Lennukiröövijatest vabadusvõitlejad

4 minutit lugemist

1960. aastate lõpus asusid Jordaanias palestiinlaste relvastatud organisatsioonid, taotlemaks sellel maal täielikku tegevusvabadust, mis omakorda põhjustas teravaid konflikte palestiinlaste tegevust kontrollida püüdva kuningas Husseini valitsusvägedega.

1970. aasta septembris läks olukord õige teravaks, kui Ammanis puhkesid lahingud kuninga vägede ja palestiina relvastatud üksuste vahel. Süüria valitsus saatis Jordaania võimudele noodi, milles hoiatati, et kui lahinguid kohe ei lõpetata, astub tegevusse Jordaanias paiknev 12 000-meheline Iraagi ekspeditsioonikorpus.

6. septembril 1970 võtsid Palestiina Vabastusrinde komandorühmitused ette neli katset röövida lennukeid. Kolm neist lõppes edukalt, üks kukkus läbi. Esimeseks röövitud lennukiks oli Ameerika TWA liinilennuk Boeing 707, mis lendas 145 reisijaga Tel Avivist New Yorki. Vahetult pärast vahemaandumist Frankfurdis sundisid kaks terroristi lennuki võtma kursi Lähis-Itta. Boeing sunniti maanduma Jordaanias mahajäetud Zerqa sõjaväelennuväljale. Järgmisena vallutasid „vabadusvõitlejad” Šveitsi Swiss Air’ lennuki DC-8, mis suundus Zürichist New Yorki, pardal 143 reisijat ja 12 meeskonnaliiget. Pärast starti hõivasid kolm terroristi, kellest üks oli naine, lennuki oma valdusesse ning sundisid piloote kurssi võtma eelnimetatud kogunemiskohta.

Iisraeli El Al-i lennuki Boeing 707 röövimine, mis samuti siirdus Ühendriikidesse, ebaõnnestus. Vahemaandumisel Amsterdamis laskis lennukiga kaasa lennanud eriagent maha lõunaameeriklase Patrick Arguello, kes oli palestiina komandose, 25-aastase Leila Khaledi kaaslane. Khaled ise arreteeriti ning anti Londonis Heathrow’ lennuväljal politseile üle.

Terroristide plaanid Iisraeli lennukiga lõi segamini veel üks vahejuhtum. El Al-i Boeing 707 pardale pidid Amsterdamis lisanduma kaks terroristi, kuid Iisraeli lennukompanii töötajatele jätsid kaks oletatavat üliõpilast, kes olid sularahas lunastanud esimese klassi lennupileti New Yorgi kaudu Lõuna-Ameerikasse, väga kahtlase mulje. Ettevaatlikud El Al-i töötajad andsid tüübid üle Pan Am-ile, kes registreeris nende piletid ümber New Yorki lendavale Boeing 747-le. Pardal 152 reisijat ja 18 meeskonnaliiget, nõnda tõusis Boeing õhku. Mõlemad terroristid, laskmata ennast lennuki vahetumisest heidutada, käskisid pilootidel lennata Lähis-Itta. Pärast seda, kui Boeing 747 oli Beirutis kütust tankinud, selgus, et nii suur ja raske lennuk ei saa maanduda Jordaania sõjaväelennuväljale. Seepärast lennati Kairosse, mille lennuväljal väljusid lennukist meeskond ja reisijad. Viimased saadeti kohe teiste lennukitega Lääne-Euroopa linnadesse, kust nad võisid oma ootamatult katkestatud reisi jätkata.

7. septembril lasti lennuk varem paigaldatud lõhkelaengutega õhku. Komandosed, kes selle operatsiooni läbi viisid, pidas Egiptuse politsei kinni. Hiigellennuki hukkumine tõi lennukompaniile 22 miljonit dollarit kahju.

PVR-i jaoks oli olukord muutunud keeruliseks, sest nende üks kangelannasid ning suuri eeskujusid Leila Khaled istus Briti vanglas. Seepärast valiti järgmiseks rünnakuobjektiks Inglise lennuk.

7. septembril röövisid PVR-i komandosed Inglise kompanii BOAC liinilennuki VC-10, mis oli teel Bombayst Londonisse, 103 reisijat pardal. Vahemaandumisel Bahreinis õnnestus terroristidel lennuk kaaperdada ning sundida teda maanduma samas, kus asusid juba varem röövitud lennukid.

Lennukiröövijateni jõudsid kuuldused, et Iisraeli väeosad on asunud teele pantvange vabastama. Terroriste valmistusid ründama ka USA 6. laevastiku lennukikandjate lennukid. Samal ajal halvenes 409 vangivõetud reisija olukord. Hirmust põhjustatud stressile lisandusid ruumikitsikusest tingitud füüsilised vaevused. Lennukite tualettruume polnud enam võimalik kasutada ning kõik kohad olid prügi ja prahti täis. Laupäeval, 12. septembril, esimeste reisijate vangistuse kuuendal päeval, saabus draama lõppvaatus. Terroristid käskisid pantvangidel lennukitest lahkuda ning nad toimetati hiljem Ammani hotellidesse. 48 pantvangi, kellest enamik olid Iisraeli kodanikud, jäeti kõrbes asuvasse peidukohta. Esimesena õhiti BOAC VC-10, lühikeste vaheaegadega lendasid õhku TWA Boeing 707 ja Swiss Air’ DC-8.

Vastutuse lennukiröövioperatsiooni eest võttis endale Palestiina Vabastamise Rahvarinne, kelle eesotsas oli arst Georges Habbaš. Kogu operatsiooni vahetuks organiseerijaks oli PVR-i üks liidreid Vadi Haddad, kellele lennukiröövide planeerimist oli usaldatud ka varem.

PVR-i avalduse kohaselt korraldati operatsioon protesti märgiks USA initsiatiivi vastu reguleerida Lähis-Ida kriisi. Peale selle esitas rinne Saksa FV, Šveitsi ja Inglismaa valitsustele nõudmise anda talle üle seal kinnipeetavad palestiina partisanid, kes olid lennukiröövidest osa võtnud. Kõigest mõni päev hiljem otsustasid viie riigi valitsused vabastada PVR seitse liiget, kelle hulgas oli ka Leila Khaled. Vabastatud Khaled jõudis Kairosse Egiptuse presidendi Gamal Abdel Nasseri matusepäeval. Vahepeal oli aga Jordaania kuningas Hussein otsustanud rünnata PVR terroriste Ammanis. Võitlus kestis kümme päeva ning hoolimata Süüria armee abist, said palestiinlased raske kaotuse osaliseks. Septembri sündmuste üheks tagajärjeks oli uue terroristide rühmituse Must September loomine, kelle tegevus külvas hiljem hirmu kogu maailmas. Siinkohal tekib lugejal õigustatud küsimus, kuidas said terroristid toimetada vabalt lennukitesse tulirelvi ja lõhkeaineid. Asi on selles, et inimene on väga visa õppust võtma. Juba ammu enne neid dramaatilisi sündmusi pidanuks muutma reisijate käsipagasi kontrollimine kohustuslikuks, kuid seda ei tehtud. Ka pärast nelja reisilennuki õhkimist 1970. aasta septembris kulus veel mitu aastat, enne kui hakati lennukiröövijate tegevust tõhusalt tõkestama.