Leonardo DiCaprio – igavene poiss

13 minutit lugemist

Mitte enam nii kuraasikas sell (s 1974) kui siis, mil kogu maailm „leomaaniat“ põdes. Tõsi küll, mõned harjumused uljast noorusajast on jäänud – näiteks kaardimäng.

Võiks öelda, et õigupoolest just kuningad ja emandad kaardipakist DiCaprio näitlemise juurde juhtisidki – Leo suisa jumaldab pokkerit. Aga selles mängus peab mitte ainult ette nägema kombinatsioone ja lootma fortuuna peale kaartide jagamisel, vaid oskama ka varjata emotsioone, või vastupidi – rõhuda nendele, et vastast eksiteele viia, näiteks bluffimise ajal. Kui sul on käes väiksemad klibud, võid vabalt teha näo, nagu oleksid kokku saanud royal-flashi (viis ühe masti tugevamat kaarti – kümnest tuusani), või oled tugevaima kombinatsiooni pokker omanik. Veel on hädavajalik kompida vastast tema miimika, žestide, pilgu põhjal… Tõelised näitlejad valdavad seda kõike täiuslikult ja peaosade täitja kassafilmides „Titanic“, „Romeo ja Julia“, „Aviaator“, „New Yorgi jõugud“ ja „Kahe tule vahel“ on selliste meistrite killast.

DiCaprio hiilgas oma annetega juba lapsepõlves, kui mängis eakaaslastega kaarte Los Felizes, nn Hollywoodi getos, kus elasid põhjakäinud joodikutest näitlejad, pankrotistunud produtsendid jt kino hädavaresed. Sellest andis paar aastat tagasi kogemata ühele teisejärgulisele kollasele lehele teada üks DiCaprio tollastest naabrisemudest. Võib-olla püüdis inimene sellega staarist isiksuse abil enesele tähelepanu tõmmata, aga võimalik ka, et see on tõde. Igatahes pole DiCaprio selles osas midagi eitanud, erinevalt reaktsioonist ajakirjanike oletuste kohta tema mittetraditsioonilisest seksuaalsest orientatsioonist. „Ma pole gei!“ kuulutas Leo napisõnaliselt.

Tulles tagasi kaardikombinatsioonide juurde, meenutagem, et paljude Los Felize elanike peredes olid lapsed, kellega lävis ka Leo. Loomulikult polnud need paipoisid ja -plikad, vähesed neist ei tarvitanud alkoholi ja uimasteid. Teismeliste kõik mõtted olid suunatud vaid sellele, kust saada raha pudeli või doosi jaoks. Mõistagi pidid dollarid „kergelt kätte tulema“.

Nagu kõik luuserid, nägid nad ühte viisi eesmärgi saavutamiseks kaardimängus, millega võis ühekorraga saada suure summa sularaha. Sellesse tegevusse meelitati ka Di Caprio, kellest sai kohe üks parematest mänguritest. Semud vaimustusid korduvalt: „Kuidas sa küll suudad kauplemise ajal säilitada nii häirimatu hoiaku, kui su kõige suurem kaart on vaid soldat?!“ Leo ainult muheles ja kehitas õlgu. „Äkki saab sinust näitleja?“ usutlesid sõbrad. Leo vastas rahulikult: „Milleks? Et täiendada luuserite ridu?“ Lapsepõlves tahtis ta saada bioloogiks, hoolitses kodutute koerte ja kasside eest, teadmata, et veel enne tema sündimist oli ta saatus seotud kunstiga…

Mitmekülgne kasvatus

Kõik sai alguse nimest. Irmelin DiCaprio, Leo ema, külastas rasedana Itaaliat, viibides ka ühes Euroopa kujutava kunsti suuremas muuseumis – kuulsas Uffizi galeriis. Peatunud Leonardo da Vinci maali ees (ühe versiooni kohaselt oli see „Maarja kuulutamise päev“, teise – „Nõidade kummardamine“) jäi naine mõtisklema igavikust, kui ta mõtted katkestas beebi esimene tõuge. „Kui tuleb poiss, paneme talle nimeks Leonardo,“ otsustas Irmelin.

Tulevane isa nõustus naisega sedamaid, oli tema ju kunstnik-karikaturist, näitleja, kes nägi kõiges loomingulisi sümboleid. Nimelt isa, kuigi kaudselt, ahvatles poega siduma oma saatust kinoga. Kord sai Leo teada, et ta kasuvend Adam (vanemad läksid lahku, kui Leo sai aastaseks) teenis reklaamivõtete eest 50 000 dollarit. Mõtted bioloogi karjäärist langesid kohe tagaplaanile – noormees tormas agenti otsima.

„Olen isale-emale tänulik. Jah, nad läksid lahku, ent mõlemad osalesid minu kasvatamisel, sisendasid mitmekülgseid huvisid – armastust reisimise, akvalangiga sukeldumise, kunstikollektsioneerimise ja muuseumide külastamise vastu igas riigis, kus käisin. Isa oli naljahammas, biitlite põlvkonna esindaja, hipi, ema ohverdas minu heaks kõik. Ta veetis roolis kolm tundi päevas, et viia mind kesklinna süvaõpingutele. Võiks öelda, et seal õppisin ma hindama elu ja kunsti,“ jutustab DiCaprio.

Eriline koht miljonite lemmiku saatuses kuulub tema vanaemale Helene Indenbirkenile (sündinud Jelena Smirnova). Esiteks – tema turgutas üles oma tütre, Leonardo ema, kui too Teise maailmasõja ajal jalaluumurdega haiglasse sattus. Väike Irmelin sai külge terve buketi haigusi, tänu millele tuli tal haiglavoodis veeta kaks ja pool aastat. Arstid ja õed pidasid tüdruku seisundit lootusetuks, jättes ta sisuliselt silmitsi surmaga. Aga Helene istus tütre juures iga päev, ravitses ja soojendas väiksekest oma armastusega.

„Ma nägin ema toonaseid fotosid. Pisarad tulid silma: ta on nii kõhnuke, kõht soolenugilistest pundunud. Aga vanaema suutis talle elu sisse puhuda. Olen uhke, et mu soontes voolab vanaema ja vanaisa vene verd. Neid ei murdnud isegi kõige suuremad katsumused. Neis oli tõelise inimese vintskust, eneseväärikusetunnet…“ Neid sõnu kordab näitleja ajakirjanikega suheldes sageli.

Helene aitas neid omadusi süvendada ka lapselapses. Koos Irmeliniga kaitses ta poissi kahtlaste ahvatluste eest, kui sõbrad päevast päeva meelitasid Leod eneseunustusele viinauimas või tegema tutvust uimastikaifiga.

Vanaema aitas lapselast, kui võttis hoogu „leomaania“. Tõsine katsumus algas pärast filmi „Titanic“ ekraanile jõudmist. Fotod klantsajakirjade kaantel, naisfännide vaimustatud pilgud, kutsed esinduslikele pidudele, kus kõrgema seltskonna esimesed aina püüdsid juua sinasõprust DiCaprio enesega.

Peapesu vene moodi

Ilueedist Leo minetas kiiresti sellise olemuse. Ta lakkas enese eest hoolitsemast – õige mul, mind võetakse omaks sellisenagi. Kukkus laamendama – miks mitte juua, kui pakutakse? Ta hilines tihti võtetele – mina olen ju staar! Sõber elus ja ametis Tobey Maquire püüdis DiCapriod põhjakiskuvast pöörisest välja tirida, ent kuulis vastuseks vaid fraase à la „kihutan alla piki kaldteed, ja mind ei peata!“. Leonardot kutsuti filmi üha harvemini. Ta otsustas anda „hüvastijätu-pressikonverentsi“ hotellis „National“.

„Minult riisuti elu, mis lebab nüüdsest videokaupluste riiuleil,“ kuulutas näitleja. „Mu elu koosneb tükikestest filmidest „Titanic“, „Paradiisirand“… ja ei midagi enamat!… Filmides mängides ma ei märganudki, et noorus läks mööda. Ent kõige hirmsam: isegi praegu ei või ma tänavale minna. Sedamaid hakatakse näpuga näitama: vaadake, ta on muutunud rasvaseks värdjaks! Mis tegelikult nii ka on. Ma lähen ära, sest vihkan teid ja seda neetud kino. Kõik!“

Samas tõusis lavale Helene ning asus sedamaid lorust lapselapsele mõistust pähe panema (nagu ütlevad venelased – meie, vene moodi). „Mis jama sa seal ajakirjanikele ajasid?“ läks vanaema rünnakule. „Mida sa õige mõtled, tattninast poisike?! Sa oled andekas ja vastutusvõimeline! Vaata mind: mina olen juba 80-aastane, ent oskan tänini elust rõõmu tunda. Aga sina…“ Leonardo tegi hädise katse tõrjuda: „Ma olen väsinud…“ Vanaema jätkas: „Ja see on see poiss, kel silmad särasid, kui sai tühise lepingu reklaamivõtteks, et pääseda sammukesegi võrra lähemale suurele kinole?“

Momentaalselt oli DiCaprio vaatajatesaalis, kus demonstreeriti retrospektiivi tema elust. Reklaamiklippide kaleidoskoop, võtted seriaalist „Santa Barbara“, peaosa õuduskomöödias „Lõuad-3“, osa erootilises trilleris „Mürgine luuderohi“. Aga peamine, mida üksikasjalikult meenutati – isa, ema ja vanaema toetus. „Sul on vaja sattuda heasse filmi. Ära lakka proovivõtetel käimast, meie usume sinusse,“ manitsesid lähedased. Ja noormees tegi kõik, et mitte alt vedada George’i, Irmelini ja Helenet. Lõpuks naeratas talle õnn – roll „Ühe poisi elu“ (This Boy’s Life, 1993), kus tuli töötada koos kuulsa Robert De Niroga.

„Mul vedas,“ jutustas Leonardo hiljem, „ juhtusin õigel ajal õigesse kohta, kuigi samahästi võinuks see olla keegi teine.“ Näiteks Maguire, kes oli samuti 400 pretendendi seas. Aga režissöör Michael Keaton-Jones valis nimelt DiCaprio – tänu tema ebastandardsele välimusele ja harvaesinevale impulsiivsusele. Kui Leo sai peaosa, ei unustanud ta sõpra, vaid palus Keaton-Jonesi, et Maguire mängiks peategelase sõpra.

Film „Ühe poisi elu“ osutus just selleks, mida Di Caprio lähedased „suure kino“ all silmas pidasid.

Kas unustada see kõik?

Leo sukeldus tõelisse näitlemisse, mida kiirgas De Niro, kes aitas oma noorel kolleegil mõista ka kehastatava nüansse. „Millega ma selle küll ära teenisin?“ küsis Leonardo eneselt korduvalt. Täpset vastust ei osanudki noormees formuleerida, aga De Niro mõistis otsekohe, milles on noore talendi jõud – sellessamas tulukeses ta silmis.

Suure näitleja õppetunnid ei läinud tühja. Järgmiseks, vaimse puudega Arnie, peategelase (keda kehastas Johnny Depp) venna rolliks filmis „Mis piinab Gilbert Grape’i“ (What’s Eating Gilbert Grape, 1993) valmistus Leo ülipüüdlikult. Ta veetis neli päeva vaimuhaigete kliinikus, jälgides patsientide käitumist ja jäädvustades kõik videole. Kodus vaatas kassetid üle ja harjutas peegli ees. Ta pani ema ja vanaema diivanile istuma ja kujutas neile hullumeelset. Selle töö eest nomineeriti DiCaprio Oscari ja Kuldse Gloobuse kandidaadiks kategoorias parim mees-kõrvalosa täitja.

Siis tulid veel kaks meeldejäävat filmi – vestern „Kiirem jääb ellu“ (The Quick and The Dead, 1995) ja draama „Täielik päikesevarjutus“ (Total Eclipse, 1995). Huvitav, et Leo kutsumist uljasse „paugutamisse“ taotles Sharon Stone. Temagi ei piirdunud Leoga suheldes ainult banaalse tere-ja-hüvastiga. Tema õpetas Leole, kuidas elada kuulsusesäras. Kellel siis veel kui mitte Sharonil oli õigus anda selliseid nõuandeid – sai ju tema ise tunda kõike seda pärast filmi „Ürginstinkt“, pärast mida esitati talle visalt ikka üks ja sama küsimus filmi kõige pikantsema stseeni kohta, milles kangelanna jala üle põlve tõstab.

Selles retrospektiivis tõusid selgelt, nagu trükitähtedega paberile kirjutatuna, esile David Thewlise, DiCaprio partneri sõnad filmist „Täielik päikesevarjutus“. DiCaprio sai geist prantsuse poeedi Arthur Rimbaud’, teise värsimeistri Paul Verlaine’i (keda kehastaski Thewlis) armukese osa. Leo ei suutnud toime tulla mehe suudlemise stseeniga. „Ära jaburda!“ ütles siis David. „Sa oled ju näitleja, pead täitma kõik, mida režissöör sult nõuab.“

Pärast „Täielikku päikesevarjutust“, milles Leo kujutas väga veenvalt ebatraditsioonilise seksuaalse orientatsiooniga inimese tundeid, veendusid režissöörid, et temalt võib nõuda peaaegu kõike. Kui austraallane Baz Luhrmann plaanis teha täismõõdulise versiooni Shakespeare’i Romeo ja Julia loost, nägi ta peaosatäitjat ainsana DiCaprios.

Võtetest, mis toimusid Mehhikos, jutustas Luhrmann nii: „Di Caprio matkis kõiki, kaasa arvatud mind. Temast ilmusid üheaegselt välja 30 persooni. Mind kujutas ta väga mürgiselt, julmalt ja täpselt. Olemuslikult ongi näitlemine vigurdamine. Kui see aitab näitlejal vormis püsida, olen sunnitud sellega leppima.“

Romeo roll tõstis DiCaprio taas populaarsuse harjale. Noorest näitlejast kirjutati palju ja vaimustusega. „MTV-epohhi Romeo“, „X-põlvkonna ebajumal“ – selliste pealkirjadega artiklitega täitus regulaarselt kaust, millesse Irmelin kogus kõik ajalehtede ja ajakirjade materjalid oma pojast.

Ja siis tuli üks kõige peamisi kutseid DiCaprio karjääris – helistas James Cameron ja pakkus Jack Dawsoni osa filmis „Titanic“. Esialgu vastas DiCaprio eitavalt – persoon on liiga lihtsakoeline, tavaline nägus, romantiline noormees. Leonardo isa nii ei mõelnud, sellepärast käis peale, et poeg sõidaks proovivõtetele. Pärast eelnenud äraütlemist polnud Cameron seda meelt, et teda rolli kinnitada, ent muutis oma otsust pärast proovivõtteid: „Just seda poissi on mul vaja!“

Võtete käigus mõõtis James DiCapriole tagasi: nõudis ühe duubli, teise, kümnenda, kahekümnenda, sajanda. Muide, kogu võttegrupp töötas kurnatuseni, sealhulgas ka naispeaosatäitja Kate Winslet. Nendest said Leoga tõelised sõbrad, nad ergutasid teineteist – psühholoogilisel toetusel on sellises režiimis kõrge hind.

„Kuidas ma võisin kõik unustada?!“ heitis DiCaprio enesele ette, kui vanaema siitilmast lahkus, sest just temale oli ta lubanud aru pähe võtta. „Minusse uskusid, aitasid, talusid mind mitte ainult lähedased… Aga mina ütlesin nii kergelt lahti kõigest, mida nad minusse panustasid.“

Puuviljapirukas

Varsti sidus Leo end Martin Scorzesega, ja algas töö „New Yorgi jõukudega“ (Gangs of the New York, 2002). Võttegrupp siirdus Rooma, kus ehitati üles 19. sajandi New York. Siin jätkas DiCaprio võitlust oma puudustega – järjekordselt sai ta vaenlaseks liigne kehakaal. Sellel rindel oli tal juba kogemus – filmi „Paradiisirand“ (The Beach, 2000) ajast. Ta lamas nädala oma treileris, toitu peaaegu puutumata. Seejärel tegeles 16 päeva fitnessiga. Tulemuseks oli 63 kilo – parim saavutus kogu tema karjääri jooksul.

Roomas ei suutnud ta vastu seista kohalikule köögile. Sõi üüratutes kogustes pastat ja jõi peale punast veini. Kõht ja kahekordne lõug kasvasid mitte päevade, vaid tundidega. Tema naispartner „New Yorgi bandedes“ pani talle hüüdnimeks „Puuviljapirukas“. Ei kannatanud seda välja ka Scorzese: „Ei mingeid pastasid ega veini! Vastasel juhul unustad kino, täpsemalt – tema unustab sinu! Ei tule rolle, ei sissetulekut!“

Aga häda oli selles, et tahtejõust kaalust mahavõtmiseks ei aidanud – seda teadvustas Di Caprio õudusega ka ise. Ja hakkas regulaarselt suhtlema psühhoanalüütikuga, pöördus dietoloogide poole, kes määrasid trankvilisaatorid, range toitumisrežiimi ja mõistagi füüsilised koormused – kaks tundi päevas tallas Leo velotrenažööri pedaale. Ja kaotas 15 kilo, vähendades kehamassi 80 kiloni. „Roomas olin ma oma elu kõige paksem – vaat’ mida teeb inimesega itaalia köök,“ möönis ta lõpuks.

Praegu armastab DiCaprio ikka hästi süüa, ent on siiski õppinud võitlema ülesöömisega. Ta mängib korvpalli, sõidab rattaga ja ilmub publiku ette samasuguses vormis nagu oma paljudes filmides, näiteks „Aviaatoris“ (2004), mille eest sai Kuldse Gloobuse“ ja kandideeris Oscarile.

Pole ime, et Scorzese kutsus Di Caprio kõhklemata oma kriminaaldraamasse „Kahe tule vahel“ (The Departed). Režissööri jaoks osutus see ta karjääri tulusaimaks, kasumiga 350 miljonit dollarit (2006. aastal ekraanile tulles), Leo aga kandideeris Billy Costigani rolliga Kuldsele Gloobusele.

Korduvalt on DiCaprio meenutanud peapesu vanaemalt, ta oli õnnelik, kui vanaema rõõmustas tema saavutuste ja plaanide üle. Kui vanaema 2008. aastal suri, kurvastas Leo väga, ent nüüd jätkus tal juba piisavalt jõudu mitte depressiooni langeda – seda poleks vanaema ju heaks kiitnud.

Ei kiitnud ta heaks ka kirge kaartide vastu. Kuigi nende vastu midagi ette võtta on võimatu, ei laseks Helene kindlasti tekkida enam sellist olukorda, mis sai skandaali epitsentriks 2011. aastal. Koos näitlejatest kolleegidega organiseeris DiCaprio Beverly Hillsi hotellis Neli aastaaega illegaalse pokkeri raha peale küllalt kõrgete panustega (kümnete, aga võib-olla sadade tuhandete dollaritega). Seltskond kogunes kaks korda nädalas, kusjuures iga kord mõeldi välja uus paroolidesüsteem, et hoida eemal soovimatuid isikuid, kes võinuksid liigselt lobiseda.

Asi tuli päevavalgele pärast seda, kui Brad Rudermann – üks põrandaaluse kasiino osanikke, mängis maha 25 miljonit. Aga raha ei kuulunud isiklikult talle, vaid investeerimisfondi klientidele, mille eesotsas Rudermann seisis. Kõige sagedamini tühjendas äpardunud finantsisti taskuid Tobey Maquire. Brad andis talle fondi ühe arve andmed, millelt näitleja omastas 300 miljonit. Selle kaudu FBI kera lahti harutaski. DiCapriol, tõsi küll, vedas: tema ei võitnud „räpast“ raha, sellepärast ta kohtu alla ei sattunud.

Nüüd on Leo sunnitud käima Las Vegase legaalsetes mängupõrgutes. „Kaartideta ma ei suuda, neis leian lõõgastust pärast raskeid võttepäevi,“ tunnistab ta.

Pokker on mõistagi väga haarav mäng, ent enam vaevab kõiki küsimus: kuidas on selle kõige ainsama otsingutega, kellega tahaksid oma saatuse siduda? Vaatamata arvututele romaanidele eelistab DiCaprio seni poissmehepõlve. „Pole aega,“ selgitab ta, „tööd on väga palju.“

0

Your Cart