Kõik geeniused on kiiksuga

4 minutit lugemist

Milles õigupoolest seisneb geniaalsuse olemus? Selle küsimuse kallal on aegade jooksul vaevanud oma päid psühhiaatrid ja geneetikud, bioloogid ja psühholoogid. Ja enamik neist on tulnud järeldusele, et geniaalsuse fenomeni iseloomustavad alati teatud kõrvalekalded bioloogilistest ja psüühilistest normidest.

Üks esimestest ühiskonna demokratiseerimisele viitavatest seadustest, mis praegusel Venemaal vastu võeti, oli kriminaalkaristuse tühistamine homoseksuaalsete ilmingute eest. Missugustest motiividest seaduseandjad eelkõige lähtusid? Eelkõige sellest, et säilitada oma minevikugeeniuste hea nimi ja tagada praeguste ja tulevaste turvalisus. Seda enam, et paljud suured nimed ka mujalt maailmast on olnud tuntud üsnagi pikantsete veidruste poolest.
Kant, Beethoven ja Newton olid impotendid – nende seksuaalne energia transformeerus loominguliseks – Tolstoi kirjutas oma päevikus, et ühtegi naist pole ta iialgi armastanud, paljudesse meestesse aga armus aeg-ajalt väga kirglikult. Leonardo da Vinci oli erakordselt aktiivne homoseksualist. Oscar Wilde armastas noori mehi, abiellus ta ainult moepärast. Enne oma ebaõnnestunud üürikest abielu elas Tšaikovski 25 aastat oma teenriga, laskudes samal ajal aeg-ajalt seksiseiklustesse kinnimakstud poisikestega, pärast mida sügavaid süümepiinu kannatas.
Homoseksuaalse orientatsiooniga selgitatakse Gogoli põgenemist abiellumise eest 1829. aastal. Samal põhjusel põgenes ka Tšaikovski 1877. aastal, olles abiellunud Miljukovaga. Hiljem kirjutas ta: „Olin tegelikult pettur, kui temaga abiellusin. Tegin seda vaid selleks, et oma pahet maskeerida, solvasin teda iga päev, minu salakirgtekitas temas õudust… Missugune alatus! Aga kurat temaga…”
Goethe, Einsteini ja Raffaeliga oli aga vastupidi – nemad olid seksgigandid, abielludes ja armatsedes veel vanuigi 18-aastaste tütarlastega. Ka on geeniuste seasette tulnud verepilastust, erilist seksuaalset huvi lähedaste sugulaste vastu, suhteidemaga või endast rohkem kui kaks korda vanemate naistega. Mitmesuguste erinevate seksuaalsete hälvetega olid Caesar, Byron, Peeter I, Puškin, Lermontov, Musset, Balzac, Heine.
Geneetikud ja bioloogid väidavad, et inimkonna ajaloo vältel on maailmas olnud umbes 400 inimest, keda võib absoluutseteks geeniusteks pidada, ja viimasel kui ühel neist on esinenud hälbeid. Ka esineb geeniuste seas pärilikke haigusi hoopis sagedamini kui tavalistel inimestel.
Üks levinumatest vaimuinimeste haigustest on podagra, mille põhjustajaks on suur kusihappesisaldus veres. Viimane omakorda ergutab umbes sama mehhanismiga nagu kofeiin. Tavalise inimese veres leidub kusihapet umbes üks gramm, podagrahaigel 20–30 grammi. Podagrat põdesid Kolumbus, Luther, Calvin, Turgenev, Krõlov, Beethoven, Bacon, Michelangelo, Rubens, Rembrandt, Maupassant, Stendhal, Renoir, Eesti president Päts jpt.
Iseloomulik tunnus, mida tuntakse Lincolni sündroomi nime all, esineb tavalise populatsiooni hulgas ühel inimesel sajast tuhandest, geniaalsete puhul tuleb seda aga hoopis sagedamini ette. Selle sündroomi ilminguks on pikad, kõhetud liikmed suhteliselt lühikese keha juures, ja peened, pikad sõrmed. Niisugusel puhul toodab organism verre adrenaliini väga intensiivselt, adrenaliin aga on nii vaimsete võimete kui füüsilise aktiivsuse võimsaks stimulaatoriks. Lincolni sündroomi täheldati Anderseni, Küchelbeckeri, Tšukovski, Tesla ja Charles de Gaulle’i juures. Veel üks sündroom tagab isiksuse erakordsuse – see on Morrise või Jeanne d’Arci sündroom. See tähendab eelkõige väga kauneid, ilusa, jõulise figuuriga naisi, kes lisaks sellele veel võimsa vaimuenergia ja suure füüsilise vastupidavusega silma paistavad. Sageli on nad viljatud, tänu suguhormoonide kõrgele sisaldusele organismis, aga väga seksuaalsed. Ka tuleb nende seas ette androgüüne.
Geniaalsuse üheks kindlaks tunnuseks on ka kõrge laup. Mitte selle kõrgus ainult visuaalselt, aga mingid teadusele senini veel tundmatud protsessid ajukanalites, mis viimased laiemaks muudavad ja intellektuaalseid omadusi stimuleerivad. Kõrgelaubalised olid näiteks Liszt, Beethoven, Napoleon, Shakespeare, Voltaire, Hugo, Cervantes, Darwin, Kant, Goethe, Rubinstein, Tsiolkovski jne. Võib öelda, et madalalaubalisi tuleb geeniuste seas õigupoolest harva ette.
Paljudele geeniustele on iseloomulik maniakaaldepressiivne psühhoos-tsüklotüümia, mis väljendub vastavate meeleolude või psüühilise seisundi pikaks püsimiseks ja siis selle järsus vaheldumises kardinaalselt vastupidisega. Tavaliste inimeste puhul esineb näiteks hüpomaniakaalset seisundit neljal juhul tuhandest, geeniuste seas tuleb seda aga ette kümme korda sagedamini. Töövõime langeb neil tavaliselt kevaditi, sügisel aga tõuseb. Lev Tolstoil esines täielikke apaatia- ja meeleheiteperioode 2–3 aastat ühtejärge, koguni 5–7, nagu ta oma autobiograafilistestöödes ka ise märgib. 20–32 elu­aasta vahel põdes Gogol igal kevadel ja suvel täielikkudepressiooni. Niisuguse hingelise surutise väljenduseks oli ka tema „Sumud hingede” II osa käsikirja põletamine ja äkiline surm… Einsteini peetakse skisofreeniliseks psühhopaadiks, hüpomaniakaalseks ka Freudi. Viimase seisundi kõige haiglasemaid ilminguid täheldati Kanti, Goethe, Saint-Simoni, Dickensi ja Hemingway psüühikas.
Saksa filosoof Nielzche veetis oma elu kümme viimast aastat hullumajas. Vaimuhaiglas lõpetas ka Vrubel. Puškin ja Lermontov olid tüüpilised psühhopaadid, Erasmus Rotterdamist oli aga hüpohondrik… Ja ometi ei tohiks unustada peamist – et mõistusest ilma jääda, selleks peab see mõistus eelkõige siiski olemas olema!

©Peter Hagen

0

Your Cart