Kui väikemees veab alt

4 minutit lugemist

Iga mehe elus saabub kord moment, mil ta oma seksuaalse võimekusega ühtäkki enam hoobelda ei saa. Ja alati tuleb see ootamatult ning kui keegi sellest teada saab, algavad sellises vaimus naljad nagu: kõik, mis tõuseb, peab kord ka langema jne. Ükskõik, millal see hetk kellelgi saabub, tuleb seda pidada üleminekueaks. Ja kuna see on mehe elus üsna ebameeldiv periood, ei taha looduse kuningas selle kättejõudmist kuidagi tunnistada. Ei endale, oma partnerile ega perearstile. Arsti vältimine sellises küsimuses on aga väär, sest mitte alati pole tegemist püsiva impotentsusega.

Mitmetes seksiväljaannetes on väidetud, et ka impotentsuse puhul võib olla tegemist mööduva nähtusega. Sellegipoolest pole see olukord, millega tuleks leppida. Anname sõna asjaosalistele. „18.–35. eluaastani oli mul erektsiooniga kõik korras. Pidasin seda lausa enesestmõistetavaks. Esimene tagasilöök oli mul 45-selt. See oli moment, mida ma ei suuda unustada. Olin voodis piltilusa ja seksika näitsikuga. Ja võta näpust, väikemees vedas totaalselt alt,” jutustas härra N. Nüüd on mees kuuekümnene, pärast abikaasa surma abiellus ta noore naisega ning tema seksuaalelu klapib suurepäraselt. Seksuoloogid nimetavad seda autojuhtide žargooni kasutades „hiliseks süüteks”, kuid peavad seda ikkagi kliimaksi alguseks. Samas kinnitavad meedikud, et meeste kliimaks ei vasta täpselt naiste omale ning et iga mehe puhul on see äraarvamatult ja sügavalt individuaalne.

Californias ja Inglismaal läbiviidud uuringud kinnitavad, et 45-aastane mees pole muidugi enam see mis 25-ne, aga oma potentsi langemises on nad suurel määral ise süüdi. Esimesed erektsiooni nõrkuse tunnused viivad neid kergesti endast välja, nad muutuvad närviliseks ja aitavad sellega kaasa akuutse impotentsuse süvenemisele. Selles eas meestel on tavaliselt kindlustatud positsioon, stabiilne materiaalne seisukord, armastav abikaasa ja loomulikult ka armukesed. Selle asemel, et säilitada külma verd ja hakata tegelema kõige lihtsama psühholoogilise ja füsioloogilise profülaktikaga, langeb mehepoeg depressiooni, rändab ühe partneri voodist teise ning hävitab lõplikult usalduse iseenda vastu. Mis aga kõige halvem – vaikitakse ega otsita abi asjatundjalt, sest oma mehelikkuse kaotamist peetakse kõigist kaotustest traagilisimaks.

Massachusettsi professori Irwin Goldsteini küsitluse tulemused näitavad, et 80% impotentsuse juhtudest on esile kutsutud orgaanilistest teguritest. Äraseletatult tähendab see, et seoses veresoonte ahenemisega väheneb peenise verevarustus, mida omakorda põhjustab südametegevuse nõrgenemine. Ent suurt rolli mängib ka psüühika. Omajagu kulunud ja kurnatud närvisüsteem põhjustab kergema ärritatavuse, mis omakorda soodustab veresoonte ahenemist. Prof. Goldsteini impotentsuse all kannatavatest patsientidest on enamik poliitikud, juristid või ärimehed, ühesõnaga inimesed, kelle elukutse põhjustab kõige sagedamini stressi.

Huvipakkuvad on ka New Yorgi seksuoloogi Leonora Tieferi uuringud. Ta küsitles sadu töölisi ja talumehi vanuses 50–60 aastat. Neist enamik vastas, et neil tekib tugev erektsioon juba ainuüksi millelegi erootilisele mõtlemisest. Kui Tiefer neile kinnitas, et selles eas vajab enamik mehi õige erektsiooni saavutamiseks kindlasti ka oma naispartneri abi, naersid küsitletud ta välja, väites, et see pole küll mingi mees, kes niisuguses asjas naise abi vajab! Polegi vist väga vale järeldada, et impotentsus on eelkõige intelligentide haigus, ja vanus pole sugugi määrav. Pealegi kuulub valgekrae partner või abikaasa üldreeglina samasse sotsiaalsesse kihti ning selle asemel, et meest delikaatselt aidata, tõmbub ta solvunult endasse, hakkab mehe kallal ilkuma või otsib endale armukese.

„Peamine häda seisneb selles, et mehe alateadvuses on peenis tema enesehinnangu baromeeter. Väikemehe tublidus või võimetus kajastub mehe igas tegevussfääris. Üldise seaduspärasuse põhjal samastatakse peenise vägevust võimuga maailma üle, iidsete sõjaretkede võidukusega, määranguga – „kogu maailm on mu jalge ees”,” väidab dr. Tiefer.

Mainekas seksuoloog William Masters soovitab meestele, kellel esineb potentsiga probleeme, järgmist: „Eelkõige rääkige oma partneriga vähimatestki ohusümptomitest täiesti avameelselt. Võimalik, et ta on teie probleeme juba ammu märganud ja teab rohtu, mis avitab. Kui mitte, pöörduge seksuoloogi poole – mida varem, seda parem. Edasi, ärge põlake arvukaid käsiraamatuid, uurige neid koos partneriga ja muutke mängud oma magamistoas nii siivutuks, kui aga oskate.”

Toome impotentsuse all kannatavatele meestele trööstiks veel ühe küsitluse tulemused, mis korraldati 90 000 erinevas vanuses naiste hulgas. Küsimusele, kas neid rahuldab see, kui partner nendega õrnutseb ja neid hellitab, ilma et suguaktini üldse jõutaks, vastas 82% naistest jaatavalt. Ja kuigi omaaegse filmistaari Marlene Dietrichi paljusid mõtteavaldusi meeste kohta ei maksa võtta viimase instantsi tõena, tasuks siiski meenutada, mida ta on öelnud impotentide kohta: „Nad on nii armsad, nendega saab lihtsalt niisama magada ja see on nii mõnus!”

Mehe impotentsust põhjustavad sageli naised ise oma taktituse, osavõtmatuse ja aseksuaalse käitumisega. Et see tõesti nii on, tõestab kas või seegi, et paljudel meestel taastub potents sarmika ja võluva armukese juures nagu nõiaväel!

©Peter Hagen