Leidlik sarimõrvar Louise Peete
USA-s Bienville’is (Lousiana) jõuka ajaleheväljaandja perekonnas sündinud Lofie Louise Preslar tegi endale nime sellega, et temast sai Ameerika kuulsamaid „musti leski”. Louise õppis parimates erakoolides, kus ta paistis silma oma seksuaalse aktiivsusega. Pärast seda, kui ta oli ühest soliidsest tütarlastekoolist välja heidetud, pöördus ta tagasi oma kodulinna Bienville’i, kus hakkas prostituudiks.
1903. aastal abiellus Louise ärimees Henry Bosleyga ja hakkas meest tema reisidel saatma. 1906. aasta suvel, kui abielupaar tegi vahepeatuse Dallases (Texas), tabas Henry oma naise koos kohaliku naftamagnaadiga voodist. Kaks päeva hiljem sooritas murest murtud Bosley enesetapu. Louise müüs kadunud mehe vara maha ja asus elama Shreveporti, kus pidas jälle nii kaua prostituudi ametit, kuni oli kogunud piisavalt raha, et Bostonisse sõita. Elukohavahetus naise ellu kuigi suuri muudatusi ei toonud. Ta jätkas tegutsemist lõbunaisena ja kliente nende kodus külastades sai varsti tuntuks ja armastatuks linna kõigi vähegi nimekate ja varakate meeste hulgas.
Ettevõtlik Louise varastas oma abielumeestest klientide tagant nende abikaasade ehteid, millest osa jättis endale, osa aga müüs maha. Kui teda lõpuks vargustes kahtlustama hakati, sõitis ta Wacosse Texase osariigis, kus ta naftamagnaat Joe Appelil pea segamini ajas. Appel oli kuulus uhkete briljantide poolest, mis kaunistasid tema sõrmuseid, vööpandlaid ja isegi rõivaste nööpe.
Kõigest nädal pärast seda, kui Louise oli Joega esimest korda kohtunud, leiti mees surnult, kuulihaav peas. Kadunud olid ka kõik briljandid. Kohtus selgitas Louise, et ta oli sunnitud Appeli maha laskma, kuna mees olevat tahtnud teda vägistada. Igal juhul olevat ta seda teinud hädakaitse seisundis. Kadunuks jäänud briljandid unustas kohus aga millegipärast sootuks ära ja kergeusklikud vandekohtunikud aplodeerisid üksmeelselt, kui kohtunik Louise’i õigeks mõistis.
1913. aastal, kui raha ja õnn olid järjekordselt otsa saanud, abiellus Louise Dallases hotelliametnik Harry Faurote’iga. Loomulikult oli ka see naise poolt kainelt kaalutletud mõistuseabielu, sest Louise pidas alati silmas ainult omakasu. Kuraasika proua arvukad kõrvalehüpped viisid Harry nii endast välja, et ta poos ennast hotelli keldris üles.
1915. aastal kolis Louise Denverisse ja abiellus seal Richard Peete’iga. Aasta hiljem tõi Louise ilmale tütre. Kuid mehe kasinast sissetulekust ei piisanud, et rahuldada tema suuri nõudmisi, ja 1920. aastal sõitis ta üksinda Los Angelesse. Üürimaja otsingul tutvus ta Jacob Dentoniga, ühe kaevandusettevõtte mänedžeriga. Dentonil oli küll maja välja pakkuda, kuid ta laskis kergemeelselt Louise’il ennast pehmeks rääkida. Ta võiks majas edasi elada, võtku lihtsalt Louise enda juurde elukaaslaseks, pakkus naine. Pärast mitu nädalat kestnud kiremöllu palus daamike, et Denton ta endale naiseks võtaks. Ettepanekut tagasi lükates tegi mees saatusliku vea. Hoolimata korvi saamisest käskis Louise Dentoni majapidajal muretseda paar tonni mulda ja see keldrisse toimetada. Nimelt tahtvat ta hakata kasvatama seeni, mida Denton väga armastavat. Sellele mullahunnikule ei pandud kasvama ühtegi seent. 30. mail 1920 kadus Denton jäljetult, Louise’il oli aga uudishimulike tuttavate jaoks valmis terve hulk selgitusi.
Alguses rääkis ta, et „tema mehel” oli olnud tüli „hispaanlanna moodi naisega”, kes olevat mehel mõõgaga käe otsast löönud. Denton pääses küll eluga, aga ta häbenevat oma vigast kätt näidata ja olevat seetõttu täielikku üksindusse tõmbunud. Kui Dentoni advokaat Louise’i pinnima hakkas, muutis naine oma esialgset versiooni mehe kadumise kohta. Nüüd hakkas ta pajatama amputeeritud jalast. Denton ei tulevat enne tagasi, kui on harjunud proteesiga käima.
Uskumatu, kuid mitu kuud uskusid inimesed seda jaburat muinasjuttu. Samal ajal korraldas „missis Denton” majas oma armukestele ühe suurejoonelise peo teise järel. Alles septembris muutusid Dentoni advokaadi kahtlused nii tugevaks, et ta ärgitas politseid korraldama majas läbiotsimise. Pärast tund aega kestnud kaevamist keldris satuti Dentoni laibale. Mehe peas oli kuuliauk. Louise’il õnnestus põgeneda. Kahtlusaluse jäljed viisid Denverisse, kus ta oli hakanud uuesti oma endise mehe Richard Peete’iga kokku elama.
1921. aasta jaanuaris tunnistati Louise süüdi mõrvas ja talle mõisteti eluaegne vanglakaristus. Abikaasa Richard üritas hakata temaga kirjavahetust pidama, kuid kalgile Louise’ile ei läinud see inimene enam korda. Pärast seda, kui Richard ei olnud mitmele kirjale vastust saanud, võttis ta 1924. aastal endalt elu.
Clinton Duffy, San Quentini vangla vangivalvur, iseloomustas Louise Peete’it kui kivist südamega naist, kes varjab oma tegelikku olemust süütu ja magusa maski taha. Teati rääkida, et Louise olevat sageli praalinud oma armukestega, kelle ta oli enesetapuni viinud. Richardi enesetappu pidas ta eriti austavaks, sest see tõestas tema hukatusliku sarmi mõju ka väljaspool vanglamüüre. 1933. aastal viidi Loiuse San Quentini vanglast üle Tehachapi vanglasse ja 6 aastat hiljem, pärast kümnendat armuandmispalvet, lasti ta vabadusse.
Tema vabanemine sai suuremalt osalt teoks tänu sotsiaaltöötaja Margaret Logani ja tema mehe Arthuri kaasabile. Pärast vabanemist asus Louise elama Los Angelesse, kus tema järelevaatajaks oli keegi missis Lahtam. Ka lubasid võimud Louise’il ennast nimetada Anna Leeks – tema lemmiknäitleja nime järgi.
Teise maailmasõja ajal töötas Louise ühes sõjaväesööklas. 1942. aastal jäi segastel asjaoludel kadunuks üks naine, kellega Louise koos töötas ja kelle korter leiti täiesti tühjaks röövituna. Uurijad hakkasid otsima kadunuks jäänud naise parimat sõbrannat Anna Leed, kuid neile öeldi, et Anna on kukkumise tagajärjel surnud. Hooletud uurijad isegi ei vaevunud kontrollima, kas see jutt ka tõele vastab. Ka ei taibatud uurida salapärase Anna minevikku ega küsida näha surmatunnistust.
Kui armastusväärne missis Latham 1943. aastal suri, nõustusid Loganid võtma Louise oma järelevalve alla.
1944. aasta mais abiellus Louise vanemapoolse Lee Judsoniga, kes töötas pangas ärijuhina. Sama aasta 30. mail kadus Margaret Logan jäljetult. Louise rääkis vanale Arthurile, et tema naine on haiglas ega tohi kedagi vastu võtta. Juuni lõpus õnnestus kõneosaval Louise’il veenda ametnikke Arthur Logani vaimuhaiguses. Arthur paigutati riiklikku vaimuhaiglasse, kus ta pool aastat hiljem suri. Et matuseraha maksmisest pääseda, andis Louise vana mehe surnukeha ülikooli arstiteaduskonnale, et üliõpilased saaksid kätt harjutada.
Louise kolis koos Judsoniga Loganite majja, kuid kõik ei laabunud sugugi nii sujuvalt, kui Louise soovinud oleks. Varsti avastas tema mees ühes seinas kuuliaugu ning aias kahtlase künka. Ka leidis ta kindlustuspoliisi, kus Louise oli määratud Margaret Logani ainupärijaks. Paraku jättis Judson need tähelepanekud enda teada.
Lõpuks langes Louise ise oma pettuste võrku. 1944. aasta detsembris tekkis Louise Peete’i järelevalveametnikus kahtlus, et midagi pole korras. Margaret Logan oli oma regulaarsetes teadetes Louise’i käitumist kahtlaselt kõvasti kiitnud. Pisut enne jõulusid korraldas politsei Loganite majas läbiotsimise ja alles nüüd söandas Lee Judson oma kahtlustest rääkida. Margaret Logani laip kaevati välja aias. Juba oli Louise’il ka selgitus valmis. Vanadusnõtruse all kannatanud Arthur Logan olevat äkki päris hulluks läinud ja oma naise surnuks peksnud. Kuna Louise olevat oma varasema elukäigu tõttu kartnud, et kahtlus langeb temale, oli ta laiba maha matnud ja oodanud veel terve kuu, enne kui oli lasknud Arthuri hullumajja toimetada.
Seekord ei jäänud keegi tema loba uskuma ja naine anti mõrvas kahtlustatuna kohtu alla. Tema meest süüdistati kaasteadmises. Päev pärast õigeksmõistmist 12. jaanuaril 1945 hüppas Judson ühe Los Angelese büroohoone 13. korruselt alla. Näis, et Louise rõõmustas mehe enesetapu üle.
Vandekohus, kelle hulgas oli 11 naist, tunnistas Louise’i mõrvas süüdi. Seekord mõisteti Louise Peete surma. Tema armuandmispalved lükati tagasi ja 11. aprillil 1947 hukati ta San Quentini vangla gaasikambris.
©Peter Hagen
