasid. Norras klirisesid aknaklaasid – 900 km kaugusel plahvatuskohast!

Loodusele tekitatud kahju oli tohutu. Veel aastaid hiljem püüti merest nälginud vaalasid, kes olid radioaktiivselt saastatud planktonit neelates kaotanud suus asuvad kiused. Vene allikatel suri kiiritustõppe 1700 jääkaru, rääkimata kümnetest tuhandetest teistest loomadest…