Kuremäe klooster (galerii)

6 minutit lugemist

Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Nunnalooster ehk Kuremäe klooster (ka Pühtitsa (Kuremäe) Uspenski naisklooster) on Moskva ja kogu Venemaa patriarhi otsealluvuses olev Vene Õigeusu Kiriku nunnaklooster Eestis Alutagause vallas Kuremäe külas. Klooster on rajatud aastatel 1892–1895.

1030. aastal suundus suurvürst Jaroslav Novgorodist eestlaste vastu sõjakäigule ja asutas Jurjevi (Tartu) linna, kuhu rajati ka esimesed õigeusukirikud. Erinevalt katoliiklusest ei levitatud õigeusku vägivallaga, sellega ühinesid üksnes need kohalikud elanikud, kes ise soovisid ristiusku vastu võtta. 12. sajandi lõpus ja kogu 13. sajandi vältel elasid baltimaad korduvalt üle saksa, rootsi ja taani ristirüütlite kallaletunge. Vallutajad juurutasid teist usku – katoliiklust, aga 16. sajandi lõpust ka juba luterlust, mille rajajaks oli õllest, religioonist ja lihahimust läbiimbunud paks saksa munk Martin Luther (1483–1546). Kristlikud röövvallutajad alistasid endale sajanditeks kohalikud rahvad. Ristirüütlid purustasid sageli õigeusu kirikuid. Kuid õigeusu kindlameelsed tunnistajad hoidsid oma isade usku.

* * *

Õigeusklike legendi järgi nägid karjased 16. sajandil Kuremäel jumalaema ilmutust ja leidsid hiljem iidse tamme alt õigeusu ikooni. On avaldatud arvamust, et tegemist oli vadjalaste järglaste metsakabeli jäänustega. Sest ajast hakati mäge kutsuma teise nimega: Pühitsa ehk pühitsetud koht. 1608. aastast on teada, et Kuremäel oli õigeusu kabel.
1888. aastal saatis õigeusu kirik Kostroma Iptajevi kloostrist nunn Varvara (Blohhina) kolme õe saatel Virumaale haigeid ravitsema. Aastal 1891 anti luba rajada Pühtitsasse nunnaklooster, mille esimeseks eestseisjaks (kloostriülemaks) saigi ema Varvara (1891–1897). Ehituse patroon oli Eestimaa kindralkuberner vürst Sergei Šahhovski (1852–1894, ametis 1885–1894). Kloostri peakirik ehitati kohta, kus varem oli ehitusjärgus luteri Illuka kirik. Uue kiriku rajamisel kasutati osaliselt Illuka kiriku materjali. See oli esimene Eestisse rajatud õigeusu klooster.

Kloostri hooned on püstitatud tervikut silmas pidades: nunnade elumajad, talvekirik-söögimaja, haigla, Jumalaema Uinumise peakirik, värava kellatorn, kool ja võõrastemaja. Kloostriaias kasvab tamm tüveümbermõõduga 4,3 meetrit. See on usklike hulgas püha puu.
Kloostri tähtsaim ehitis on Moskva-Jaroslavli koolkonna sakraalehitisi jäljendav viiekupliline Jumalaema Uinumise (Uspenski) peakirik, mis ehitati aastatel 1908–1910. Selle arhitekt oli Aleksander Poleštsuk. Kolmelöövilises kirikus on kolm altarit, rikkalik männipuust nikerdatud ikonostaas ja haruldasi seinamaalinguid. Seal on ruumi 1200 inimesele.
Aastail 1917–1923 oli klooster evakueeritud Rostovisse Jaroslavli kubermangus, Vabadussõja ajal oli kloostri hoonetes tüüfusehaigla. Pärast Eesti iseseisvumist konfiskeeris Eesti valitsus 1919. aastal enamiku kloostri maadest ja allutas selle Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule, mis ei allunud alates 1923. aastast Moskvale. Kloostris elab praegu üle saja nunna ja noviitsi.

* *  *

Kummaline, et Kuremäe kloostri eestkostjaks sai Kroonlinna isa Joann Sergijev, kes on ajalukku läinud pigem religioosse aferistina. Loe temast lähemalt: Põnevaid lugusid kogu maailmast / Kroonlinna Joann.

Hirmsaks katsumuseks kujunes kloostri jaoks ka Teine maailmasõda. Rindejoon möödus kirikust kõigest mõne kilomeetri kauguselt. Pühtitsast vaid 30 km kaugusel käisid ägedad lahingud. Rindejoon kulges piki Narva jõge. Sakslased asusid Eesti territooriumi poolel, nõukogude väed aga Narva jõe taga. Pühtitsa mägi muutus sõjaliseks objektiks. Kloostris endas paiknesid saksa väeosad.
Kloostrisse tulles tahtsid saksa ohvitserid algul valida endale eluasemeks iguumenjamaja. Nende juttu kuulis aga pealt kloostri asjaajaja nunn Nonna (Org). Vallates täiuslikult saksa keelt ning mõistes olukorra tõsidust, pöördus ta sõjaväelaste poole palvega mitte hõivata iguumenjamaja, kuna seal, nagu ta ütles, „elab meie iguumenja, kes on vana ning haiguse tõttu lihtsalt ei taluks teise kohta üleviimist. Õde Nonna pani ohvitseridele ette valida endale kloostris mistahes muu elupaik … ja Saksa sõjaväelased olidki nõus.
Kloostrimüüride vahel ei tulnud õnneks ette mingisuguseid vägivallategusid.
„Meie köök oli kinni. Seal valmistati neile toitu. Sel ajal peakirikus ei teenitud, teenistused toimusid söögisaalikirikus, kuhu pääses sisse vasakult poolt, kus on veranda. Sealt kaudu käisimegi ja seisime kirikus kuni klaasusteni, mis eraldasid pühakoda sakslaste käsutuses olevast söögisaalist. Nikolaose kirik oli ka sakslaste käes. Peakirikus seadsid nad sisse sõjaväehaigla. Sakslased hõivasid ka müüri taga asuva võõrastemaja,“ pajatab kloostrikroonika.
Konsu järve äärde rajasid sakslased laagri vene sõjavangidele. Laagri ümber laiusid kõikjal sood. Õed tundsid hästi neid paiku, kuna käisid seal varem jõhvikal. Pannud kuivatatud leivaviilud väikestesse, spetsiaalselt selleks puhuks õmmeldud kottidesse, läksid nad läbi mädasoode laagri juurde ja jagasid leiva sõjavangidele. Neil õnnestus koguni radu mööda, mida tundsid üksnes põliselanikud, mõned vangid välja viia Narva jõe suunas – partisanide juurde.
„Kloostri karjaaias elasid vene vangid ja karistusalused sakslased. Neid aeti teedeehitusele. Vangidel olid jalgade küljes puust jalapakud. Kui nad töölt laagrisse tagasi tulid, olid kõigil jalad katki ja paistes. Valus oli neid vaadata – ja õed nutsid, kui vangid mööda läksid. Talvel sundisid sakslased neid, näljaseid ja jõuetuid, iga päev mööda külmunud põldu roomama. Nad pidid mööda lund roomama kuni põllu lõpuni. Me keedame neile ,,mundris“ kartuleid ja jagame tasakesi kõik laiali, nemad topivad selle endale taskutesse.“
Nunnad püüdsid vange aidata, kuidas suutsid: andsid neile leiba ja riideid. Ägedate lahingute tulemusel hävitati naaberkülad Vasknarva ja Jaama. Suuri purustusi kandis ka Narva linn, aga klooster ei saanud peaaegu üldse kannatada. Lööklained lõhkusid vaid Radoneži Vaga Sergi kiriku kellatorni.
Saksa okupandid asutasid sõja ajal kloostri lähedale juudi vangilaagri. Sakslased piinasid juute hirmsasti, sundides neid ehitama kitsarööpmelist raudteed Ahtmest Jaama külani. Nälja tõttu olid paljud juudid haiged ega suutnud enam töötada. Siis tapsid sakslased nad püssipäraga ja põletasid lõkkel. Mõned visati veel elusana tulle. See tuli hõõgus terved päevad läbi, sakslased heitsid sellesse inimlõkkesse aina puid juurde. Hais oli jube. Sageli roomasid kõrbenud inimesed veel lõkkest välja. See oli õudne … Juudi vangid pidid ise sakslaste käsul teisi juute lõkkesse tagasi heitma.“

*  * *

Peale fašismi purustamist jäi kirik nõukogude ühiskonnas pigem tagaplaanile, kuid ei kaotanud siiski iial oma tähendust venelaste jaoks. NLKP peasekretär Brežnev, nii hädine ja seniilne kui ta ka oli, sai vähemalt ühest asjast aru. Õigemini kahest. Esiteks, et „kogu see jama kommunismist on rahvale tarbimiseks mõeldud muinaslugu” ja teiseks, et „Me ei saa ju rahvast ilma usuta jätta. Kirik võeti neilt ära, tsaar lasti maha ja midagi tuli asemele anda. Nii et las rahvas ehitab kommunismi”. 1991. aastal võeti vene rahvalt kommunism ära, ja tekkinud vaakumi täitis taas õigeusukirik.
1950. aastal tabas kloostrit uus katsumus – õhus rippus selle sulgemise oht. Vaatluse all oli selle Riia nunnakloostriga ühendamise projekt. Saabus palju aastaid kestnud äreva ootuse periood. 1955. aastal haiguse tõttu pensionile jäänud iguumenja Rafaila asemel  hakkas kloostrit juhatama nunn Angelina (Ljudmilla Dmitrejvena Afanasjeva, s 1894). Temast sai Pühtistsa kloostri kuues eesseisja (1955–1967). Angelina valitsemisajale langesid Hruštšovi-aegsed kiriku tagakiusamised; kõikjal hakati sulgema kloostreid ja pühakodasid. Reaalne oht ähvardas ka Pühtitsat, kuhu taheti paigutada kaevurite puhkekodu. 1959. aasta lõpus suleti ning lasti järgmisel aastal õhku Pühtitsa Tallinna abikloostri Jumalaema Tempilisseviimise kirik, mis oli pealinna üks kaunimaid. Usklikud püüdsid pöörduda võimude poole palvega jätta pühakoda alles, ent sellele ei omistatud mingit tähtsust. Piiskop Alkesius (s 1929, Venemaa patriarh 1990–2008) suutis päästa sulgemisest ka Tallinna Neeva Aleksandri katedraali.

0

Your Cart