Lolo Ferrari – ühe seksiunelma lõpp

17 minutit lugemist

Ta laskis endale teha 22 plastilist operatsiooni, tema rinnaümbermõõt oli 130 cm. Kumbki kunsttiss kaalus kolm kilogrammi. Lolo oli maailma kõige rinnakam naine, kuid kõmulise maski taga oli varjus tundlik naine oma kõige tavalisemate inimlike soovidega.

6. märtsil 2000 kustus Lolo Ferrari eluküünal. Kas füüsilisest kurnatusest või oli tal eluisu otsa saanud?

„Ta kandis neid uhkusega,“ meenutab lesk Eric Vigne. „Need olid tõesti imeilusad: suured ja pringid, mitte rippuvad. Kas need polnud erilised?“

130-sentimeetrise rinnaümbermõõduga prantslanna sai kuulsaks oma vägeva rinnapartiiga. Tema mees, kes oli ühtlasi ka Lolo mänedžer, ütles: „Ta soovis endale selliseid rindu. See oli tema kõige suurem soov.“

5. märtsi öösel kella kolme paiku läks ta oma maja teisele korrusel asuvasse magamistuppa ja heitis voodisse nagu tavaliselt. Hommikul mõtles Vigne, et naine magab, ega äratanud teda. „Päeval kella kahe paiku oli ta ikka veel voodis. Ma puudutasin teda, Lolo keha oli külm,“ meenutab Vigne. „Ma ei usu, et ta sooritas enesetapu.“

Lolo advokaadi Serge Pautoti sõnul olevat lahkunu olnud rõõmsameelne ja tagasihoidlik neiu. Nii see siiski polnud, sest ega muidu poleks bulvariajakirjandus Lolole tema eluajal nii palju tähelepanu pööranud. Ka Lolo matusele kogunes terve parv kõmureportereid. Lolo Ferrari põrm tuhastati ja urn maeti Grasse kalmistule.

Jalutuskäigul jäid kõik inimesed millegipärast Lolot jõllitama.

Lolo koduarsti sõnul olevat kunsttislane surnud loomulikku surma. Sellises vanuses? Lihtsalt suri ja kõik?! Oletatakse enesetappu. Või said talle saatuslikuks rasked kunstrinnad ja arvukad kosmeetilised operatsioonid?

Kuid kas saabki sellise kunstinimese puhul kasutada sõna „loomulik“? Kõigest 30-aastaselt siit ilmast lahkunud Lolo oli supertislane, 20. sajandi Frankestein. 22 korda laskis ta ennast opereerida. Viiel korral rindu suurendada, kuuel korral nina korrigeerida ja kolmel korral silmi. Peale selle laskis ta kohendada põski, huuli ja laupa. Kummaski rinnas kandis ta patja, mis sisaldas kolm liitrit soolalahust. (Soolalahuse eelis silikooniga võrreldes on selles, et kui näiteks peaks tekkima rebend, siis ei põhjusta see mingeid komplikatsioone. Pealegi ei tohi Prantsusmaal rindade suurendamisel silikooni kasutada.) Nina oli Lolol nii peeneks opereeritud, et ta sai hingata ainult lahtise suuga. Mida siis Lolo tegelikult taotles, mille nimel ennast ohverdas? Lolo tahtis, et tal oleks noore Monroe figuur, Mansfieldi rinnad, Bardot suu ja Ursula Andressi laup.

Lolo Ferrari (kodanikunimega Eve Valois) sündis Baules Bretagnes väikekodanlikus perekonnas. Lolo isa oli tuumateadlane. Ema olevat olnud kuri ja löönud tütart ratsapiitsaga, kuna leidis ta inetu olevat. Eve armastas ennast blondeerida, jumaldas läikivaid ehteid ja roosat värvi rõivaid. 16-aastaselt põgenes Eve kodunt.

17-aastaselt kohtas ta endast 22 aastat vanemat Eric Vignet, endist taksojuhti ja auto- ja vanametalliärikat. Mehele meeldisid suured rinnad ja ta kiitis heaks, et Eve poseeris aktifotograafidele.  „Ma tahtsin juba tüdrukuna, et mul oleksid suured rinnad, „ meenutas Lolo hiljem. Vigne oli see, kes soovitas Evel võtta kunstnikunimeks Lolo Ferrari. Ta aitas naise unistustel täituda ja finantseeris tüdruku esimest rinnasuurendamisoperatsiooni. Vignet oli see, kes kuni Lolo surmani sisendas talle, et naise suured rinnad on emalikkuse sümboliks.

„Ma tahan, et mind märgataks,“ ütles Lolo, „muidu ma ei usu, et mind üldse olemas on.“ Lolo meelest oli vahva, et inimesed teda imetlesid. „Mulle meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Ma olen oma välimuse üle õnnelik ja naudin muljet, mida see jätab.“

Ta uskus Ericut, kes ütles, et Lolo on lapsepõlveunelm. Väikesed lapsed kutsusid Lolot Barbieks. Muidugi oli Vigne huvitatud sellest, et Lolo oma rindadega hästi palju pappi teeniks, siis jätkuks mõlemale. Edaspidi elasidki mõlemad ainult Lolo tissidest. Lolo elukutseks sai rindade näitamine. Oma suurte kunstrindadega tegi ettevõtlik Lolo mitme riigi telejaamas karjääri ja üritas ennast teostada ka muusikatööstuses. Tema esimene CD „Airbag generation” jõudis müüki 1996. aasta veebruaris kolmeteistkümnes riigis. Teine CD „Set ne free“ ilmus juba pärast Lolo surma.

Lolo esines pornofilmides, striptiisiklubides ja poseeris softpornoajakirjadele. Lolo Ferrari tuntus kasvas pärast seda, kui samanimeline autofirma andis ta firma nime kasutamise eest kohtusse.

Lolo abikaasa leiab, et fotograafidele poseerinud Lolo tiivustas meeste fantaasiat, pornograafiaga ei olevat kadunukesel mingit pistmist. Kuigi Vigne pidas vajalikuks alati toonitada, et Lolo on armas neiu, saatis ta teda ikka ja jälle kõikvõimalikele seksimessidele. Tal polnud midagi selle vastu, et bulvariväljaanded avaldasid meelsasti Lolo fotosid. Vigne rõhutas, et Lolo polnud mõeldud kurioosumite kabineti jaoks.

Lolo tegi oma tööd alati armastusega, mitte nagu mõni abielunaine, kellel kogu aeg pea valutab.

Oma turneedest vabal ajal veetis Lolo oma Grasses asuvas majas. Igaüks, kes teda külastas, pidi aega varuma, enne kui Lolo oli valmis kellegagi kohtuma. Lõpuks ilmus ta kõrgetel tikk-kontsadel vaevaliselt balansseerides võõrastetuppa.

Kõigest 1,65-meetrise kehapikkuse juures mõjusid tema hiigeltissid lausa karikatuursena. Lapselikult kõrge häälega rääkis ta: „Jaa, ma olen seda kõike tahtnud.“ Ta tõi ennast ohvriks omaenda ja mehe veidratele auahnetele soovidele.

Aja jooksul muutus ta groteskseks naiselikkuse sümboliks. Temast sai kultusfiguur, kes suutis ilma kõrvalise abita käia kõige rohkem sada meetrit. Juhtus sedagi, et laval esinedes kaotas ta tasakaalu ja kukkus. Ta ei saanud enam tantsida. Lolo ei söandanud kuigi sageli minna sisseoste tegema, kuna kõik teda jõllitasid. Kindlasti sai Lolo aru, et igapäevaelus pole temasugusel koomiksifiguuril kohta. Ei lähe ju ka Miki-Hiir turule juustu ostma. Teda hakkasid painama kohutavad nägemused. „Aeg-ajalt kujutan ette, et mõni hull tungib mulle noaga kallale, et näha, kuidas õhk mu tissidest välja läheb,“ rääkis Lolo.

Spetsialistidel oli asjast oma arvamine. Prantsuse psühhiaater Francois Chauchot selgitas ajakirjas „France-Soir“, et Lolo kannatas düsmorfoobia all. Selle foobia all kannatavat inimest vaevab sundmõte, et tema kehaga ei ole kõik korras. Kindel on see, et Lolo ei saanud läbi narkootikumideta.  „Üks arst ütles mulle, et on parem, kui ma tarvitan vaaliumi, kui et endale lõpu teen,” ütles Lolo.

Lolo ja Eric Vignet.

Ka Vigne tunnistab, et Lolo oli kurvameelne, kuid mitte nende hiiglatisside pärast. Ta tahtis last saada. „Ma soovin endale väga last, kõige parema meelega armast tüdrukut! Ja nimelt oma mehelt ja mänedžerilt Ericult,“ ütles Lolo kõigest aasta tagasi antud intervjuus.

Mis hukutas Lolo? Võib-olla said saatuslikuks arvukad operatsioonid, suured raskused rindades või liialdamine antibiootikumide ja alkoholiga?

1997. aastal antud intervjuus, kui jutt läks vananemisele, ütles Lolo: „45-aastaselt teen ma endale lõpu, võib-olla ka 35-selt. Kui ma ei saa enam ilus olla, siis miks ma ei võiks surra?“

Lolo näitas ennast meeleldi, kuid vihkas seda, et mehed teda jõllitasid. Ta ei sallinud ka naabreid nende keelepeksu pärast. Nood teadsid rääkida, et õhtuti oli Lolo majast kuulda perenaise hüsteerilisi karjeid. Kõigist ebameeldivustest hoolimata tahtis Lolo see, kes ta oli – tohutute tissidega naine, kes lunis maailmalt tähelepanu.

* * *

Kommenteerib dr. Amoros:

„Lologa tehtut võib nimetada vastutustundetute ja rahaahnete meedikute kuriteoks. Iga ilukirurg teab, et rinda võib suurendada kõige rohkem 350 g võrra, kuid Lolo puhul oli see raskus peaaegu kümnekordne! Sellised kunstrinnad koormasid tohutult Lolo selgroogu. Pealegi näitas rindade pallikujuline vorm, et mass polnud õigesti paigaldatud. Arstid oleksid pidanud Lolot hoiatama, et arvukad kosmeetilised operatsioonid on ohtlikud, võivad põhjustada tõsiseid komplikatsioone ja lõppkokkuvõttes rikkuda jäädavalt välimuse.“

Euroopa tissikuninganna mõistatuslik surm

Tänini pole päris täpselt teada, kas endine Euroopa tissimiss tegi enesetapu, võttis kogemata liiga palju unerohtu või langes oma abikaasa kuriteo ohvriks.

Arusaadavalt äratas Lolo kõikjal meeste kõrgentatud tähelepanu.

Elades ainult 20-minutise autosõidu kauguselt Cannes’ist, oli Lolo Ferrari iga-aastase Cannes’i filmifestivali regulaarne külaline, kelle ümber lakkamatult sumises paparatsode parv. On mõistetav, et fotograafe tõmbas blondeeritud sekspommi poole, kellel olid kaks inimkonna ajaloo suurimat tissi. 180-sentimeetrise rinnaümbermõõduga Lolo oli ühtaegu groteskne ja kaunis. Oma sirge tuka, mandlikujuliste silmade ja ülisuurte huultega oli Lolo nagu siivutu plastkirurgialembeline väljaanne Brigitte Bardot’st.

Vormikas staar surus ennast liibuvatesse pükstesse ja kandis kilode viisi kirevuhkeid ehteid, mille hulka kuulus vähemalt üks sõrmus igas sõrmes. Liibuva sünteetilise pluusi madalast rinnusest piilusid jõllitavate pealtvaatajate meeleheaks välja pannkoogisuurused nibuväljad.

„Inimesed panid autod seisma ja kõndisid tema järel. Tal oli uskumatu šokiefekt – hiigeltissidega neiu, kellel oli sale piht ja peenikesed jalad ning kes kandis kogu seda kulda ja kirkaid värve,” meenutab fotograaf ja pornorežissöör Mark Kismet, kes on pildistanud seda ebatavalist staari.

Eric Vigne, Lolo abikaasa ja mänedžer ütles, et ta leidis naise elutu keha õhtupoolikul nende maja teise korruse magamistoas. Naine oli surma hetkel 37-aastane.

Lolo tegi oma tööd südame ja suuga.

Ka kolm aastat hiljem oli Lolo Ferrari surma põhjus endiselt ebaselge. Algse lahkamisprotokolli lõppjäreldus oli, et naine suri retseptiravimite kogemata või meelega üleannustamisest. 2003. aastal aga süüdistasid Prantsuse võimud Vigne’i Lolo tapmises.

Lolo Ferrari oli tuntud üle Euroopa. Tema kuulsus kasvas sama kiiresti nagu tema rinnad, mis tänu arvukatele Vigne’i planeeritud operatsioonidele olid tema surma hetkel hiiglasemõõtu. Mehe juhendamisel tegi Lolo oma ebamaise figuuriga edukat karjääri. Ta oli peaosatäitjaks pornofilmides („Kahekordsed õhkpadjad”, „Tissplaneet” jpm.), poseeris arvukatele meesteajakirjadele, esines ööklubides, proovis õnne paari singliga ja temast sai isegi teleesineja.

Lolo sündis Eve Vallois’ nime all jõukas prantsuse perekonnas ja kasvas üles šikis kuurordilinnas La Baule’is. Tema isa oli kõrge ametnik Prantsusmaa tuumaenergiaprogrammis. Noor rohesilmne Eve oli hea õpilane, keda kõik pidasid ilusaks. Sellegipoolest ei olnud ta oma välimusega kunagi rahul. Põhjus oli arvatavasti õnnetus lapsepõlves, mille jooksul ema Catherine Vallois tütre väljanägemist halastamatult kritiseeris. „Ema rääkis mulle kogu aeg, et ma olen inetu ja loll,” jutustas Lolo ükskord ajakirjanikule. „Ta ütles, et ma ei kõlba millekski muuks kui ööpottide tühjendamiseks. Õieti meeldib mulle ema, aga asi on selles, et ta peab ka ennast inetuks. Kui ma sündisin, nägi ta minus iseennast ja hakkas just sellepärast kleepima mulle külge kõikvõimalikke negatiivseid mõtteid.”

Lolo võõrandus oma perekonnaliikmetest ega suhelnud nendega aastate kaupa. „Iga kord, kui vanemad mind nägid, ütlesid nad, et pean rindu väiksemaks tegema, sõrmused ära võtma ja madalamaid kontsi kandma,” meenutas Lolo. „Kui keegi mulle midagi sellist räägib, tuleb mul tahtmine surra.”

„Ma olin kohutav ema,” tunnistas Catherine Vallois pärast tütre surma. „Ma vihkasin oma keha ning soovisin, et ka minu tütar ennast põlgaks.”

Lolo elu muutus jäädavalt 1987. aastal, kui ta kohtas Eric Vigne’i. Nad abiellusid aasta jooksul. Eve muutis oma nime Loloks, mis on tuletatud prantsuse slängisõnast lolo (tiss), ja võttis perekonnanimeks Ferrari. Ehkki Lolo ei mõelnud seda nime välja, vaid see oli tema emaisa perekonnanimi, kaebas Ferrari autofirma ta kohtusse, kui ta püüdis tuua turule aluspesuseeriat „Lolo Ferrari”.

Sellest hetkest, kui Lolo Vigne’i kohtas, võttis see tema karjääri oma kindlatesse kätesse. Esimeseks ettevõtmiseks oli Lolo välimuse põhjalik muutmine. Lolo teekond kirurgiamaailmas algas 1990. „Me eemaldasime lohukese mu ülahuulelt ja täitsime huuli kollageeniga.” Järgnevatel aastatel laskis Lolo muuta nina kuju ja tegi läbi muid kosmeetilisi protseduure. Enamiku operatsioonide eesmärgiks oli siiski rindade suurendamine nii palju, kui nahk võimaldaks ilma rebenemata.

Vigne oli oma loometeose üle üliuhke. „Ma arvutasin välja rindade ruumala ja läbimõõdu, joonistasin plaani ning viisin selle mehele, kes projekteerib lennukikeresid,” jutustas ta ükskord uhkusega. „Ta tegi mulle šabloonid ja ma andsin need proteesitegijale, kes valmistas tühjad silikoonproteesid. Võttis kaua-kaua aega, et leida kirurg, kes nõustuks operatsiooni läbi viima. Esialgu kasutasime kaheliitrise mahuga proteese, pärastpoole suurendasime ruumala kolme liitrini.”

Lolol ei olnud temaga tehtava vastu midagi. Ta lausa nautis noa alla minemist. „Mulle hirmsasti meeldib operatsioonidel käia,” rääkis staar vaimustunult. „Ma tunnen end kliinikutes suurepäraselt. Mulle meeldib üldnarkoosi tunne: vajud musta auku ja tead, et sind tehakse magamise ajal ilusamaks.”

Lisaks protseduuridest endast rahulduse saamisele paistis Lolo olevat üsna rahul ka lõikuste tulemustega. „Suurte rindadega olemine on kergendav,” ütles Lolo. „See teeb mu endas kindlamaks. Ma olen nagu transvestiit – olen loonud naiselikkuse, mis on täiesti kunstlik. Minu poolest võiksid mu rinnad olla veelgi suuremad. Kahjuks ei ole see meditsiiniliselt võimalik – nahka ei anna rohkem venitada.”

„Need tissid olid sama kõvad nagu see kirjutuslaud,” meenutab fotograaf Mark Kismet, koputades puust lauale. „Nad olid nagu kivid, neid ei saanud vajutada.” Seksfilmides ei haaranud Lolo ja tema kaasnäitlejad kuigi palju tema rindadest, vaid hoopis hõõrusid neid vastamisi nagu kaht suurt kristallkuuli.

Tänu nendele hiigelpallidele sai Ferrarist omamoodi kultusstaar. Lisaks pornofilmides ja -ajakirjades ülesastumisele hakkas ta esinema ööklubides oma hoogsa diskosingliga „Airbag Generation”, ja sai regulaarseks külaliseks BBC hilisõhtuses telesaates „Eurorämps”.

„USA-s oleks tal võinud olla hiigelmenu,” ütleb Kismet, „sest nii suurte tissidega naisi lihtsalt ei liigu tänaval ringi, ja USA-s ei tehta neid enam niikuinii kuigi suurteks. Ta oleks võinud olla üle igasuguse mõõdu rikas, sest talle meeldis esineda; see oli just see, mis talle sobis. Ta nautis tõeliselt rambivalguses olemist ja endast parima andmist – ükskõik, kas ta siis laulis, laskis end pildistada või näitles.”

Kahjuks ei käinud Ferrari aga kordagi Ameerikas, sest tal oli surmahirm lennukiga sõitmise ees. Ta kartis, et lennuk võiks dehermetiseeruda ja see põhjustaks tema rindade lõhkemise. Räägiti ka, et oma kunstkeha vangina muretsenud  Lolo kogu aeg, et mõni fänn hüppab lavale ja torkab tema hiidrindadesse augu. Kogu maailma kuulsus ja plastkirurgia ei suutnud Lolo Ferrarit iialgi tõeliselt õnnelikuks teha. Oli teada, et ta kannatas raske depressiooni ja ärevusseisundite all. Tal oli haruldane psühholoogiline haigus, mida iseloomustab irratsionaalne veendumus, et su keha ei ole iialgi piisavalt ahvatlev. Lolo otsis lohutust alkoholist, antidepressantidest ja teistest tablettidest. Seega ei üllatanud kedagi teade, et see meeleheitel täispuhutud nukk oli surnud ravimite üledoseerimise tagajärjel. Mõne aja pärast hakkasid ometigi sagenema küsimused, kas Lolo Ferrari surmas ei olnud äkki kellegi teise käsi mängus.

Eric Vigne kinnitas esialgu, et tema naine ei oleks iialgi enesetappu teinud. Hiljem kõneles ta teisiti. Lolo olevat just mõnda aega enne surma teinud plaane oma matusteks, külastades matusekorraldajat ja valides välja valge kirstu, milles ta soovis end maetavat koos lemmikkaisukaruga.

„Ta tahtis olla staar, kuid ei suutnud elamist välja kannatada,” ütles Vigne. „Ta rääkis tihti, et teeks enesetapu, kui mind ei oleks, ja paar korda ta ka üritas.”

Omamoodi sümboolne oli, et just enne surma laulis Lolo sisse laulu pealkirjaga „Set Me Free” („Laske mind vabaks”).

Intervjuud Lolo endaga paistavad enesetaputeooriat toetavat. „Kogu see värk,” ütles Lolo, osutades oma massiivsele rinnapartiile, „on tehtud sellepärast, et ma ei suuda elu välja kannatada. Aga see ei ole midagi muutnud. On hetki, mil ma lülitun tegelikkusest täiesti välja. Siis ei suuda ma teha midagi, absoluutselt mitte midagi. Ma tahan ainult tablette neelata ja aknast välja viskuda. Suremine näib siis väga kergena.”

Kolm kuud pärast Lolo surma vahistati Vigne „ohus olevale inimesele abi andmata jätmise” eest. See on sama süüdistus, mida Prantsuse võimud püüdsid esitada paparatsole, kes pildistas printsess Dianat, kui see lamas surevana „Mercedes Benzis”.

Pärast ülekuulamist lasti Vigne siiski vabaks. Kaks aastat hiljem teatas kolmest politseieksperdist koosnev komisjon aga ootamatult, et ravimid Lolo Ferrari organismis, mida arvati olevat põhjustanud tema surma, ei olnud täielikult ära seeditud. Mis veelgi tähtsam – komisjon leidis, et Ferrari suri lämbumise tõttu. Nad täheldasid huulte, küünte ja käte tsüanoosi, mis on hapnikupuuduse tagajärg, kui hemoglobiin veres tekitab hapnikuvaeguse tõttu nahale sinise varjundi.

Mõned inimesed oletasid seepeale, et kuna Lolo Ferrari ei saanud teatavasti selili magada, sest rindade kaal takistas hingamist, lämbuski omaenda rindade raskusest surnuks. Prantsuse võimudel oli siiski teine teooria. 2002. aasta veebruari lõpus, peaaegu kaks aastat pärast Lolo surma, võeti Vigne vahi alla kahtlustatuna tapmises. Ta veetis vanglas rohkem kui aasta.

Politsei leidis erinevusi Vigne’i ja tema naabrite ütlustes. Tunnistajad rääkisid, et nägid Lolot surmapäeval kella 9 paiku hommikul koju tulemas, kuid Vigne väitis, et tema naine magas öö läbi kodus. Vigne’i räägitu oli vastuolus tõenditega. Nimelt tuvastas ekspert, et Lolo oli hommikust söönud. See olnuks võimatu, kui ta oleks maganud, nagu Vigne väitis.

Lolo ema, kes süüdistab oma tütre surmas just nimelt Vigne’i, palkas advokaat Michel Cardixi mehe vastu tõendeid otsima. „Parim kättemaks oleks Ericile hapet näkku visata,” kinnitas ta ükskord. Cardix aga vastas keelduvalt ajakirjanike korduvatele palvetele asja kommenteerida.

„Lämmatamise või kägistamise kohta ei ole mingeid tõendeid,” kinnitab järjekindlalt Vigne’i kaitsja Michel Pautot. „Sellepärast ütlemegi me, et hr. Vigne on süütu.”

Kui Vigne tappiski oma naise, siis mis võinuks olla tema motiiv? „Eric Vigne sai oma sissetuleku naise kaudu,” ütleb Pautot. „Naine oli tema leivateenija. Hr. Vigne oli Lolo Ferrari agent, kes sai tema honoraridest komisjonitasu. Tal ei olnud mingit huvi teda tappa.”

Vigne ise nimetas Lolot „haneks, kes muneb minu kuldmune”. Ta leidis võimaluse naise hiidtisside arvelt raha teenida isegi pärast tema surma, müües pildi kirstus lebavast Lolo Ferrarist ühele saksa telefirmale.

Prantsuse prokurörid usuvad aga, et Lolo kavatses mehe maha jätta. Nad kinnitavad oma teooriat faktiga, et Vigne tegi ettevalmistusi oma uue menunumbri reklaamimiseks: proteesidega tõhustatud õdede paari nimega Silikoontüdrukud. Nendegi rinnasuurendused olid Vigne’i finantseeritud. Aga advokaat Pautot väidab sellele vastu, et need õed töötasid juba varem Vigne’iga koos, olles Lolo kontsertidel taustalauljateks. Võib-olla hullem (Vigne’i jaoks) väljavaade kui Lolo võimalik deserteerumine oli kinnitamata väide, et Lolo olevat kaalunud rinnaproteeside äravõtmist.

Unustamatu Lolo Ferrari!

Massiteabevahendid spekuleerisid ka armukadeduse motiivi ümber, kuid see paistab ebatõenäolisena. Oli juba ammu teada, et Lolol oli romantiline suhe politseiuurijaga Monacost ja Vigne lubas seda. Fotograaf Kismet ei arva, et Vigne oleks olnud armukade tüüp. Kui Kismet Lolot pildistamas käis, kohtles Vigne teda alati sõbralikult ja pildistamissessioonide ajal läks ta tavaliselt lihtsalt magama. Sellega erines Vigne Kismeti sõnul tunduvalt enamikest modellimänedžeridest, kes ei lasknud teda pildistamise ajal hetkekski silmist. Ja lõppude lõpuks – kas saab kuigi armukade olla mees, kes lubab oma naisel videokaamera ees teistelt meestelt keppi saada?

„Mulle jäi mulje, et ta ei hoolinud üldse, kas naine petab teda või mitte. Tema jaoks oli peaasi, et Lolo oleks kuulus,” ütleb Kismet. „On imelik, et ta oleks Lolo tapnud. Ma ei näe selles mingit mõtet.”

Veetnud aasta vahi all, lasti Vigne 2003. aasta märtsis viimaks süütõendite puudumise tõttu vabaks.

©Peter Hagen