Kuidas hulle vanasti raviti

2 minutit lugemist

Psühhiaatria ajalugu – nii palju kui see meile teada on – ei olnudki nii tume. Näiteks Vanas Roomas raviti „hullumeelsust“ üsna humanistlike meetoditega nagu massaaži, dieedi, õlimähiste, mängude ja teatriga. Ka araabiakeelsetest tekstidest selgub, et haigeid koheldi üsna hästi. Olukord muutus üsna järsult hilises keskaegses Euroopas, kui igasuguseid psüühilisi kõrvalekaldumisi hakati seostama saatana kätetööga. Sellise suhtumise tagajärjeks oli see, et loendamatu hulk psüühikahäiretega inimesi langes julmade, lausa sadistlike „ravivõtete“ ohvriks. Psüühiliste haiguste ravi tänapäevases mõttes ei tuntud, haigeid karistati, piinati, pandi rahvale vaatamiseks välja, suleti nn narritornidesse või hullukastidesse, (täpsemalt kitsasse kongi) kus nad jäeti iseenda hoolde. Alles 17. sajandil asutati esimesed hospidalid, mida Saksamaal kutsuti vanglateks, sest nendes „haigemajades“ vaimuhaigeid manipuleeriti ning sunniti töötama.

Alles 18. sajandil hakkas tohtrite hallides ajurakkudes tasapisi koitma, et vaimuhaiged vajavad hoopis teistsugust lähenemist ja ravi. Esialgne üleüldist ja lahmivat mõistet „hullumeelsus“ hakati jaotama erinevateks psüühilisteks häireteks. Õpiti eristama haiguspilte ja neid üksikasjalikult lahti seletama.

Pioneeriks sel alal tuleks pidada prantsuse arsti Philippe Pineli, kes 1793. aastal ühes Pariisi hospidalis „hullu“ kettidest vabastas. Ta avaldas arvamust, et psüühiliselt ja vaimselt haigeid inimesi tuleb ravida kannatlikult ja leebelt ning paljudel juhtudel on isegi paranemine võimalik. Pineli oli ka esimene, kes avaldas arvamust, et psüühikahäire ei ole sama mis vaimuhaigus.

19. sajandil algas psüühiliste häirete ja vaimuhaiguste süstemaatiline uurimine. Võeti kasutusele ka uued raviviisid nagu hüpnoos, elektrikrambiteraapia ja operatiivsed vahelsegamised ajus. Pikaajalised vannikuurid olid ka veel 20. sajandi esimesel poolele psühhiaatriahaiglates laialtlevinud raviviisideks. Rahutud haiged muutusid taas rahulikuks, kui nad pidid päevade kaupa lamama leiges vannivees. Läbimurre vaimuhaigete ravis toimus alles siis, kui 1952. aastast alates võeti kasutusele psühhofarmakoloogia, mis tõrjus senised kahtlased raviviisid välja. Musta peatükina on läinud meditsiini ajalukku kurikuulus lobotoomia, mis seisnes ilges ja meelevaldses operatsioonis: aju otsmikusagarate ja taalamuse vaheliste ühenduste läbilõikamises, mida kasutati 20. sajandi esimesel poolel peamiselt USA-s, Suurbritannias ja Skandinaavia maades depressiooni raviks.

Tunnuspildil: 1784. aastal Viinis valminud „Narritorn“. Eelnevalt varasematest „haiglatest“, ei pandud siia enam vaimuhaigeid koos kriminaalkurjategijate ja hulgustega.