Lasud Sarajevos

13 minutit lugemist

28. juunil 1914 tapeti Sarajevos Ertshertsog Franz Ferdinand, kes oli vananeva keiser Franz Joseph I troonipärija. Kui troonipärija auto Sarajevos Franz-Josephi tänaval sõitu aeglustas, tõmbas keegi noor mees juuresolijate silme all revolvri välja ning tulistas kaks lasku. Austria ertshertsog Franz Ferdinand ja tema abikaasa vajusid autoistmel kokku. Mõne minuti pärast olid nad surnud ning juba järgmisel kuul möllas Euroopas sõda…

50-aastane Franz Ferdinand oli pahur ja ebasõbralik mees, kelle seltskonnas keegi ennast hästi ei tundnud. Oma mitte just köitva välimuse ja ebasümpaatse loomuse tõttu ei leidnud ta ka sõpru. Franz Ferdinand oli paksuvõitu, turske härjakaela ja külmade hallide silmadega. Kikki keeratud vuntsid ainult rõhutasid upsakat silmnägu. Juhtus harva, et ertshertsog naeratas. Aeg-ajalt tabasid teda raevuhood, mis tekitasid tema abikaasas suurt hirmu. Niisiis ei valmistanud Ferdinandile raskusi endale vaenlasi koguda, seda enam, et ta oli astunud üle Habsburgide rangetest seadustest ja abiellunud naisega, kes ei pärinenud keisrikojast. Kuid tema suurimaks vaenlaseks lagunema kippuvas monarhias oli lõunaslaavi vähemus.

Ertshertsog Franz Ferdinand.

Tõsi, algselt oli troonipärijal liberaalne plaan luua kroaatidele, sloveenidele ja serblastele oma parlament nagu see oli Ungaris ning teha niiviisi keisririigist kolmikliitriik. Salajas aga uskus ta Habsburgide dünastia üleolekusse. Oma suhtumises läks Franz Ferdinand lõpuks nii kaugele, et hakkas Ungarit ja slaavlasi põlgama. Tema viha Ungari vastu olevat alguse saanud sellest, et ühes Ungari ajalehes olevat 1890. aastate keskel kirjutatud, et ta on suremas haige. Teade ei olnud siiski pelgalt kuuldus, sest tegelikult oli troonipärija raskelt haigestunud tuberkuloosi.

Käesoleva sajandi algusaastatel Balkanil toimunud ülestõusud andsid tunnistust sellest, kui väga lõunaslaavlased vihkasid Viini keskvalitsust. Väga jahe vastuvõtt sai Franz Ferdinandile osaks, kui ta külastas sõltumatu Serbia piiri ääres asuvat Dubrovnikut.

1906. aastal puhkes Bosnias ja Hertsegoviinas puudustkannatavate põllu- ja vabrikutööliste streik, mis distantseeris Franz Ferdinandi tema tulevastest slaavi alamatest veelgi. Troonipärija nägi ühiskonna demokratiseerimises ja vähemusrahvustele omavalitsuste andmises surmaohtu monarhiale. Seepärast loobus Franz Ferdinand demokratiseerimiseplaanidest ja tegi pärast valitsusse pääsemist kõik selleks, et koondada kogu võim Viini. 1913. aastal sai Franz Ferdinand kõigi väeliikide peainspektoriks ning koos sellega võimu, mida ta vajas oma alistamisplaanide elluviimiseks. Franz Ferdinandi juhitud Habsburgide poliitika muutis monarhia vaenlasteks serblased, kes unistasid ühinemisest iseseisva Serbiaga. 1911. aasta paiku loodi igal pool riigis revolutsioonilisi salaühinguid, kes pidasid sidet väljaspool keisririiki elavate mõttekaaslastega. Üheks selliseks organisatsiooniks oli Serbias tegutsev šovinistlik „Must käsi” (Crna Ruka), kes seadis endale ülesandeks kõigi serblaste ühendamise. Organisatsiooni kuuluvad intellektuaalid tahtsid revolutsiooni laial alusel, teistel oli jällegi ainult üks eesmärk: kõrvaldada need, kes serblasi alla surusid, eelkõige aga Franz Ferdinand, Habsburgide troonipärija.

Ertshertog Franz Ferdinand koos abikaasaga väljub raekojast.

Üks serbia natsionalistidest oli intelligentne, väikest kasvu ja kõhetu Gavrilo Princip, pärit Lääne-Bosnia puruvaesest talupoja perekonnast. Kui Austria-Ungari 1908. aastal annekteeris juba varem osaliselt okupeeritud serblaste alad Bosnia ja Hertsegoviina, liitus Princip revolutsionääridega ning heideti sellepärast isegi koolist välja. 1914. aasta märtsis viibis Princip teisel pool piiri Serbia pealinnas Belgradis. Seal sai ta teada, et Franz Ferdinand kavatseb juunis külastada Bosnia provintsi pealinna Sarajevot. Sellest hetkest alates hakkas 19-aastane Princip ertshertsogi tapmist ette valmistama. Tema sõbrad Cabrinovic ja Grabec olid valmis kaasa lööma. Neljas kaaslane muretses kuus pommi ja neli revolvrit.

Princip harjutas nädal aega ühes Belgradi kõrvalises pargis laskmist ning temast sai selle lühikese ajaga päris hea laskur.

Salateenistus ei soovitanud Franz Ferdinandil teha plaanitud reisi Sarajevosse Serbia kahe suure lahingu aastapäeval, millega tähistati Serbia vabadust. Ülbe ja enesekindel ertshertsog lõi kõigile hoiatustele käega, leides, et ta peab ilmtingimata sõitma. Oma demonstratiivse visiidiga Bosniasse ja selle pealinna tahtis troonipärija hoiatada naaberriigi Serbia sõjaõhutajaid, et keisririigi piirid on puutumatud. Pealegi andis selline reis võimaluse koos abikaasa hertsoginna Sophiega avalikkuse ees üles astuda. Eelkõige tahtis ta aga demonstreerida oma isiklikku autoriteeti. Samas oli ta ohust täiesti teadlik, ehkki naljatles selle üle.

Ametlik sõit läbi Sarajevo algas pühapäeval, 28. juunil. Kell kümme, kui keiserliku korteeži kuus autot sõitsid läbi linna, oli juba üsna palav. Raekotta tuli sõita mööda tänavat, mille umbes 300 meetri pikkusel lõigul varitsesid seitse atentaadist osavõtjat. Neil vedas: tänu Sarajevo politseiülema ja provintsi sõjakuberneri omavahelisele rivaalitsemisele ei olnud sellel tänaval politseinike spaleeri.

Kell 10.10 ilmus nähtavale kolonn, mille teises lahtises autos uhkeldas säravas mundris ertshertsog, peas suletutiga kiiver. Tema kõrval istus valges kleidis Sophie, käes valged kindad, ning hoidis pea kohal valget päevavarju. Troonipärija auto sõitis esimestest terroristidest mööda: Mehmed Mehmedbasic lõi araks ning Vaso Cubrilovicil hakkas ertshertsoginnast kahju, nii et ta ei suutnud vajutada päästikule. Siis viskas Cabrinovic oma pommi, mis tabas auto radiaatorit, veeres järgmise auto alla ja lõhkes. Keiserliku eskordi liikmed ja mõned pealtvaatajad said vigastada, kild kriimustas Sophie kaela. Üks sündmuse pealtnägijaid olevat hiljem meenutanud: „Pomm ei tabanud märki tänu Franz Ferdinandi külmaverelisusele. Otse minu silme all heitis ta autosse lennutatud pommi tänavale.” See väike legend näitab, et alati leidub neid, kes püüavad atentaadi ohvrit kujutada külmaverelise kangelasena.

Cabrinovic neelas kiirustades tsüaankaaliumi ning hüppas jõkke. Kuid spontaanne oksehoog pärssis mürgi mõju ning politseinikud tirisid ta elusana kaldale. Kolonn tegi lühikese peatuse, et selgitada, mis oli juhtunud. Seejärel jätkas ertshertsog oma teekonda. Kooliõpilasest vandenõulane Popovic ei võtnud midagi ette. Grabec ei söandanud heita pommi, mis oleks võinud haavata süütuid pealtvaatajaid. Princip aga ei tundnud õigeaegselt ertshertsogi autot ära. Vähemalt esialgu oli ertshertsog Franz Ferdinandi tapmiskatse ebaõnnestunud.

Raekoja ees pidas linnapea tervituskõne. Siis muutis Franz Ferdinand protokolli, ja selle asemel, et sõita kava järgi mööda Franz-Josephi tänavat muuseumi juurde, otsustas ta külastada haavatud sõdurite hospidali. Sinna pääsemiseks tuli uuesti sõita mööda raekotta viivat tänavat, kust selleks ajaks oli rahvas juba laiali aetud. Kell 11.15 hakkas autokolonn liikuma, kuid kas reetmise või kellegi eksituse tõttu keerasid mõlemad esimesed autod Franz-Josephi tänavale. Sõjakuberner hõikas esimese auto juhile, et see peatuks ning sõidaks teise tänava kaudu. Tänavanurgal seisvas rahvahulgas oli ka just kohvikust väljunud Princip. Ta oli sel hetkel oma pidurdavas autos istuvast ohvrist kõigest kolme meetri kaugusel. Serblane tõmbas revolvri välja, üks politseinik tahtis tal kätt alla lüüa, kuid keegi pealtvaataja tõukas sihilikult korravalvurit.

Ertshertogi ja tema naise tapja Gavrilo Princip võeti vahi alla sündmuspaigas.

Princip tulistas kaks korda: esimene kuul tabas troonipärijat rinda, teine tungis Sophie alakehasse. Mõlemad jäid hetkeks istuvasse asendisse, siis nõksatas auto ettepoole ning Sophie elutu keha kukkus vastu Franz Ferdinandi, kelle suust tuli verd. „Sopherl, Sopherl, ära sure!” sosistas ta. Adjutant krahv Franz Harrach küsis troonipärijalt, kas ta on raskesti haavatud. „Pole midagi,” vastas Ferdinand juba kustuval häälel…

Raskesti haige paavst Pius X kaotas Roomas Peetri kirikus palvetades ja atentaadi ohvritele hingerahu paludes teadvuse.

Saksa keiser Wilhelm II lahkus pärast teadet Sarajevos juhtunu kohta Kieli nädala üritustelt ja pöördus tagasi Berliini.

Nii kummaline kui see ka ei olnud, kuid teade ertshertsogi tapmise kohta võeti Viinis üllatavalt rahulikult vastu, seda enam, et paljud viinlased polnud teda kunagi oma silmaga näinud. Franz Ferdinandi surm ei tekitanud troonipretendentide hulgas peataolekut, vastupidi, keiserliku perekonna rivaalitsevad grupid tundsid salajas juhtunust isegi rõõmu ning vürst Albert Montenuovo, keiserlik kojaülem, korraldas meelega tagasihoidlikud matused. 83-aastasel keiser Franz Josephil oli kahju ainult nõo orvuks jäänud lastest.

Näis, et atentaat on Austria-Ungari siseasi. Nii paistis see vaid esialgu. Viis vandenõulast mõisteti surma, ühele eluaegne vangistus ning üheksale erineva tähtajaga vanglakaristused. Just kahekümneseks saanud Princip aga pääses surmanuhtlusest, sest ta oli perekonnaseisubüroo ametniku näpuvea tõttu kirjade järgi ikka veel 19-aastane ja seetõttu kõrgeima karistusmäära jaoks liiga noor. Princip mõisteti kahekümneks aastaks sunnitööle. Paraku olid aga politseinikud teda nii tugevasti peksnud, et tal tuli üks käsi amputeerida. 29. aprillil 1918 suri Princip Theresienstadti kindluses tuberkuloosi.

Nende päevade võtmefiguur: Saksa keiser Wilhelm II. 4. augustil ütleb Wilhelm II saadikute marulise aplausi saatel sõnad, mida ta lausus juba 1. augustil Berliini lossi rõdult: „Ma ei tunnusta enam mingeid parteisid, ma tunnustan ainult sakslasi.”

Vahepeal kogus aga Sarajevos toimunud atentaat rahvusvahelist kõlapinda. Mõned päevad pärast saatuslikke laske saadi tunnistusi Serbia osavõtu kohta. Vandenõulaste sõnul toetasid neid keegi Serbia major ja Serbia raudteel töötav Austria ametnik. Nende relvad aga pärinesid Serbia armeest. Ametlikke tõendeid Serbia osaluse kohta ei leitud.

Franz Ferdinandi tapmine oli tegelikult Austria-Ungari ja Saksamaa valitsevate ringkondade jaoks meelepärane tegu. Mõlemad suurriigid olid ammu Balkanit vallutada püüdnud. Nende riikide mõju Balkani majandusele oli juba küllalt tuntav. Saksamaa oli saanud kontsessiooni raudtee ehitamiseks läbi Balkani poolsaare kuni Bagdadini. Nüüd nägid Austria valitsus ja Saksa keiser toimunus suurepärast ettekäänet mitte ainult Serbia alandamiseks, vaid kui iseseisva riigi hävitamiseks. Franz Joseph teatas oma liitlasele Saksa keiser Wilhelm II-le, et ta on otsustanud Serbia isoleerida ja anda talle rahu ohustamise eest õppetund.

Franz Joseph teadis, millist riski see sõda tähendab. Austria-Ungari ja Saksamaa suhtusid Serbiasse kui Venemaa slaavi eelposti. Nüüd tehti panus lühikesele, lokaalsele ja võidukale sõjale, mis oleks kõrvaldanud Austria-Ungari impeeriumi lagunemisohu ja liitnud sõltumatuse poole pürgivad rahvad Habsburgide ümber. Kuid oli üks „aga”. Serblastel olid oma slaavi vendade hulgas venelaste näol võimsad sõbrad. Sõda Serbiaga võis üle kasvada sõjaks Venemaaga. Venemaa potentsiaalseteks liitlasteks olid aga Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia. Seega oleksid Austria sõjalised aktsioonid ilma Saksamaa toetuseta olnud mõeldamatud.

Wilhelm II kinnitas Austria saadikule, et Austria-Ungari võib loota Saksamaa toetusele, juhul kui Venemaa peaks konflikti sekkuma. Nüüd esitas Austria 23. juulil Serbiale ultimaatumi, milles nõudis, et Serbia suruks maha Austria-vastase propaganda ja saadaks laiali organisatsiooni „Must käsi” ning teised taolised liikumised, mis võitlesid Serbias lõunaslaavlaste integreerumise eest. Edasi nõuti, et vallandataks Austria-vaenulikud ametnikud ning lubataks Austria riigiorganeil edaspidi osa võtta politsei- ja õigusaktsioonidest Serbia territooriumil. Tuleb öelda, et Saksa välisministeerium tutvus noodi tekstiga päev enne selle Belgradi saatmist, kuid ei võtnud midagi ette selle pehmendamiseks.

Austria andis vastamiseks aega 48 tundi. Viini arvestused rajanesid veendumusel, et Serbia ei võta vastu tingimusi, mis ohustaksid riigi rahvuslikku suveräänsust. 25. juulil kaks minutit pärast ettenähtud tähtaja möödumist anti üle Serbia vastus, mis sisaldas märkimisväärseid järeleandmisi. Ei nõustutud ainult ametnike vallandamisega Austria näpunäidete järgi ning Austria-Ungari politsei tegutsemisega riigis. Samal päeval teatas Venemaa, et ta ei luba rünnata Serbia suveräänsust.

Kuid asi oli juba nii kaugel, et ka kõige järeleandlikum vastus poleks jahutanud Austria sõjakust. Austria saadik Belgradis oli oma kohvrid pakkinud veel enne Serbia vastuse kättesaamist. Olles vastuse läbi lugenud, ütles ta, et see on „ebarahuldav”, ning sõitis kohe Viini.

Suurriikide valitsused oleksid kindlasti saanud veel midagi ette võtta sõja vältimiseks. 27. juulil palus Suurbritannia välisminister sir Edward Grey Saksamaad ja Austriat hoiduda kuristikku sööstmast. Saksa riigikantsler von Bethmann Hollweg, andes Grey läkituse Franz Josephile edasi, moonutas ettekavatsetult selle sisu, et tuua esile Briti varjatud ähvardus võimaliku interventsiooni kohta.

28. juulil kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja ning Viinis valitses tõeline sõjaeufooria. Viimasel tunnil vahetasid Saksa keiser ja Vene tsaar noote, milles kutsuti teineteist üles sõja puhkemist vältima. Kuid sõjamasin oli juba liikvele läinud. 29. juulil pommitasid Austria-Ungari lennukid Belgradi. Venemaa kuulutas välja mobilisatsiooni. 31. juulil esitas Saksamaa ultimaatumi Venemaale ja Prantsusmaale. Saksa keiser nõudis Venemaalt mobilisatsioonikäsu tühistamist. Prantsusmaale esitati järelepärimine, kas ta jääb neutraalseks. Mõlemad riigid vastasid eitavalt: Venemaa ei tühistanud mobilisatsioonikäsku ja Prantsusmaa ei kavatsenud sõjategevuse puhkemise korral neutraalseks jääda. Kella kuue paiku õhtul teatasid ajalehtede eriväljaanded sõjaseisukorra kehtestamisest Saksamaal. Tohutu sõjavaimustus oli vallutanud pea kõik konfliktis osalevad Euroopa riigid. Kriitlised hääled ei pääsenud enam mõjule.

1. augustil kella seitsme paiku õhtul väljus Peterburi Saksa saatkonnast auto, milles istuv Saksa suursaadik krahv Pourtalis sõitis Vene välisministeeriumi ultimaatumile vastust saama. Välisminister Sazonov vastas, et mobilisatsiooni tühistamine ei ole võimalik. Seepeale lausus saadik: „Minu ülesandeks on sel juhtumil teatada, et Tema Majesteet, minu kõrge isand, võtab väljakutse riigi nimel vastu.” Samal päeval kuulutas ka Prantsusmaa välja mobilisatsiooni.

2. augustil vallutasid Saksa väed Luksemburgi. Saksamaa esitas Belgiale ultimaatumi, nõudes luba mõnede maa-alade okupeerimiseks. Samal ajal alustas Suurbritannia sõjalaevastiku mobilisatsiooni. Vene väed ületasid riigi idapiiri. Saksamaa sõlmis Türgiga salakokkuleppe, kuid ettevaatlik Türgi ei kiirustanud sõttaastumisega.

3. augustil kuulutas Saksamaa sõja Prantsusmaale. Belgia lükkas Saksa ultimaatumi tagasi, olles seega sõtta tõmmatud.

4. augustil esitas Suurbritannia Saksamaale ultimaatumi, nõudes Belgia neutraliteedi respekteerimist. Saanud eitava vastuse, kuulutas Suurbritannia samal päeval Saksamaale sõja. 5. augustil teatas USA oma neutraliteedist. 6. augustil oli Austria-Ungari ametlikult Venemaaga sõjajalal. 11. augustil kuulutas Prantsusmaa sõja Austria-Ungarile. Järgmisel päeval kuulutas Suurbritannia Austria-Ungarile sõja ja üsna varsti oli kogu Euroopa ning kõik ülemerekolooniad tõmmatud maailmasõtta.

Selles sõjas hukkus umbes 10 miljonit inimest. Esimese maailmasõja lõpp jättis Habsburgid võimust ilma ja viis Jugoslaavia moodustamiseni. Kesk-Euroopas tekkisid uued riigid, kus sakslased elasid vähemusrahvusena. See asjaolu andis hiljem Saksa natsionaalsotsialistidele ettekäände oma agressiivse vallutuspoliitika elluviimiseks ning lõi eeldused Teise maailmasõja puhkemiseks.

©Peter Hagen