Kurjad vaimud ja pühakud

3 minutit lugemist

Jaapanlased ei uju peaaegu kunagi järvedes. See on seda üllatavam, et nende maal on nii palju ilusaid selgeid järvi. Enamik viitab põhjusena traditsioonile, üksnes mõned mäletavad tolle traditsiooni taga peituvat hirmu – kaapat.

Nood, kes ei ole uurinud jaapani üleloomulike uskumuste hämarat maailma, ei teagi ehk, et umbes 70% jaapani rahvast usub vaime.
Üldmõiste obake, mis tähendab halba vaimu või koletist, seondub miljonitel elutarkadel ja haritud inimestel kaapa ja teiste vaimolenditega.
Kaapa on väike, umbes põlvekõrgune roheline koll, kes kummitab järvedes ja ojades. Kaapadel on nokad, ujulestadega sõrmed ja varbad, seljas suured kilpkonnakilbi taolised moodustised ja pea peal veenõu. Neid võiks isegi targaks pidada, kui neil poleks kombeks tirida lapsi ja loomi vee alla, et neid uputada ning neil soolikad välja tirida. Kuigi mõrvarlike kalduvustega, aitab kaapa sõpru või neid, kel õnnestub teda ära petta.
Kui kohtad kaapat, kummarda talle. Viisakusest kummardab ta vastu ning tema pea peal olevast kastrulikujulisest nõust valgub vesi maha, muutes ta jõuetuks. Siis võid midagi soovida, sest ta sureb, kui ei pääse tagasi oma järve või ojja.
Jaapani legendides on palju libaloomi. Enamasti on tegemist rebasega, keda räägitakse olevat kahte tüüpi. Ühed on riisijumalanna Inari nägu. Inari pühamud asuvad sageli väikese koopa lähedal, kus arvatakse elavat rebase vaim ja kust ta viib jumalanna õnnistust neile, kes tema eest paluvad. On tuhandeid jutte Inari valgest rebasest, kes toob vaestele toitu, raha või lunastust.
Teised rebasevaimud arvatakse varastavat toitu, juhtivat rändureid valele teele, mängivat vingerpusse abitutele talumeestele ja vigastavat inimesi, keda nad põlgavad. Räägitakse, et keegi talumees läks peolt koju minnes otseteed läbi bambusesalus asuva kalmistu. Salus ründas teda üks suur mees. Võitlus lõppes viigiga, kuid pärast puhkust märkas talumees, et teine on kadunud koos tema toiduga. Järgmisel päeval kinnitasid kõik, et libarebane oli mänginud talle vingerpussi.
Mõnedel perekondadel leitakse olevat selliseid iseloomu- ja näojooni, mis pärinevad üleloomulikest abieludest selliste olenditega. Tänapäeval peetakse sensitiivivõimetega inimesi rebasevaimude järeltulijaiks.
Jaapani mägedes ja orgudes leiduvat ka hiiglasi, elfe ja drüaade. Kõige tavalisem neist on tengu –mäevaim, kes sajandite jooksul on kaotanud osa oma jumalikkusest. Varastes allikates on tengusid kirjeldatud kui tiibade ja nokkadega humanoide, kes elasid mägedes pühades puudes.
Jaapanis räägitakse lugusid vempe viskavast tengust, kes paneb esemeid ringi lendama või varastab neid ning teeb kummalisi hääli. Need ilmingud võivat kaduda, kui vaimu poole pöördutakse aupaklikult ning pakutakse andamit – tavaliselt saket, mis tengule ilmselt meeldib.
Mõnedes kohtades, näiteks Tokyo lähistel Tarna piirkonnas asuval Takaosani mäel, austatakse tengut kui tähtsat kaitsejumalat. Neid arvatakse elavat paljudes suurtes puudes. Ühte omapärast nn kaheksajalgpuud kavatseti maha saagida, et teha ruumi ehitatavale teele. Järgmisel päeval oli see end mõistatuslikul kombel eemale nihutanud.
Need, kes näevad Jaapanit ainult moodsa ärikultuuriga maana, peaksid heitma pilgu „varjatud“ Jaapanile. Peaaegu igal tänaval võib leida mõne kaapat kujutava sildi ning restorani hinnakirjalt tengu näo. Need sümbolid annavad aimu ultramodernse maa pealispinna all peituvast iidsest müütide ja imede maailmast.