Krüotehnika ehk kuidas petta surma

4 minutit lugemist

Elusse pärast surma usuvad paljud. Krüotehnika abil püütakse seda reaalsuseks muuta.

Genevieve hoiab mõlema käega keeksitükki, kuid ta ei saa seda enam süüa. Seitsmeaastane tüdruk haigestus surmavasse vähki ja ta ei saa enam neelata. 1989. aastal tagasi avastasid arstid, et tüdrukul on pahaloomuline neerukasvaja. Kõikehävitavat haigust polnud enam võimalik peatada. 1991. aastal lakkasid tüdruku mõlemad neerud funktsioneerimast. Kuigi Genevieve oli surmale määratud, ei loobunud tema isa võitlusest. Ta oli kindlalt otsustanud kinkida tüdrukule uue elu. Isa võttis ühenduse Californias Santa Monicas asuva Oryonic’i ühinguga. Isa soovis, et laps pärast surma kohe külmutataks. Üles äratatakse ta alles siis, kui teadus on lõpuks leidnud vahendi vähi ravimiseks.

James Bedford loodab, et ta ühel päeval üles sulatatakse.

Genevieve, kes suri kaks päeva enne oma kaheksandat sünnipäeva, on ainuke laps, keda USA-s külmutatuna säilitatakse. Praegusel ajal on USA-s end krüoloogide hoolde usaldanud umbes sada inimest, kuid ka mõnede teiste riikide spetsiaalsetes külmkambrites ootavad inimesed oma teist elu.

Juba 24 aastat lamab jäises hauas (Phönix/Arizona) psühholoogiaprofessor James Bedford. Vähki surnud teadlane uskus siiralt, et ta pärast ülessulatamist terveks ravitakse. Sügavkülmutuses viibib ka Miki-hiire looja Walt Disney.

Iraagi diktaator Saddam Hussein kavatses lasta külmutada oma ajurakud, et siis hiljem oleks võimalik luua uusi juhte. Sajad ameeriklased on oma testamentides avaldanud soovi, et neid pärast surma külmutataks. Selline viimane soov on igal juhul kallis lõbu. Selleks, et jääda pärast surma külmkambrisse “pakituna“ ülesäratamist ootama, tuleb lauale laduda umbes 100 000 dollarit. Nii tuleb Genevieve isal kogu elu pingutada, et krüoloogide arveid maksta.

Komplitseeritud külmutamisprotsess algab kohe pärast südame seiskumist ja kestab ainult 5–6 minutit. Külmutamisprotsess peab olema võimalikult kiire, et vältida kudede ja rakkude kestvaid kahjustusi. Asi on veel selles, et külmutamisel ei tohi tekkida rakke purustavaid jääkristalle.

Genevieve süda seiskus 25. jaanuaril 1991 kell 6.49. Otsekohe asetati laps jääle. Samal ajal süstiti tema veenidesse vere hüübimist takistavaid vahendeid. Südamemassaaži abil tagati vereringe jätkumine, et takistada ajurakkude hukku ja asendati see keemilise, organismi puhastava lahusega. Lõpuks pumbati tüdruku veenidesse konserveerimisainet. Pärast seda protseduuri lasti keha piirituse ja kuivjääga täidetud vanni, kus keha külmus peaaegu momentaanselt -79 kraadini. Seejärel lasti veri välja. Pärast seda protseduuri puhkab Genevdeve külmutatud sarkofaagis, mida jahutab 250 kg jääd ja mida iga kahe nädala järel uuendatakse. Krüoloogid arvavad, et 50 kuni 100, aga võib-olla ka 200 aasta pärast võib külmutatud inimesed uuesti üles sulatada ja ellu äratada.

Teadlased lähtuvad sellest, et uue keha loomiseks piisab ka mõnedest algrakkudest. Skeptikud aga leiavad, et see on sama, mis hamburgerist elusa lehma tegemine. Optimistid ei lase end heidutada ja on veendunud, et juba mõnekümne aasta pärast on võimalik mõnedest rakkudest tervet inimest reprodutseerida. Paljud krüoloogid aga arvavad, et piisab ka ainuüksi pea külmutamisest. Põhjenduseks tuuakse asjaolu, et erinevalt keharakkudest on ajurakud külmakahjustuste suhtes vähem tundlikud. Fantaseerijaid ei häiri sugugi teadmine, et pea siirdamine pole reaalne, sest pea- ja seljaaju ühendamine on võimatu.

Tulus äri lootusetute lootustega.

Lõpetuseks olgu veel öeldud, et praegu on USA-s rohkem kui 20 osariigis krüokonserveerimine lubatud. Maa-alustes hoidlates ootab ülestõusmist juba ligi 400 inimest.

Suurt optimismi inimeste külmutamine igal juhul ei ärata, sest siiani pole ühtegi sügavkülmutuses viibivat inimest isegi mitte eksperimendi korras suudetud ellu äratada. Teiseks pole ükski terve inimene end külmutada lasknud ja kolmandaks puuduvad igasugused andmed edukate loomkatsete kohta.

Kahtlemata on krüokonserveerimine geniaalne äriprojekt, mis võimaldab rikka kadunukese raha kenasti külmutajate kontole ümber kantida. Sellise teenuse pakkujaid ei huvita absoluutselt seegi, et elustajad tulevikus (kui nad üldse sellise asjaga tegelema hakkavad) puutuvad kokku väga tõsiste raskustega. Esiteks tuleb ülesulatatud inimesel süda tööle saada ja see kohe asendada, sest vana süda ei kõlba enam. Teiseks, kui oli lakanud kopsufunktsioon, tuleks kohe ka kopsud siirdada ja seejärel asuda ravima rasket haigust, mis külmutatu surres oli jõudnud viimasesse staadiumisse. Võimalik, et kauges tulevikus õpitakse ravima ka kõige raskemaid haigusi – kuid mitte iialgi haiguse lõppfaasis! Ei pea olema isegi mitte sanitari teadmistega, mõistmaks, et külmutatud inimese ülessulatamine ja tema kaugelearenenud haiguse ravimine pole võimalik. Kuid kergeusklikke jätkub!

Arizonas elav 64-aastane David Peyser on sügavalt veendunud krüokonserveerimise perspektiivsuses ja pärandas 10 miljonit iseendale. Ta vormistas hulga dokumente, mille põhjal tema maine keha pärast surma vedela lämmastikuga täidetud konteinerisse paigutatakse, kuni teadus leiab viisi tema taaselustamiseks. Tema „äraolekul“ lubab ta oma raha ja väärtpaberitega opereerida kompaniil, mis garanteerib, et koos kogunevate protsentidega ärkab mr Peyser tundmatus tulevikus muinasjutuliselt rikkana.