Ku Klux Klan – Ameerika kodusõja sünge pärand

10 minutit lugemist

24. detsembril 1865 asutasid kuus lõunaosariikide ohvitseri Ku Klux Klani, mille kapuutse kandvad liikmed hakkasid külvama hirmu, õudust ja vägivalda.

1865. aasta aprillis lõppes Ameerika kodusõda lõunaosariikide armee lüüasaamisega. Kodudesse tagasipöördunud sõdurid leidsid eest laastatud maa. Kui ka siis veel, kui 18. detsembril kaotati orjus kogu Ühendriikide territooriumil, ei tahtnud sõjaveteranid sellega leppida, nende hulgas ka kuus lõunaosariikide armee ohvitseri: John C. Lester, John B. Kennedy, James R. Crowe, Frank O. McCord, Richard R. Reed ja Calvin E. Jones, kes 24. detsembril 1865 asutasid Tennessee osariigi väikelinnas Pulaskis militaristliku ja paremradikaalse salaliidu Ku Klux Klan. Organisatsiooni nimetus on tuletatud kreekakeelsest sõnast kyklos (ring) ning inglisekeelsest sõnast clan (klann). Inspiratsiooniallikaks võis olla ka lõunaosariikides tegutsenud vennaskond Kuklos Adelphon. „Nad olid haritud, valdasid kreeka ja ladina keelt ja nii võtsid nad oma organisatsiooni nimeks kreekakeelse sõna, mis tähendab ringi, lisades sellele juurde sõna Klan,“ kirjutab David Chalmers oma raamatus „Hooded Americanism“. Organisatsiooni loojatel polnud alguses oma poliitilistest sihtmärkidest selget ettekujutust, kuid ajapikku said rajajooned siiski paika pandud.

Ku Klux Klani rongkäik Ashlandis 1920. aastatel.

Anonüümsed kapuutsikandjad külvasid hirmu

Üsna lühikese aja jooksul arenes Ku Klux Klanist (edaspidi lühemalt ka Klan) rassistlik salaliit, kes esialgu tegutses n-ö lokaalselt, aja jooksul aga hakkas levitama hirmu kogu USA-s. Selleks et oma salapära tugevdada ja rõhutada, hakkasid Klani asutajad oma avalikke ülesastumisi teatraliseerima. Asjaosalised hakkasid kandma valgeid rüüsid ja kapuutse. Valged rüüd pidid sümboliseerima kodusõjas langenud sõdurite vaime, aga ka (rassilist) puhtust. Üsna varsti pärast liidu asutamist hakkasid selle liikmed korraldama kurikuulsaid öiseid rituaale, nautides ilmselgelt asjaolu, et keegi ei saanud neid ära tunda. Nad jäid anonüümseks. Nii oli neegrite orjusest vabanemine eelkõige lõunaosariikides ainult näiline. Lõunas ei muutunud valge härrasrahva mentaliteedis midagi. 1880- ja 1890-ndatel aastatel võtsid kõik lõunaosariigid vastu rassiseadused, mis muutsid neegrid teise klassi inimesteks. Neilt võeti valimisõigus, nad ei tohtinud avalikes kohtades valgete kõrval istuda. 1909. aastal võeti Mobiles (Alabama) vastu seadus, mis keelas neegritel peale kella 22 kodust väljumise. Paljud sellised seadused tühistati alles 1964. aastal.

Esimene vastupanu Klanile

USA Kongress Washingtonis võttis aja jooksul vastu terve hulga seadusi, et lõunaosariikides kord majja luua. Nn Reconstruction Acts’ abil kõrvaldati võimult lõunaosariikide valitsused ja asendati need põhjaosariikide sõjaväekuberneridega. (Tänini on osariigi kõrgeimaks võimukandjaks kuberner.) Lõunaosariigid jagati sõjaväeringkondadeks.
Kuulus lõunaosariikide kindral Nathan Bedford Forrest sai 1867. aasta alguses esimeseks „suureks nõiameistriks“ (Grand Wixard of the Invisible Empire of the South). Seega polnud Klani asutajatel edaspidi enam sõnaõigust. Forresti võim oli siiski üsna piiratud, sest paljud Klani grupeeringud tegutsesid üksteisest sõltumatult.

Põlevast ristist sai Klani rituaalsete kokkutulekute sümbol (dateerimata).

Pool miljonit liiget

Ku Klux Klani tegutsemisliin muutus lõplikult. Kui liidu loomise aegu tekitasid kapuutse kandvate meeste rituaalid kuuvalgetel öödel ebausklikes neegrites hirmu, siis edaspidi eskaleerus terror ja oli suunatud ainult mustanahaliste vastu. Piitsutamiste ja lintšimistega üritasid Klani liikmed neegreid valimisurnidest eemal hoida. Klanist moodustati organisatsioon, kelle peamiseks eesmärgiks oli mustanahaliste allasurumine. Tennesseest alguse saanud Klan oli 1868. aastaks levinud kõigis lõunaosariikides. Selles esimeses faasis oli Klanil umbes pool miljonit liiget. Kuid siis eemaldus Klanist Forrest, 1869. aastal nõudis ta koguni liidu laialisaatmist, sest Klan olevat oma esialgsetest õilsatest ja patriootlikest eesmärkidest taandunud ja muutunud lihtsalt perversseks. Viis aastat hiljem peab kindral lõunas neegrite ees kõne, milles üritab osapooli lepitada: „Me oleme sündinud ühel ja samal maamunal, hingame sama õhku ja elame samas riigis. Miks me ei võiks sõbrad olla?“

Liigitamine „terroristlikuks organisatsiooniks“

1870. aastal said meessoost neegrid valimisõiguse (üldine valimisõigus hakkas toimima alles 1968. aastal), samal aastal tunnistab USA Ülemkohus Ku Klux Klani terroristlikuks organisatsiooniks. Seega on Klan vanim tänini aktiivselt tegutsev terroristlik organisatsioon Ühendriikides. Kapuutsimeeste vastu alustatakse sadu kohtuprotsesse, millega seoses lasevad palju Klani liikmed jalga neist piirkondadest, kus kehtib liiduseadus. Aasta hiljem välja antud Klan Act täpsustas: raskeks kuriteoks loetakse seda, kui rohkem kui kaks maskeeritud isikut takistavad kedagi kodanikuõiguste kasutamisel. Selle seaduse alusel saadeti kohtu ette sadu Klani liikmeid, nii mõnigi pisteti trellide taha. Liidu enda lõtv struktuur oli peamiseks põhjuseks, miks ta tükk-tüki haaval laiali lagunes. 1872. aastaks oli vähemalt esialgu valge kapuutsitont kadunud.

Kaader filmist „Rahvuse sünd”.

Taassünd koos filmiga „Rahvuse sünd“

Kuid kõigest 40 aastat hiljem, 1915. aastal põhjustab tummfilm Ku Klux Klani taassünni. 8. veebruaril 1915 esilinastus Los Angeleses D. W. Griffithi eepiline film „Rahvuse sünd“ (The Birth of a Nation). „See, et aafriklased Ameerikasse toodi, külvas vihkamise esimesed seemned.“ Sellise valge tekstiga mustal põhjal algab film, millest sai filmiajaloo esimene kassahitt (blockbuster). 187 minutit kestev linateos oli tehnilises mõttes revolutsiooniline, kuigi rassistlik, oli ta üheks oluliseks verstapostiks kinokunsti ajaloos. Filmil oli tohutu menu, esimesel aastal käis seda vaatamas miljon kinokülastajat ja kuni 1932. aastani tõi „Rahvuse sünd“ sisse 10 miljonit dollarit, olles jäänudki maailma kõige edukamaks tummfilmiks.
Kui Klux Klani ülistava linateose esilinastus põhjustas rassilisi kokkupõrkeid mitmes USA suurlinnas. Thomas Dixoni romaani „The Clansman: An Historical Roamnce of the Ku Klux Klan“ järgi vändatud filmi esialgseks pealkirjaks pidi saama „Mehed klannist“.
Filmi mõju USA elanikkonnale oli tohutu, suurendades valgete viha neegrite vastu ja poolehoidu Klanile lõunaosariikides. Inimesed leidsid, et „mustade elajate“ tegevusvabadust tuleks oluliselt piirata.
Taassündinud Ku Klux Klan ei astunud pärast taassündi enam välja mitte ainult neegrite, vaid igat liiki „ohtude“, eelkõige aga juutide ja Ida-Euroopast pärit immigrantide vastu. Kõigest 15 kuu jooksul suureneb metodismi presbüteri William Joseph Simmonsi taasasutatud Ku Klux Klani liikmete arv 100 000-ni. Klan saab juurde religioosse värvingu. Põlev rist, mida esimene Klan kunagi ei kasutanud, muutub alles Simmonsi juhtimisel liidu kokkutulekute sümboliks. Esialgu jääb Ku Klux Klan regionaalseks nähtuseks Atlanta ümbruses, kuid ajapikku hakkab liit muutuma protestantlike valgete ameeriklaste moraalseks instantsiks võitluses üha laieneva kombelõtvuse ja järjest võimukamaks muutuva katoliku kiriku ja juutluse vastu. Klan rõhub ameerikalikele väärtustele, samuti kristlikule moraalile, võitleb alkoholikeelu poolt ja seksuaalsete vähemuste vastu. 1922. aastal on Klanis kolm miljonit liiget. 1924. aastal, oma mõjuvõimu tipus kuulub salaliitu 4,5 miljonit (teistel andmetel 6 miljonit) inimest.

Pisipõnnist on saanud Ku Klux Klani uus liige (1948).

Ku Klux Klan urbaniseerub

Klani edu saladus 1920. aastatel seisnes selles, et liit tungis jõuliselt suurlinnadesse. Uuteks liikmeteks said eelkõige alam- või keskklassist pärit töölised, kes kartsid, et Lõuna- ja Ida-Euroopast saabunud katoliiklikud või juudi päritolu immigrandid võiksid nende töö ja kodud ohtu seada. Klani liikmete arv kasvab kiiresti sellistes arenevates tööstuslinnades nagu Chicago või Detroit. Uuenenud Klan üritab oma poolehoidjatele sisendada, et esimene Ku Klux Klan koosnes pea eranditult lõunaosariikide demokraatidest (vihatud president Lincoln oli vabariiklane). Selles faasis muutub Klan poliitiliseks võimuks, mõned liikmed pääsevad isegi Senatisse või Esindajatekotta. Oklahoma osariik pidi 15. septembril 1923 kuulutama välja sõjaseisukorra, et kapuutsimeeste mõrvadele ja terrorile piiri panna, mis aga ei õnnestunud.
Koos kasvava populaarsusega suurenes ka vastupanu Klanile. Juutide organisatsioon League tihendas oma ridu, kodanikuõiguste eest võitlejate grupil aga õnnestus paljastada paljude Klani liikmete nimed, mis vähendas järsult liikmete arvu. Klani juhid kaotasid ajapikku vajalikud kontaktid, nende jaoks muutus organisatsioon ainult isikliku rikastumise ja võimu vahendiks. Marss mööda Pennsylvania avenüüd Washingtonis 1926. aastal oli Klani üks viimaseid tipphetki. 1928. aastal oli Ku Klux Klanil veel umbes mõnisada tuhat liiget, 1930. aastaks aga kõigest ainult 30 000 liiget (iseasi, kui täpsed need andmed on). Paraja põntsu Klanile pani ka 1929. aastal alanud majanduskriis. Klanil ei õnnestunud vaesusesse sattunud töölisi enda poole võita, vastupidi, alam- ja kesklassist pärit valged koondusid pigem uute ametiühingute ümber.
Pärast ebaõnnestunud katset liituda natsionaalsotsialistidega, oli Klan sunnitud 1944. aastal vähemalt ametlikult teist kord laiali minema. Klani võimu on paljudes allikates üle hinnatud, sest Ku Klux Klan ei saavutanud pärast Teist maailmadsõda enam ligilähedaseltki seda mõju, mis tal oli 1920-ndatel aastatel.

Ku Klux Klani „natsifitseerimine“

1960. aastatel ärkas Klan veel korraks ellu. Peamiselt Mississsippi ja Alabama osariikides levitasid kapuutsimehed hirmu. Rünnati inimõiguslasi ja neegreid, keda taheti valimistel takistada. Avalikkuse tähelepanu äratasid arvukad mõrvad. Selgitati välja hulk kuritegusid, kuid kohtuotsusteni jõuti harva. Kuigi haruldased polnud ka juhtumid, mil vandekohtunikud tundsid sümpaatiat kohtualuste vastu.
Alates 1995. aastast võitleb Ku Klux Klan USA-s peamiselt neegrite koguduste vastu.

Sellest ajast alates on põlema süüdatud rohkem kui 180 afroameeriklaste kogudustele kuuluvat hoonet. Oletatakse, et süütamiste taga on eelkõige Klan. 17. juunil 2015 laskis 21-aastane Dylann Roof Charlestonis (Lõuna-Carolina) mustanahaliste kirikus maha 9 inimest. Ülekuulamisel väitis (ilmselgelt psüühiliselt tasakaalutu) noormees, et soovis alustada sõda valgete ja afroameeriklaste vahel.
Praegusel ajal tegutseb USA-s mitu Ku Klux Klani gruppi. Kuna nad tegutsevad üksteisest sõltumatuna, on väga raske neid identifitseerida. Liikmete arvu hinnatakse 5000–8000-le. Ku Klux Klan ei ole internetiajastul populaarsust kogunud, sest paljud noored rassistid pole nõus mingite liikumistega ühinema. Ameerika neonatsid leiavad, et Ku Klux Klan on liige leebe ega taha seetõttu temaga liituda. Selleks et mitte oma tähtsust kaotada, on Klani grupid üritanud „natsifitseerida“, moodustades neonatside ja skinheadide gruppe. Ku Klux Klanile kaasaelajaid leidub ka väljaspool Ühendriike.
Kuid nagu USA kireva rahvastikuga ajalugu näitab, pole ka parima tahtmise juures võimalik Ühendriikides rassismi välja juurida ja sageli piisab vaid ühest intsidendist, et taas lahvataks vihaleek valgete ja mustanahaliste vahel. Või kui parafraseerida tuntud indiaani vanasõna: vaenukirve võib küll maha matta, kuid keegi unusta kohta, kuhu see maeti.

* * *

Ku Klux Klani rongkäik 13. septembril 1926 Washingonis Pennsylvania avenüül.

Teise Klanni ajal võeti liikmeid vastu järgmiste sõnadega:

„Sinu sõbrad on seletanud, et oled sündinud Ameerika kodanik ja soovid töötada koguduse, linna, riigi ja maa huvide eest, et sa ei näita poolehoidu mingisugusele väljamaa valitsusele, poliitilisele parteile või liikumisele ja ebakristlikule usule, et sul on aus kutse ja usud:

* Ristiususse
* Valge rassi ülekaalu ja ei salli abielu valgete ja neegrite vahel
* Kaitset ja süütust
* Ameerika isamaalaste ühendusse
* Meie riigiõiguste ja seaduste ainuvalitsust
* Kiriku ja riigi lahutamisse
* Vabadust sõnas ja kirjas
* Ameerika töö ja kapitali lähemat ühinemist
* Põhjuste ärahoidmisse, mis viib lintšimise ja vägivallategudeni
* Tarbetute streikide ärahoidmisse, mis tekivad välismaa agitaatorite mõjul
* Kuritegelike elementide poolt korda saadetud eraomanduste põletamise ja hävitamise ärahoidmisse
* Sisserändamiste kitsenduse vajadust
* Meie vajame tungivalt mehi, kelle vanne on murdmatu
* Selle usutunnistuse ja su sõprade soovil anname sulle võimaluse saada vägevaima, salajase, mittepoliitilise organisatsiooni liikmeks. Ja nüüd täida oma kohust kartmata ja kahtlemata.

Klanni liikmed jagunesid rüütliteks, audaamideks ja ristisõdijateks. Ristisõdijateks võisid astuda ka protestantidest välismaalased, katoliiklasi ja juute klanni ei võetud. Sisseastumismaks oli 10 dollarit.

© Peter Hagen

0

Your Cart