Kuidas psühhopaadid maailma majanduse põhja lasid

14 minutit lugemist

Hinnanguliselt moodustavad psühhopaadid ehk rahvakeeli poolhullud elanike hulgas umbes 1–2 protsenti. Mõnedki neist töötavad juhtivatel kohtadel ning ohustavad oma tegevusega paljusid inimesi nii otseselt kui kaudselt. Alljärgnev lugu on sellest, kuidas psühhopaati ära tunda ja ennast tema eest kaitsta?

Port Cocuitlam on väike unine linnake Kanada läänerannikul, umbes 45 minuti autosõidu kaugusel Vancouverist. Dominion Avenue 953 on aadress, mis ajab külmajudinad ihule igale kanadalasele. Nimelt asub sellel aadressil seafarm Piggy’s Palace. Farmi omanik Robert Picton oli tuntud lahke võõrustajana. Tema aiapidudel oli kõike: muusikat, naisi, narkootikume. Eelkõige aga suurtes kogustes kõikvõimalikke liharoogi.

Sarimõrvar Robert Picton.

Et tegemist polnud mitte ainuüksi sealihaga, avastas politsei tänu juhusele. Farmi maavalduses leidsid uurijad rohkem kui 30 naise maised jäänused. Kõik nad olid Vancouveris teadmata kadunuks jäänud. Robert Picton meelitas naised farmi, tappis nad, tükeldas ja söötis oma sigadele… ja tõenäoliselt ka oma külalistele. Ajakirjandus nimetas Pictonit Kanada ajaloo kõige jälgimaks sarimõrvariks. Kohus mõistis Pictonile eluaegse vanglakaristuse. Politsei aga uurib ikka veel Pictoni farmis kadunuks jäänud naiste DNA-jälgi. Selguvad üha uued ja uued ohvrid. Viimased identifitseerimised on pärit 2009. aastast. Kanada avalikkus aga diskuteeris elavalt selle üle, kuidas on üks inimene üldse sellisteks tegudeks võimeline.

Saatuse iroonia on selles, et kompetentne ekspert, Briti Columbia ülikooli emeriitprofessor Robert D. Hare elab farmimõrvari naabruses. Hare on maailma üks tuntumaid psühhopaatide uurijaid. Teda ei ajenda poolhulle uurima mitte ainult uudishimu, vaid eelkõige vastutustunne inimkonna ees, sest mitte ükski teine isiksuse häire ei tekita kaaskodanikele nii suurt kahju kui psühhopaatia. „Psühhopaadid toovad õnnetust ja ränki probleeme kõigile neile, kes temaga lähemalt suhtlevad,“ selgitab Hare. „Seepärast on väga tähtis neid õigel ajal ära tunda ja takistada neid teistele inimestele kahju tekitada.“

„Röövloomad inimese kujul“

Pikka aega ei osanud teadlased sellele küsimusele ühest vastust leida. Alles Robert Hare on oma töödega toonud sellesse probleemistikku selgust. Tema poolt väljatöötatud test nn PCL (Psychopathy Checklist) kirjeldab tervet rida isiksuse omadusi, mis spetsialistide hinnangul on omased igale tüüpilisele psühhopaadile. Kui 17 küsimusele on antud 75 protsenti jaatavaid vastuseid, on tegemist psühhopaadiga. Enamik uurijaid on veendunud, et psühhopaatia on kaasasündinud ja ravimatu. Kes on psühhopaadina sündinud, see ka psühhopaadiks jääb – sellest teesist peavad kinni ka mõned USA kohtud. Juba ammu kasutavad USA kohtud süüaluse testimiseks Hare’ PCL-testi. Suur punktide summa on aidanud nii mõnegi patoloogilise mõrvari elektritoolile saata.

Hare’ kuulus test annab psühhopaadist väga täpse pildi: psühhopaat on šarmantne nagu George Clooney, valelik nagu Pinoccio, kelm ja aferist nagu Rasputin, võimuahne ja enesekindel nagu Jossif Stalin, mõjutaja ja inimestega manipuleerija nagu Adolf Hitler ja truudusetu nagu Giacomo Casanova. Psühhopaadid ei võta endale kunagi vastutust selle eest, mida nad on teinud. Ja mis kõige tähtsam: nad ei tunne kunagi kahetsust oma halva teo pärast ega haletse kedagi. Neil sõna otseses mõttes puudub südametunnistus. Robert Hare nimetab psühhopaate „röövloomadeks inimese kujul“.

Dennis Rader.

„Enamasti jätab psühhopaat endast väga meeldiva mulje, kui teda kohatakse esimest korda,“ kirjutab USA uurija Hervey Cleckley oma teoses „The Mask of Sanity“. Just normaalsuse mask ongi see, mis teeb psühhopaadi eriti ohtlikuks. Toome näiteks USA sarimõrvari Dennis Raderi juhtumi. Ta elas igati ontlikku pereelu, töötas linnavalitsuses, kuulus kohalikku kogudusse ja oli rajaleidjate grupijuht. Keegi ei osanud aimatagi, et Rader oli sooritanud hulga kohutavaid mõrvu. Ta saatis kirja kohalikule telejaamale Kake-TV ja küsis selles: „Kui palju inimesi ma pean veel tapma, et ma lõpuks leiaks oma nime ajalehest ja saaksin tuntuks?!” Tervelt 30 aastat piinas ja tappis Rader inimesi Wichita eeslinnades (Kansase osariik). Alles DNA-proov viis lõpuks uurijad õigetele jälgedele. Kohus mõistis maniaki 175 aastaks trellide taha, ilma igasuguse lootuseta amnestiale.

„Mitte kusagil ei ole korraga koos nii palju psühhopaate, kui meie vanglate range režiimiga osakondades,“ ütleb Hare. Vähemalt üks kolmandik nendest on sellised psühhopaadid nagu Dennis Rader. Hinnanguliselt langeb 50 protsenti rasketest isikuvastastest kuritegudest psühhopaatide arvele. Seega pole südametu ja kalk sarimõrvar pelgalt Hollywoodi režissööride fantaasia, vaid kurb reaalsus. Sarimõrvarid tapavad vähimagi kõhkluseta, ilma igasuguse näiva põhjuseta ja normaalse inimese kriteeriumide järgi erakordse julmusega.

Psühhopaadid meie keskel

See on selle loo üks tahk, sest enamik psühhopaate ei istu mitte vanglas, vaid elavad meie keskel. „Sajaprotsendilise tõenäosusega kohtate te oma elus vähemalt ühte psühhopaati,“ väidab Tübingeri (Saksamaa) aju-uurija Niels Birbaumer.

Kuid kus võib psühhopaati kohata? „Mõned neist töötavad ärimaailmas väga kõrgetel positsioonidel,“ vastab Birbaumer. „Seal leiavad nad kõike, mida nad vajavad: raha, võimu, kontrolli teiste inimeste üle. Neid võib kohata parlamendis, ministeeriumis, tervishoiusüsteemis, meediumis – intelligentsed psühhopaadid on sageli väga edukad inimesed.“ Teiste sõnadega: teie ülemus võib olla psühhopaat või teie ülemuse ülemus.“

Adolf Hitler – psühhopaat kõigi tüüpiliste tunnustega. Et tema haiglaslikku ja tobedat mõttemaailma täielikult mõista, tuleks läbi lugeda tema raamat „Mein Kampf“, kuid ainult juhul, kui on tegemist kommenteeritud väljaandega. Selles „teoses“ avaldub Hitleri põikpäisus, poliitiline maniakaalsus, rumalus ja argus. Seni, kuni riikides ei looda seadusandlikku mehhanismi, mis takistaks psühhopaatidel või lihtsalt ebanormaalsetel inimestel riigi kõige kõrgematele ametikohtadele tõusta, pole ka kaugemas tulevikus välistatud, et kusagil astub kõnepulti röökiv mees, kes sülge pritsides ja kätega vehkides kutsub rahvast üles laastavasse sõtta „isamaa nimel“.

Kuid küsigem nüüd, mis eristab edukat psühhopaati surmamõistetute kongis oma hukkamist ootavast sarimõrvarist! „Määravaks erinevuseks on intelligentsus,“ selgitab Birbaumer. Teiste sõnadega: psühhopaadist ülemus on samuti südametunnistuseta, manipuleeriv ja külmavereline kui sadistlik sarimõrvar, kuid samas küllalt tark ja kaval, et ennast mitte liiga suurde ohtu seada või ennast tabada lasta. Mitte just eriti rahustav selgitus või kuidas? Kes töötab psühhopaadist bossi alluvuses, on alati kannatajaks pooleks, kellega tema ülemus manipuleerib, keda ta mõnitab ja alandab. Sageli ei jää alluval üle muud, kui abitult pealt vaadata, kuidas tema piinaja sammub ühelt võidule teisele.

Rütmilise suminaga hakkab Tübingeni Meditsiinilise Psühholoogia ja Käitumisneurobioloogia Istituudi kompuutertomograaf tööle. Kiht-kihilt skaneerib rohkem kui miljon eurot maksev aparaat katsealuse aju. See, mis mõne sekundi pärast monitori ekraanile ilmub, on sensatsiooniline: teadlased on suutnud inimliku hirmutunde ajus nähtavaks teha! Me põletame oma kätt kogemata kaminatules ja meie aju reageerib sellele. Edaspidi oleme tulega väga ettevaatlikud. Vanasõnagi ütleb: kes on kord suu kõrvetanud, see puhub ka külma vee peale. Birbaumer ja tema tiim tegi kindlaks, milliseid aju piirkondi hirmutunne aktiviseerib. Veel selgus, et analoogilises situatsioonis valitseb psühhopaadi ajus „absoluutne eetrivaikus“. „Need inimesed lihtsalt pole võimelised hirmu tundma,“ selgitab uurija.

Birbaumeri teedrajav uuring ei aita meid aga psühhopaatide paljastamisel oluliselt edasi. „Kahjuks on probleem selles, et tõeliselt intelligentsed ja edukad psühhopaadid ei lase kunagi vabatahtlikult oma aju skaneerida,“ ütleb Birbaumer. Kuid teine üldistus on palju murettekitavam: kui psühhopaadid ei tunne hirmu, siis ei avalda neile ka mitte mingisugust mõju riigi karistuspoliitika. Mitte mingisugune vanglakaristus või kuitahes suur rahatrahv ei sunni neid oma käitumist kontrollima või oma patoloogilisi tunge ohjeldama. See on ka peamine põhjus, miks psühhopaadid pärast vanglast vabanemist panevad toime uue kuriteo kolm korda sagedamini kui „normaalsed“ kurjategijad. Psühhopaatide aju lihtsalt pole „programmeeritud“ selliselt, et nad võtaksid karistusest õppust.

Kuid mil määral me oleme veel üldse inimesed, kui me ei kahetse halba tegu, ei tunne hirmu, ei haletse ligemest, ei armasta kedagi ega kahtle oma tegude õigsuses? Kas psühhopaadid on tõesti kiskjad inimese kujul? Üks on kindel: paljud eksperdid keelduvad tunnistamast psühhopaatiat kui üht isiksuse häiret paljude hulgas. Ja nimelt sellepärast, et psühhopaat ei kannata oma olukorra pärast. Tõepoolest, mis siis selles halba on, mitte kunagi halva südametunnistuse pärast muretseda? Mitte midagi karta? Mitte kannatada, kui teistel halvasti läheb? Vastupidi; paljudes olukordades tulevad psühhopaadid paremini toime kui normaalsed inimesed. Näiteks sõjas on nad valmis kiiremini lahingusse sööstma ja tapma kui teised sõdurid. Teadlased on tõestanud, et Jugoslaavia sõja ajal keelitati täiesti teadlikult palgaarmeesse noori meessoost psühhopaate. Seda sõda peetakse brutaalseimaks kogu eelmise aastakümne vältel.

2008. aasta majanduskriisis olid süüdi psühhopaatidest mänedžerid!

„Kui ma saaksin suure raha eest oma katsealused vabadusse lasta, siis ma hakkaksin börsil terasema pilguga ringi vaatama. Tõenäoliselt kohtaksin ma neid seal,“ naljatleb Robert Hare. Nali naljaks, aga paljud eksperdid on veendunud, et praegune majanduskriis pole mitte ainult üksikute pankurite ahnuse ja saamahimu tagajärg, vaid eelkõige vastutustundetute ja hoolimatute psühhopaatidest mänedžeride süü. Ja mis veel hullem: kaootilise globaliseerumise kattevarjus on igasugune erapangandus ja suurettevõtlus muutunud psühhopaatidele ideaalseks piiramatuks tegevusväljaks. Sest mida kiiremini ja radikaalsemalt maailm muutub, seda paremini oskavad igat masti psühhopaadid oma tegevust õigustada.

Jossif Stalin. Tema imetlejad ei väsi kordamast, et Stalini ajal tapeti keda vaja. See väide ei pea paika. Miljoneid inimesi surma saates kindlustas Stalin endale eluaegse võimu ja välistas selle, et keegi oleks võinud tema kohale asuda. Ajapikku lisasid Stalini psühhopaatiale toone ja värve üha progresseeruv jälitusmaania ja kõikvõimalikud foobiad. Nii ei tohtinud Stalini korraldusel kardinad tema eluruumides ulatuda põrandani, et keegi ei saaks ennast nende taha peita.

„Psühhopaatidele meeldivad kiired muutused,“ räägib psühholoog Paul Babiak. „See mis alalhoidlikku inimest hirmutab, annab neile „korraliku kaifi“.“

Julge hüpotees? Ei sugugi, nagu tõestavad ka inglise psühholoogid Belinda Board ja Katarina Fritzon. Mõlemad naised uurisid kõrgetel kohtadel olevate mänedžeride isikuomadusi. Tulemus: suuremal osal uurimisalustest olid tugevad psühhopaatilised omadused. Nad kõik olid äärmiselt enesekindlad, pinnapealselt šarmantsed, vabad igasugusest kaastundest, manipuleerijad ja valelikud. Lühidalt, mänedžeridel on samasugused omadused, nagu kõigil sarimõrvaritel, kuid nad elavad ennast välja äri või panka juhtides ja alluvate üle võimutsedes.

Albert Dunlap – maailma vihatuim mänedžer.

Milleks üks südametu psühhopaat võimeline on, näitab ilmekalt USA mänedžeri Albert Dunlapi juhtum. Ta ähvardas oma abikaasat mitmel korral noa ja tulirelvadega, jättis ta sageli päevadeks ilma raha ja toiduta koju istuma. Lõpuks lahutati abielu „ekstreemse julmuse“ tõttu. Dunlap ei läinud isegi oma vanemate matustele. Börsianalüütikute hulgas sai see psühhopaat aga staariks, kui ta vallandas üheainsa suletõmbega oma firma 11 000 töötajat ja põhjustas sellega oma firma aktsiate järsu tõusu. Seda, et selle muljetavaldavate arvude taga olid räpased bilansitrikid, märkasid börsianalüütikud alles siis, kui Dunlapi firma oli juba pankroti lävel. Dunlap ise oli selleks ajaks juba ammugi firmast lahkunud. Tema endised kolleegid on teda nimetanud kõigi aegade kõige vihatumaks mänedžeriks.

Veel hullema käki keeras kokku ülimalt enesekindel pankur Fred Goodwin. RBS (Royal Bank of Scotland) juhi ametikohal korraldas Goodwin Hollandi panga ABN Amro ülevõtmise 50 miljardi euro eest. Kõik oleks olnud väga kena, kuid aeg osutus äärmiselt ebaõnnestunuks: kärgatas kriis, Šoti pank jäi ilma sularahata ja tohutu suurte võlgadega. Selleks, et olukorrast kuidagi välja keerutada, tuli muuhulgas vallandada 20 000 töötajat. Sir Goodwini vedas alt intuitsioon, kuid lõplikult hävitas ta oma maine Šoti ja Briti avalikkuse silmis siis, kui hakkas enesele välja kauplema heldeid lahkumishüvitisi ja pensioni. 2007. aastal moodustas Goodwini töötasu RBS-is 4,2 miljonit naelsterlingit. Pärast vallandamist kauples ta enesele pensioniks 703 000 naelsterlingit kuus. Hiljem, tõsi küll, vähendati seda avalikkuse ja võimude surve all 342 500 naelsterlingini. Vigade ja taktituse eest ristis Briti ajakirjandus Fred Goodwini „halvimaks pankuriks ajaloos“. Kõige kuumemad pead tegid isegi ettepaneku võtta temalt ära rüütliseisus. Milleks tal veel „tööga käsi määrida“, küsis Šoti ajaleht Scotsmen. Kuid psühhopaatidest ärimehed rahulduvad väga harva pensioniga ega taha ärist mitte mingil juhul lahkuda.

Kuidas ennast psühhopaadi eest kaitsta?

„See pole lihtne ülesanne,“ selgitab psühholoog Paul Babiak. Oma riskivalmidusega, kartmatusega ja võimega kiireid ja valusaid otsuseid vastu võtta, jätavad psühhopaadid endast mulje kui sündinud juhist. „Personaliosakondade juhid peaksid iga töökoha taotleja elulugu hoolikamalt uurima.

Ajaloo halvim pankur Fred Goodwin.

Psühhopaadid torkavad üldreeglina sellega silma, et nende laitmatud koolitunnistused ja soovituskirjad on kas võltsitud või tugevasti ilustatud,“ soovitab Babiak. Ka kehakeel võib psühhopaadi reeta. Psühholoogid teavad juba ammu, et žestid on midagi enamat kui lihtsalt meie kõnet toonitavad ja ilmestavad liigutused. Tõenäoliselt aitavad žestid meie ajul õigeid sõnu leida. Ilmselt sellepärast me žestikuleerime ka kiiremini ja elavamalt, kui räägime võõrkeeles. Robert Hare on kindlaks teinud, et sama põhimõtte järgi muutuvad psühhopaadi žestid, kui ta räägib asjadest, mis tegelikult peaksid olema tunnetega seotud. Kui näiteks psühhopaat räägib oma vanematest, lastest või partnerist, kõlavad ta sõnad näiliselt emotsionaalselt ja tunderikkalt, kuid kehakeel on samas nii palavikuline ja rahutu, nagu räägiks ta mingis võõras, suure vaevaga omandatud keeles.

Ühtset retsepti psühhopaadiga toimetulemiseks ei ole. „Hoia nendest eemale,“ soovitavad Hare ja Babiak oma ühises raamatus „Snakes in Suits. When Psychopaths go to work.“, lisades samas: „Me anname endale aru, et meie töö sel alal on alles alanud.“ Nii et, salakavalad ja valelikud psühhopaadid, hoidke alt, teid on läbi nähtud!

©Peter Hagen

* * *

KIIRTEST

Kas minu ülemus on psühhopaat?

Eksperdid leiavad, et ilma erialase ettevalmistuseta on peaaegu võimatu psühhopaati eksimatult ära tunda. Sellegipoolest on see test terasele ja taiplikule lugejale suureks abiks. Muidugi tuleb arvestada, et üks või teine omadus võib esineda ka normaalse inimese juures. Kui sa aga pea igale küsimusele jaatavalt vastad, ei jää sul muud üle kui uus töökoht otsida.

  1. Kas ta on pinnapealselt šarmantne ja hea kõneleja?
  2. Kas tal on liialdatult hea ettekujutus iseendast?
  3. Kas ta on osav teiste inimestega manipuleerija?
  4. Kas ta on haiglane valetaja?
  5. Kas ta on võimetu kahetsust tundma?
  6. Kas ta on võimetu sügavamateks tunneteks?
  7. Kas tal puudub võime teisi inimesi haletseda?
  8. Kas ta ei võta kunagi endale vastutust selle eest, mis ta teinud on?
  9. Kas ta tüdineb kiiresti kõigest ja otsib üha uusi elamusi ja väljakutseid?
  10. Kas ta elab meeleldi teiste inimeste kulul?
  11. Kas ta kaotab sageli enesevalitsemise?
  12. Kas ta vahetab sageli seksipartnereid?
  13. Kas tal on raskusi reaalsete pikemajaliste eesmärkide seadmisel?
  14. Kas ta võtab sageli otsuseid vastu hetkemeeleolu ajel?
  15. Kas ta on nooruses seadusega pahuksisse läinud?
  16. Kas ta sageli oma kokkuleppeid rikub?
  17. Kas tema suhted lõpevad üsna kiiresti?

Tunnuspildil: Propagandaplakat. Hiinlased teel helgesse tulevikku, taustaks suure juhi ja isemõtleja Mao Ze Dongi pilt. Suure juhi arulage majanduspoliitika – „suur hüpe“ ja kultuurirevolutsioon olevat nõudnud ühtekokku 70 miljoni inimese elu.