Kuriteod Päikesekuninga õukonnas
Päikesekuningaks hüütud Prantsuse kuninga Louis XIV valitsemisajal (1643–1715) õitsesid riigis kunst, kirjandus ja teadus. Sama jõudsalt levisid ka ebateadused, kõrgem seltskond ja paljud katoliku kiriku preestrid harrastasid musta maagiat. Aadlike hulgas muutus igapäevaseks nähtuseks mürgitamine…
Et sellele piiri panna, laskis kuningas mõrvade uurimiseks moodustada salajase komisjoni, mida asus juhtima Pariisi politseiülem La Reynie. Selle mehe eestvedamisel õnnestus 1677. aastal avastada rahvusvaheline mürkidega hangeldajate võrk, mille harud ulatusid Portugali, Itaaliasse ja Inglismaale. Asjaga olid seotud mitmed aadlikud, advokaadid ja pankurid, kes varustasid mürkidega tervet Prantsusmaad.
Klientideks valdavalt daamid
Klientideks osutusid valdavalt kõrgest soost daamid, kes mürgitamise teel vabastasid end tülikaks muutunud abikaasadest. Levinud võtteks oli mehe särgi immutamine arseeniga, mille tagajärjel tekkis süüfilise sümptomeid meenutav nahaärritus. Seejärel määris naine oma haige kaasa nahka ravimi asemel mürgiga, mis mõne kuu möödudes kutsus esile surma.
Oma armukesi mürgitasid ka mehed
Kahtluse alla sattus kuulus dramaturg Jean Racine, kelle arreteerimiskäsk jäi siiski ellu viimata. Tuli ilmsiks järjest rohkem mürgitamisjuhte seoses kuninga lähikondlastega ning prantsuse kõrgemat seltskonda haaras paanika. Mitmed kahtlusalused põgenesid välismaale. Ülekuulamistel „Tulepalatis” võeti kasutusele järjest julmemaid piinamisvõtteid, näiteks valati süüalustele neilt tunnistuste saamiseks kurku korraga neli liitrit vett.
Silmamoondajad kohtu alla
Piinakambrisse sattusid siiski vaid alamate klasside esindajad, ühtki aadlisoost isikut komisjoni neli aastat väldanud tegevuse kestel (1679–1682) ei piinatud ega hukatud. Komisjoni tegevus laienes ka nõiduse ja pühaduseteotusega tegelejate paljastamisele. Kohtu alla sattus hulk ennustajaid ja silmamoondajaid. Sai teatavaks mitme vaimuliku osavõtt „mustade messide” pidamisest, mille käigus tegeleti seksuaalperverssustega ja ohverdati elusloomi, sageli ka vastsündinuid. Kuninga ees seisis ülesanne summutada sajandi suurim skandaal. Ta kavatses komisjoni töö ajutiselt peatada. Kui aga selgus, et tunnistuste hulgas oli juttu tema endise armukese proua de Montespan’i katsest mürgitada nii Louis 14. ennast kui tema uut armukest, nõudis kuningas salajase uurimistöö jätkamist.
Satanistide võtmefiguur kuninga armuke
Kogutud tõendid näitasid, et proua de Montespan osutus kogu selle satanistliku korralageduse võtmefiguuriks. Tekkis veelgi tungivam vajadus varjata sellist häbi. Salajane uurimiskomisjon lõpetas oma tegevuse juulis 1682. Kokkuvõttes oli juurdluste käigus arreteeritud 319 inimest ja 104 kohtu ai la antud. Neist 36 põletati elusalt pärast piinamist, 4 saadeti galeeridele, 34 pagendati ja 30 mõisteti õigeks. Sellele järgnenud seadustega keelustati tuleviku ennustamine, allutati kontrollile mürkide müük ja kuulutati nõidus ebausuks. 1709. aastal, õites 70 aastat vana, otsustas Louis 14. hävitada kunagise uurimiskomisjoni aruanded ja tema korraldusel need põletati. Alles jäid aga ametlike stenogrammide koopiad ning politseikomissariaadi märkmed ning kuninga katse hävitada üks lehekülg ajaloost kukkus läbi.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Louis XIV ajastu: satanistid, mürgisegajad ja perverdid
