Kurjuse tuhat palet

11 minutit lugemist

Kui ma olin noor ja loll, siis mõtlesin, et halb ja kuri inimene on see, kes kõrvalises kohas tapab juhusliku inimese. Arvasin ekslikult, et kuri ja pahatahtlik inimene on see, kes röövib tänaval inimeselt rahakoti või käekella. Oh ei, nüüd elukogenumana ja targemana, olen hakanud aru saama, et kurjus pole mitte alati seotud ainult kriminaalse tegevusega. Kurjusel on tuhat palet! Kuri ja tige pole ainult kihu- või röövmõrvar. Kurjus võib varjuda ka näilise seaduslikkuse või näilise normaalsuse maski taha. Ja seda nii osavalt, et me ei suuda seda sageli isegi mitte aduda.

„Mis kiirusega me sõidame?“
Sellise küsimuse esitas mulle kord liikluspolitseinik. Milline hoolitsus, milline heatahtlikkus kõlas politseiniku mesimagusas lausa imalas hääles. Ja siis järgnes trahv! Minu küsimuse peale, kas ma ohustasin kiirust ületades kellegi elu, kas ma tekitasin liiklusohtliku olukorra, ei osanud korravalvur mulle midagi vastata. Tähtis oli trahv! Üks naisliikluspolitseinik tunnistas kord, et nad PEAVAD mulle trahvi tegema. Oot, oot, mis tähendab „peame“? Kas mõni liikluspolitseinik kannatab haiglaste sundmõtete all? Aga selline nähtus kuulub juba psühhiaatria valdkonda!
Kas minu suhtumine on ebaobjektiivne? Oh ei, kaugel sellest. Me kõik ületame kiirust, mitte ükski juht – kui ta just 90-aastane seniilne rauk ei ole – ei sõida kiirusega täpselt 50 või 90 km/h. Teisalt on riik igal aastal oma eelarvesse planeerinud trahvide kogusumma. Ja see plaan (täpselt nagu Stalini ajal!) tuleb tingimusteta täita. Milles küsimus?! Kui kavalatel kohtadel passida, siis pole trahviplaani täitmisega mingeid probleeme! Teisalt tekib kiuslik küsimus: miks liikluspolitsei arvab, et ainuüksi rahatrahvide abil on võimalik täiskasvanud või isegi kuldsesse keskikka jõudnud inimesi kasvatada ja sundida neid kiirusepiirangutega arvestama? Võiks ju kiiruseületajatele vitsa anda, häbiposti panna, bambuskeppidega vastu jalataldu peksta, põleva küünla vaha näkku tilgutada või mingeid veelgi rafineeritumaid karistusviise kasutada.
Asi pole liiklusohutuses või kasvatamises (kasvatada võib kartuleid ja kapsaid, aga mitte täiskasvanud inimest – nagu nõukogude ajal armastati öelda), vaid meie armetumast armetuma riigi eelarveaukude lappimises. Ma tahaksin siinkohal meenutada ühte oma kena ja rinnakat naistuttavat, kes on Pirita teel vähemalt viis korda kiiruse ületamiselt tabatud, kuid talle pole kordagi trahvi tehtud. Miks siis? Kas rinnakat naist polegi vaja kasvatada? Või määrab karistuse rakendamise vajaduse ainult pluusi läbipaistvus ja udarate  suurus? Aga miks mitte suguti suurus? See selleks…
Eriti vastik oli politseinike USA järgi ahvitud komme sinatada ja kõnetada eesnime pidi (viimasel ajal on see loll komme õnneks ära kadunud). „Kus G. töötab?” Issver, kui armas. Eriline soojus poeb südamesse! Aga tegelikult avaldub selles suhtumises ainult rafineeritud soov oma võimu nautida ja selles näilises sõbralikkuses on varjus imepisike annus mõnusat-mõnusat sadismi – tegin sulle raisale ära, naeratades ja kõiki viisakusreegleid järgides, ise sõbralikult pärides: „Mis kiirusega me sõidame?“

Miks pedagoogid lapsi ei armasta?
Kindlasti teab iga lugeja une pealt järgmist anekdooti: Mis vahe on pedagoogil ja pedofiilil? Pedofiil vähemalt armastab lapsi! Julm nali, kuid paneb asja olemuse väga täpselt paika. On täiesti väär arvata, et inimene valib õpetaja elukutse piiritust armastusest laste vastu, soovist neile oma rikkalike teadmisi edasi anda. Kaugel sellest! Pedagoogi elukutse valitakse eelkõige sellepärast, et nautida pikka suvepuhkust (lisaks veel mitu korda kevadtalvel). Iga inimene, kes valib õpetaja elukutse, teab väga hästi, et palk pole suurem asi, kuid see pole peamine… Õpetejaamet annab suurepärase võimaluse tunnetada oma võimu, oma üleolekut lastest (kuigi tegelikult tahaks see inimene olla maailmavalitseja)!
Meenutan oma kauget lapsepõlve.
Minu algklasside eesti keele õpetaja oli tõeline mürkmadu, kes nautis oma ametiga kaasnevat võimu, et „halbu” õpilasi igal võimalusel alandada. Ja kes ta ise oli? Õpetajate seminari (5. järgu kõrgharidus) lõpetanud nõid, kes oleks sobinud mistahes saksa koonduslaagrisse ülevaatajaks-ülempeksjaks-gaasikambrisse ajajaks aga mitte õpetajaks. Ma ei unusta kunagi järgmist juhtumit.
Meil tuli mingi luuletus pähe õppida. Muidugi ei olnud ma seda luuletust pähe õppinud ja järgmisel päeval oli selle nõia tund. Mul on tänini meeles, kuidas see ilge madu vaatas klassis teraselt ringi, tunnetades oma kaheharulise keelega püsisoojase saaklooma lähedust. Lõpuks peatus mao pilk minul. Kogenud mürkmaona kaheharulist keelt suust välja ajades, tunnetas ta kohe, et ma kartsin vastamist. Madu reageeris välkkiirelt ja leebelt sisisedes kutsus mind klassi ette. Muidugi ma ei teadnud luuletust peast. Heitsin silmanurgast pilgu õpetajale-mürkmaole. Millise mõnuga, millise erakordse naudinguga, võidurõõmust lausa lõhkedes pani see nõid-mürkmadu mulle kahe! See oli kindlasti tema elu üks õnnelikumaid hetki! Kui oleks tegemist olnud inimliku õpetajaga selle sõna otseses tähenduses, siis poleks ta mind vastama kutsunud, ta oleks mulle halastanud. Aga ei, sellisel naissadistil oli vaja panna mulle kaks, et nautida oma võimu, tunnetada oma üleolekut, mind juhmardina paika pannes. Mäletan veel teisigi juhtumeid sellesama õpetajaga, kuidas ta koridoris jalutas, ise tähtsusest lõhkemas: Mäletan, kuidas ta õpilastega suhtles. Sellest nõiast lausa õhkus tema enda alaväärsusest tingitud upsakust ja alalist soovi „halbadele õpilastele“ igal võimalusel koht kätte näidata. Ja veel üks huvitav tähelepanek, erilised nõiad-koonduslaagrivalvurid olid naistest matemaatikaõpetajad. Oli selline õpetaja S., kes ei tundnud õpilastega lävides muud varianti kui ainult karjumist. Ise näost punane ta ainult karjus ja röökis, muid kõnemaneere ta ei tundnud. Kõik need, kelle pea algebrat eriti ei jaganud, olid selliste õpetajate meelest väärt vähemalt elusana lõkkesse heitmist.
Vastik oli vaadata, kuidas tolleaegsed õpetajad-tuulelipud pugesid nende laste ja nende vanemate ees, kellel „oli nimi“.
Mäletan, kuidas IV klassis õpetaja (ei keegi muu kui Kustas Kikerpuu ema!) küsis ühelt tüdrukult, kust ta selle kampsuni on saanud. Riina vastas siiralt: „Tädi kudus.“ Otsekohe järgnes mürkmao (vabandust – õpetaja) salvamine: „Kust see tädi seda lõnga sai, lõng on ju kallis.“ Nii palju siis pedagoogidest ja lastearmastusest.

Nauding tapmisest
„Kõikjal maailmas nõutakse sõdurilt kuulekust, iseäranis siis, kui lastakse lahingumoonaga, sest vastasel korral kaoks väiksemgi võimalus juhtida vägesid lahingus. Sõdur ei tohi käsule vastu hakata, vaid peab selle täitma – sõltumatult sellest, kas käsk näib temale olevat õige või ebaõige.“ Nii oli kirjas Saksa Wehrmachti määrustikus. Tsiteeritu kehtib tegelikult kõikide armeede kohta. Õigus tappa, võimalus tappa. Sõdur ei mõtle, vaid täidab käsku! Õige, tubli, selline peabki sõdur olema. Kuid kas alati? Kas sõdur peab täitma käsku, mis on kuritegelik, ja kui tal on võimalus oma elu ohtu seadmata jätta see käsk täitmata? Kus on garantii, et ühe või teise riigi armeesse või korrakaitseorganitesse pole sattunud sadist, kes kasutab täiesti seaduslikku võimalust tappa, seda ka siis, kui selleks vajadust ega õigustust pole. Palju aastaid tagasi rääkis üks Saksa okupatsiooni Ukrainas üle elanud naine mulle järgmise loo. Sakslaste taganemisel anti sõduritele käsk üks küla maatasa põletada ja kõik elanikud maha lasta. Üks Saksa sõdur astus tarre, kus oli surmani ehmunud ema koos oma lapsega. Sõdur andis käega märku, et nad laua alla poeksid, pani siis sõrme suule, andes mõista, et ema oleks vait ja ei reedaks ennast. Seejärel tulistas sõdur valangu tare nurka, väljus ja valetas oma ülemusele, et laskis tares olnud inimesed maha. Kas tuleks teda kui sõdurit hukka mõista – jättis ta ju korralduse täitmata? Kas ta käitus kuritegelikult ja reetlikult Suur-Saksamaa suhtes? Või oli ta hoopiski tõeline õilishing, kes jättis ilmselgelt kuritegeliku ja sadistliku käsu täitmata?
Võiks kirjutada mitu paksu raamatut sõduritest, kes on käitunud tõeliste sadistidena, loomastunud vangivalvuritest või sadistlikest nekrofiilsetest timukatest. Kindlasti mäletab lugeja juhtumit, kus ameerika sõdurid tulistasid helikopterilt oma lõbuks Afganistani tsiviilelanikke. Või USA naissõdur, kes pildistas alandavas situatsioonis alasti meesvange. Omal ajal anti nõukogude miilitsatele kumminuiad. Läks aega mis läks, aga mingil ajal korjati need nuiad miilitsatelt ära, sest liiga palju oli kaebusi kumminuia põhjendamata kasutamise kohta. Aga peksta on ju tore, oi kui tore, deriti kui sul on selleks võimude lahke luba – ainult peksaks!

Iga seaduserikkumine ei ole veel kuritegu!
Kaur Kenderi kaasus sai alguse 2014. aasta detsembri lõpus, kui politsei käivitas kriminaaluurimise internetilehel nihilist.fm Kaur Kenderi nime alt avaldatud postitusega „Untitled 12.” Seega kestis antud kaasus ligi kaks ja pool aastat. Aga eks ütleb rahvasuugi: kaua tehtud kaunikene!
2016. aasta kevadel alanud kohtuprotsess kuulutati suure osa ajast kinniseks. Esmakordselt lubati huvilised ja ajakirjandus saali alles 2017. aasta märtsis. Protsess takerdus korduvalt. Näiteks saatis kohus Kenderi talvel psühhiaatrilisse ekspertiisi, mis tunnistas kirjaniku süüdivaks. Väheusutav, et prokurör Lea Pähkel kahtles Kenderi vaimses tervises, kuid süüaluse psühhiaatrilisse ekspertiisi saatmine andis talle oivalise võimaluse oma sõnakat vastast ALANDADA! Prokurör Lea Pähkli sõnul kirjeldab Kender oma teoses korduvalt alla 14-aastaste laste julma seksuaalset kohtlemist. „Kas kirjandus või kunst? Sel pole tähtsust,“ viitas ta, et seaduse kohaselt on tegu lapspornograafiaga, mis on kuritegu.
Eesti karistusseadustiku § 178 lg 1: Nooremat kui 18-aastast isikut pornograafilises või nooremat kui 14-aastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
23. märtsil 2017 ütles Kenderi kaitsja vandeadvokaat Paul Keres kohtus järgmist: „Ühte ütlen ma küll selle protsessi kohta, ilma et peaksin seda paberilt lugema, see süüdistus on halvamaiguline lastekaitsetegevuse paroodia. See on asendustegevus, see on PR-tegevus ja võimunäitamine. Midagi sellist, mida demokraatlikus õigusriigis olla ei tohiks. Tegemist on paragrahviväänamisega kõige jultunumal ja pahatahtlikumal moel.”
Harju maakohtu kohtunik Leo Kunman luges 16. mail 2017 ette kohtuotsuse, mis mõistis süüaluse õigeks. Kohtunik luges ette kohtuotsuse resulatiivosa, milles ütles, et tema otsus toetub põhiliselt semiootikute ekspertiisi tulemusele, mille järgi on tegemist ilukirjandusega, mitte pornograafilise teosega. Kohtukulud 35 000 eurot tuli hüvitada riigil.
„Mind mõisteti küll õigeks, aga sõda ma ei võitnud,“ möönis Kender 16. mail 2017 eetris olnud saates „Ringvaade“. „Prokuratuur on võitnud, prokuratuur on näidanud, et nad võivad suvalise inimese võtta ja visata hakklihamasina vahele, teda aastaid vintsutada ning nad ei vastuta mitte millegi eest.“
Nendele Kaur Kenderi sõnadele on raske vastu vaielda. Eesti prokuratuur on kõikvõimas, absoluutselt eksimatu ja mitte kunagi mitte millegi eest vastutav – ka alusetu kahtluse korral kahtlustatavale tekitatud moraalse ja ainelise kahju eest! Kenderi kaasuse puhul kerkis tahtmatult üles küsimus: kui on tegemist kuriteoga, siis oleks kohtusaalis pidanud viibima ka kahjukannataja konkreetse isiku näol. Kuid just seda – kahjukannatajat ei olnud. Mis moraalsest kahjust sai sellisel juhul üldse juttu olla? Tänapäeval, mil internet on paksu pornot täis – nii sõnas kui pildis – on küünte ja hammastega § 178 lg 1 küljes rippumine lihtsalt naeruväärne, haiglane norimine. Igal juhul meenutas Kenderi kaasus Stalini-aegseid kohtuprotsesse, kus inimene näilise seaduslikkuse maski varjus lavastati küll inglise, küll saksa spiooniks, küll rahvavaenlaseks, küll kulakuks, küll trostkistliku bande liikmeks jne.
Olgu siinkohal märgitud, et prokurör Lea Pähkel kaotas ka ringkonnakohtus.
Iga seaduserikkumine ei ole veel kuritegu, mille eest inimest kuude viisi väntsutada, alandada ja psüühiliselt terroriseerida. Seekord jäi kaotajaks seaduslikkuse maski taha varjunud INIMLIK-NAISELIK KURJUS. Lea Pähkli suguste prokuröride arvates eksisteerib ainult kahte tüüpi mehi: ühed, kes on pedofiilid ja teised, kes pole veel pedofiilid. Paraku ei saa mehi nii lihtsa skeemi järgi lahterdada! Kurb, aga tõsi!

Peter Hagen

Tunnuspildil: Nii ikka juhtub, kui mõni ment liiga ülbeks läheb!

NB! Loe ka Sarimõrvari/Meedikute mõrvad
Hitler ja tema sõda/Dr Josef Mengele – sadistlik mõrvar arstikitlis
Sarimõrvarid/Marcel Petiot – maniakk arstikitlis
Sarimõrvarid/Viini surmainglid
Sarimõrvarid/Miks naised mõrvareid armastavad
Kriminaalsed lood/Miks inimene on julm