Kuhu kadus Hitleri dieetkokk?

4 minutit lugemist

Hitleri dieetkokk preili Manziarly on läinud isegi filmikunstiajalukku, kuigi väga väikese kõrvalosaga.
Saksa teleseriaalis „Der Untergang“ (2004) einestas ta viimast korda Hitleri (mängis Bruno Ganz) ja tema kahe sekretäriga. Eva sellest osa ei võtnud, vaid jäi oma ruumidesse. 30. aprillil 1945 kell 14 alanud lõunasöögil sõi Hitler viimast korda pastat tomatikastmega. Pärast einet ennast vaevaliselt püsti ajades tänas ta oma dieetkokka: „Das war sehr gut, Fräulein Manziarly. (See oli väga hea, preili Manziarly.)
Tõsi, Constanze Manziarly oli täiesti reaalne isik, kes määrati Hitleri dieetkokaks 1944. aasta märtsis. Väidetavalt olevat Hitler kannatanud maovaevuste all. Kuid märksa tõenäolisem on see, et füüreri tervist ruineeris tema soolapuhujast ihuarst Theodor Morell, kes talle iga päev kõikvõimalikku narkootilise toimega sodi ravimise ja turgutamise ettekäändel sisse süstis. (Muide tänini pole selge, millist reaalset haigust Morell Hitleril ravis.) Sõja viimastel kuudel kuulus Manziarly Hitleri „õukonda“ ja veetis pea kõik söömaajad ja öised tüütud „teetunnid“ kõrgete natside seltskonnas.
Kõigest hoolimata on Manziarly jäänud ajaloolaste jaoks fantoomfiguuriks, kellest pole midagi suuremat teada.
Nii ei saanud Hitleri biograafid Joachim Fest ja Ian Kershaw hakkama isegi sellega, et oleksid dieetkoka perekonnime õigesti kirjutanud. Alles Innscrucki kodu-uurija Stefan Dietrichil õnnestus ühes teaduslikus uurimuses avada tolle salapärase dieetkoka taust. Dietrichil õnnestus Manziarly praeguseks juba lahkunud õde üles leida. Õde näitas talle Manziarly 13 käsitsi kirjutatud kirja, mis annavad pildi pearätikuga inimesest, kes väsimatult natsituusadele toitu vaaritas.
28. augustil 1944 kirjutatud kirjas kurtis tollal kõiges 24-aastane õde oma tervise üle. „Kontrollimatu toitumine ja pidev toidumaitsmine“ olevat talle liiga teinud. Viibides pidevalt natsieliidi vahetus läheduses hakkas ta stressi all kannatama. „Alatasa tuleb kokku puutuda etteaimamatute raskustega. Alati üks jalg hauas, liialdamata!“ kirjutas ta oma õele. Vastutusrikas töö natsituusade köögis polnud Manziarly kutsumus. Tiroolist pärit neiu tahtis õigupoolest töötada kodundusõpetajana. Kuid praktika „toortoidudaamina“ ühes erakliinikus Berchtesgadeni lähedal viis ta juhuslikult võimueliidile lähemale.

Hitler 1941. aastal idarindel sõdurisuppi helpimas.

Kurheimi köök varustas Hitlerit roogadega, kui ta Obersalzbergis viibis. Üsna varsti ei pidanud Manziarly enam mitte ainult toite valmistama, vaid toimetama need ka Berghofi – ülesanne, mille ta võttis vaabatahtlikult ja mille eest ta mingit lisatasu ei saanud. „Ma pidin nii kaua kohal olema, kuni ta (Hitler – toimetaja märkus) seal viibis,“ kurtis Manziarly perekonnale saadetud kirjas. Juba mõni päev pärast ametisse astumist kirjutas ta 1944. aasta aprillis: „Mis mind kõige murelikumaks teeb, on kohutav vastutuse koorem, mida ma seoses oma tööga kandma pean.“
Hitler, kes juba 1930. aastate alguses lihatoitudest loobus, oli uuest dieetkokast vaimustuses. „Mul on kokk, keda ma võin nimetada Mozartiks!“ polnud füürer kiitusega kitsi, pidades silmas seda, et Mozarti abikaasa kandis sama eesnime. Manziarlyl polnud vähimatki võimalust Hitleri tööpakkumisest ära öelda. Nii kirjutas Manziarly 3. aprillil 1944 kodustele: „Igasugune vastupanu on mõttetu, äärmisel juhul võiksin kohtu alla sattuda.“
Manziarlyle ei esitatud tegelikult kuigi kõrgeid kulinaarseid oskusi. Hitler eelistas väga lihtsaid toite: tatraputru või kohupiima linaseemneõliga. Liha aseainena sõi ta hakitud seeni. Pärast sõja algust, olles rindel võitlevate sõduritega solidaarne, lubas ta endale magustoiduks kaks riivitud õuna. Dieetkokal ei jäänud muud üle, kui sellest rutiinsest toidukorrast kinni pidada. „Füürer on hästi söönud,“ märkis Manziarly hiljem uhkelt menüüle.
Ainult öistel jutuajamistel ei suutnud paadunud askeet Hitler ennast vaos hoida ja lasi kõikvõimalikel kookidel hea maitsta. „Ma küpsetan iga päev palju, sageli tundide viisi, aga õhtuks on kõik otsas,“ kommenteeris Manziarly Hitleri nõrkust jahutoitude vastu.
Füürer näitas oma lugupidamist ja tänulikust dieetkoka vastu üles sellega, et kinkis 1944. aasta sügisel Manziarly „Hiirekarva paksud univormisukad“ – arvatavasti kindlas usus, et on tabanud noore naise moeeelistust. „Šeffi oli daamide maitsest halvasti informeeritud,“ ironiseeris keegi kroonik.
Puhuks, kui kirjad oleksid võinud sattuda ebasoovitavate isikute kätte, tuli tal varjata nii oma asukohta kui ka ametit. Alates 1944. aasta oktoobrist kasutas ta edaspidi ainult koodnime „Ülemarst“. Hitleri Berchtesgadeni residentsi nimetas ta „Kurheimiks“ ja Riigikantselei Berliinis sai nimetuseks „Puhkekodu“. SS-lased Hitleri lähikonnas nimetasid dieetkokka alati ainult „preili Marzipaniks“.
Eriti õõvastava hetke elas Manziarly üle füüreri punkris, kui Hitler vahetult enne enesetappu demonstreeris näitlikult tsüaankaaliumiampulli katkihammustamist. Seda nähes olevat Manziarly suurest hirmust keelde hammustanud.
30. aprilli õhtul 1945 valmistas ta oma šefile viimase eine – härjasilmad kartulipudruga, kuigi boss oli selleks ajaks juba elavate hulgast lahkunud. Postuumne „Henkersmahlzeit“ (sk keeles surmamõistetu viimane eine) tuli varjatult läbi viia, sest peremees oli juba parematel jahimaadel.
Kaks päeva hiljem lõppes ka Manziarly maine teekond. Tal õnnestus küll koos Hitleri sekretäri Traudl Jungega punkrist lahkuda, kuid 2. mail võtsid kaks punaarmeelast ta kinni. „Nad tahavad mu passi näha,“ hüüdis ta Jungele, Seejärel viisid sõdurid 25-aastase Manziarly ühe metroojaama tunnelisse ja hiljem pole teda enam kunagi nähtud. Tõenäoliselt võtsid punaarmeelased naiselt dokumendid, vägistasid ta, tapsid ning hävitasid seejärel isikut tõendavad dokumendid.

Tunnuspildil: Hitleri dieetkokk Constanze Manziarly.

©Peter Hagen