Kuri silm

2 minutit lugemist

Kaasaegne tsiviliseeritud inimene peab kurja silma mõistagi jaburaks ebausuks, aga salamisi ikkagi pelgab natuke. Sest kellelgi pole seni õnnestunud täpselt kindlaks teha ei seda, et seesugune silm eksisteerib, ega ka seda, et teda pole olemas. Usk sellesse, et ühe inimese pilgus võib olla selline müstiline jõud, mis toob häda teisele, loomadele, taimedele, kogu olmele, on niisama vana kui maailm ja ühteviisi täheldatav kõikide rahvaste juures.

Kurjast silmast räägitakse skandinaavia saagades, araabia muinasjuttudes, indiaanlaste ja tiibetlaste legendides, Aafrika ja Austraalia põlisrahvaste pärimustes. Vastumürke kurja silma toimele on kirjas juba kaldea, india, pärsia ja egiptuse eelajaloolistes tekstides, tähendab – kus suitsu, seal tuld.

Hippokratese ja Avicenna aegadest on seda nähtust analüüsitud järgmiselt. Alati on inimesi, kes tõmbavad enesele tähelepanu oma ilu või andekusega. Nendest ollakse vaimustuses, aga alati on positiivse suhtumise kõrval ka negatiivne – inimesele on omane peljata või kadestada kõike seda, mida ta ise ei suuda või ei mõista. Ja vaimustus ning lugupidamine asenduvad vihkamisega, pilgu energeetikasse programmeerub halva soovimine. Kui keegi on aga hulkade pideva tähelepanu all, „töötleb“ teda kaugelt rohkem kui paar kurja silma.

Chopin suri tuberkuloosi juba 39-aastaselt, Edgar Allan Poe läks 40-aastaselt viinasurma. Mõnede allikate kohaselt saatis Beethoveni surma maksatsirroos, Berlioz suri apopleksiasse, Puškin depressiooni ja duellihaava, mille põhjustajaks peeti tema võluvalt kõõritava naise Natalja Gontšarova kurja silma… Kunstiinimestest võiks seda nimekirja kümnetega jätkata, sama kehtib aga ka poliitikute kohta, kui meenutada näiteks USA presidente ja kubernere Lincolnist Kennedyteni. Tuhandete pilkude seas, mis kuulsust jälgivad, leidub alati piisavalt õelaid ja kadedaid, laetud soovist kahju teha, haigusi kaela sajatada või hävitada.

Samas on kurja silma valdajaid olnud ka kuulsuste eneste seas. Jacques Offenbachist kirjutas üks kaasaeglane järgmist: „Teatrid, kus mängitakse tema operette, põlevad üksteise järel maha: lauljad, kes neis peaosi mängivad, kaotavad hääle ning võime esineda teistes teatrites. Publik idioodistub. Joobnud, rämedad hääled laulavad tema meloodiaid trahterites ja tänaval – maitse nüristub, moraal langeb. Selle muusika hukutaval mõjul muutub noorte tüdrukutegi käitumismaneer soldatikasarmu-ja kõrtsiomaseks. Kui see pole Offenbachi kurja silma mõju, mille siis?!“

19. sajandi keskel kardeti Prantsusmaal sattuda Napoleon III pilgu alla. Tema sõbrad ja tuttavad olid veendunud, et troonile tõusmiseks polnud sellel „väikesel Napoleonil“ vähimaidki eeldusi võrreldes onu Napoleon I-ga – liikusid kuuldused, et rivaalid kõrvaldas ta lihtsalt pilguga…

Kurja silma probleemiga tegeldes tuli Hippokrates muuhulgas järeldusele, et inimene võib end ka ise ära kaetada, kui juhtub õeluse või vihahoos vees oma peegelpildile otsa vaatama. Aga igasuguste hirmude peletamiseks meenutagem Marlen Dietrichit. Tema miljoniliste austajatehordide ridades oli tohutult kadestajaid ja hukkamõistjaid, ent lauljanna lahkus elust alles 91-aastasena, olles sealjuures terve elu veel ahelsuitsetaja.