Kuidas tehakse pornofilmi

5 minutit lugemist

Kes arvab, et ühel heal tasemel tehtud pornofilm lihtsalt sünnib, see eksib rängalt. Lust ja rõõm, mida kodudes või kinodes naudivad sajad, tuhanded või isegi miljonid seksihuvilised, on tavaliselt ränga töö tulemus.

Kõik saab alguse stsenaariumist, sest mingit süžeeliini vajab ju iga lugu. Kuskil peab jooksma telg, mille ümber ehitada see mõnuderatas, mis koosneb ägisemisest, lurtsumistest, ohetest, partneri(te) ergutamistest, seemnepursetest ja nii edasi. Peajoon ei pruugi teab mis vaimukas või läbikomponeeritud olla, kuid ta peab olema. Selliseid filme, kus kõik on ilma mängimata ehtne ja kaamera ülesandeks jääb vaid tumm sündmuste salvestamine, on kaduvväike osa kogu produktsioonist. Reeglina on need lühikesed filmilõigud. Ühe täispika või ütleme pooletunnisegi loo tegemine on juba tõeline tiimi-töö, kus mängus kümnete inimeste higi ja vaev.

Võtame aluseks, et aktsepteeritav stsenaarium on olemas. Järgneb näitlejate palkamine. Kui filmimees tahab teha tööd heade ja kogenud näitlejatega, siis alguses tutvustab ta neile stsenaariumi. Üldiselt on selle ala meistrid üsna pirtsakas rahvas, kes oma ametiau jälgib. Kui filmis on midagi, mis käib vastu nende arusaamu, siis – hüvasti – tuleb meelitada uusi. Väga paljud staarid keelduvad näiteks anaalsest vahekorrast ning nõuavad oma potentsiaalsetelt partneritelt aidsi testi tegemist. Ja tihti seavad nad veel teisigi tingimusi, mis sunnib filmiväntajat stsenaariumi muutma.

Elukutseliste ja seega kogenud pornostaaride palk on ääretult kõrge, ulatudes kuni 5000 dollarini tunni eest. See paneb loomulikult iga filmija mõtlema. Megatähtedel on organiseeritud veel mingi ametiühingutaoline ringkaitse, mis kaitseb nii neid kui ka turgu isehakanute ekspansiooni eest. Lisaks on igal staaril vähemalt üks või kaks advokaati.

Mingem nüüd asja praktilise poole juurde. Kui meeskond on palgatud, järgneb ettevalmistav osa. Iga filmilõik mõeldakse korralikult läbi ning duubleid tehakse mitte vähem kui tavafilmis. See nõuab staaridelt tõsist andumust ja head närvikava, sest füsioloogia nõuab ju iga alustatud asja lõpule viimist. Ei tahaks küll olla tavainimesena mõnes sellises filmis tegev, kui sulle näiteks 42 korda öeldakse: „Katsume veel ühe korra võtta selle duubli (Jutt on stseenist, kus Rita tormab Edmondi juurde ja lausa topib talle oma punnis parema rinnanibu suhu).“

Või jälle stseen, kus Edmond peab järjepanu sugutama nelja naist, kes kõik on korraga kaadris. Kõik see vajab väga kindlat närvi ning hämmastavalt treenitud füsioloogiat ja loomulikult tugevat keskendumisvõimet. Ainuüksi teadmine, et sul on võimalik järjest võtta nelja naist, ajaks ühe normaalse mehe vist küll hulluks või saaks ta orgasmiga maha juba esimese naise juures. Kuid õiged staarid on teisest puust. Nad on oma hinda väärt.

Pornoka vaatamine, kus kõik jookseb nagu õlitatult, on tegelikult üsna kontrastses vastuolus filmitegemise praktilise poolega. Kujutage ette filmilõiku, mis linale jõudnuna sisaldab episoodi, kus kaks noort näitsikut on avastanud mehe, kellel tavalisest tunduvalt suurem riist. Nad on sellest vaimustuses, nad liiguvad vinnas elukale uudishimulikult lähemale ja alustavad isuka limpsimisega. Eks ole, stseen on oma lõpptulemuselt kujukas ja ergutav. Kuid milline on selle vaevalt poolteist minutit vältava lõigu anatoomia? See koosneb veel eraldi kolmest alalõigust: 1. tüdrukute vaimustus ja avastamisrõõm (kergesti vändatav, sest piirdub vaid näomiimikaga ja kiimaliste hüüatustega, 2. vinnas riista uurimine ja manuaalne manipulatsioon (pole kah teab kui raskesti fikseeritav, piisab vaid kümmekonnast duublist, 3. isuka limpsimise osa, mis on kõige pikem ning kätkeb endas ka seemnepurske. See viimane on kahtlemata kõige koormavam ja seda mitmel põhjusel. Esiteks peab seemnepurse olema ehe, et mitte vaatajat petta. Teiseks pole meessoost tähed ka mingid spermapumbad, kes pritsivad kaheksa korda päevas. Võite ise arvata, milline eluline kontrast on olukordade vahel, kus kaamera käib või kus see ei surise.

„Tähelepanu, võte!“ kamandatakse kaamera tagant (käib kolmanda faasi viimaste duublite tegemine). Plikad lutsutavad vennikese hästiseisvat riista ja käes on seemnepurske aeg. Orgasm saabub ja till limpsitakse puhtaks.

„Stopp! Väga hea,“ öeldakse puldist. Sellele järgneb nii plikade kui onkli suust terve rida kergendusohkeid. Plikad asuvad oma suud puhastama ja kiruvad tasakesi. Vennike pühib higi ja toriseb: „Oleks eile kohe viimase faasi võtetega alustanud nagu ma ette panin, oleks mul rohkem pritsinud ja kõik oleks olnud loomulikum. Täna oli tõeline piin, ausalt. Ja kui see kah ei lähe, siis ma tõstan käed püsti ja ütlen lepingu üles. Mis see siis olgu, minul peab kogu aeg vinnas olema, aga Lily ja Erica võivad piirduda ainult mänguga.“

„Rick, ära liialda,“ sekkub Lily suud pühkides. „Ütle parem ausalt, et sa hakkad ära väsima. Meid sul vaevalt on alust süüdistada. Siiamaani on kõik, isegi Garry Rees, meiega rahule jäänud. Järelikult on ikka sinus kah midagi viltu.“

„Hea küll, hea küll. Kõik läks ju päris hästi,“ rahustab režissöör kirgi. „Puhake viis minutit ja siis tahaks veel võtta paar duublit algust – sealt, kus plikad su riistale lähenevad ja nad juba parajalt üles on köetud…“

„Jälle!“ protesteerib Rick ja manab näole süütu kannataja ilme. „Mis sel eilsel lõigul siis viga oli?“ ja vaatab abiotsivalt naispartnerite poole. Lily vaid tõstab kulmukaared kõrgemale, et väljendada oma käega löömise meeleolu, mille sisu on umbes selline: ah, selle režissööriga töötada on rist ja viletsus, kuid mul on leping, ma teen oma tööd ausalt. Erica on aga käed puusa ajanud, ta tahaks öelda midagi väga sapist ja teravat, kuid saab siiski sõnasabast kinni. Režissöör on käed rahustuse märgiks üles tõstnud. ta ei ütle midagi, kuid žest see-eest küll: ma olen teid palganud, te olete oma lepingule alla kirjutanud ja me teeme veel paar duublit just sellest, millest juttu oli. Ja seitsme minuti pärast suriseb jälle kaamera ning kaadrisse ilmuvad plikade kiimalised näod ja hääled ning Ricki vinnas riist.

Kunst nõuab ohvreid.

0

Your Cart