Kõige suuremad õigused on rändrahvastel

1 minutit lugemist

See oli 1992. aasta veebruaris (intervjuu avaldati 1992. aasta 27. veebruari „Maalehes“ pealkirja all „Kõik sõltub meist endist“), kui mul oli au võtta intervjuu tollaselt Saksa suursaadikult Eestis Henning von Wistinghausenilt (s 1936). Teadsin juba tollal, et on suurim lollus loota diplomaadilt ausale küsimusele ausat vastust. Kuid mul on tänini heameel selle üle, et vähemalt ühe küsimusega suutsin suursaadiku nurka suruda. Mul on meeles, kuidas suursaadik minu küsimust kuuldes hakkas toolil nihelema, puhkes naerma ja ütles sissejuhatuseks, et selle küsimusega olen ma avanud väga laia teemade ringi. Tal kulus pisut aega, et riukalikule küsimusele vastata. Küsimus ise oli järgmine:

Peter Hagen (vasakul) ja Saksa suursaadik Henning von Wistinghausen (paremal).
Peter Hagen (vasakul) ja Saksa suursaadik Henning von Wistinghausen (paremal).

Minu küsimus: ÜRO põhikirja järgi on igat inimesel õigus oma maalt lahkuda millal tahab ja tagasi pöörduda millal tahab. Jälgides välismaises pressis diskussioone olukorra kohta Baltiriikides, jääb mulje, et ÜRO põhikiri on koostatud eelkõigerändrahvaste huvisid arvestades. Kas ühe riigi; näiteks Eesti põhielanikkond peab kohanema sisserändajatega või võiks see ka vastupidi olla?

Henning von Wistinghausen: See, et olukord Eestis on keeruline, on viimase 50 aasta pärand. Kuid on ka neid, kes ei tahakuigi kergesti aktsepteerida inimõigusi ja kelle poliitika võib kahju tuua. Eesti geopoliitiline tähtsus pole ju aja jooksul muutunud. On asju, millega tuleb ettevaatlikult ümber käia. Siin elavaid muulasi ei saa pidada okupantideks. Okupandiks saab olla ainult armee, millel tuleb lahkuda. Küsimus on vaid ajas.

Ma arvan, et kui kõik venelased lahkuksid, tooks see endaga Eestile kaasa väga tõsiseid majanduslikke probleeme. Ka venelased täidavad siin kindlat funktsiooni. Ma loodan, et need äärmiselt komplitseeritud küsimused lahendatakse ja kõik siin elavad inimesed võivad end lõpuks hästi tunda.

Peter Hagen

0

Your Cart