Keisrinna ja narrid

13 minutit lugemist

Ajalooõpikutes on Anna Joannovna valitsemisajale pühendatud vaid mõni rida. Välismaalaste mõjuvõim, piinamised ja hukkamised, see totter temp „Jäämajaga” – kõik, mis järeltulevatele põlvedele Anna Joannovnast meelde jäi. Ent terasemal vaatlemisel osutub „unustatud keisrinna” roll ajaloos mitte sugugi nii negatiivseks.

Venemaa troonile tõusis Anna juhuslikult ja eneselegi ootamatult. 14-aastase Peeter II surm rõugetesse 1730. aasta jaanuaris jättis maailma suurima impeeriumi trooni vakantseks. Eelmise keisrinna Jekaterina I „testament” määras Peetri järglaseks tema tädi Jelizaveta Petrovna, tema järel tolle õepoja Karl Peeter Ulrichi – tulevase Peeter III. Ent „ülemad”, Venemaad tegelikult valitseva Salajase Ülemnõukogu liikmed, kartsid karmi Peeter I tütre võimuletulekut – äkki algavad taas hukkamised ja alandamised? Peetri kõlvatu lese ja tema alaealise lapselapse aegu laskis vene ülemkiht end lõdvaks, unustas reformidepalaviku nagu halva unenäo. Pealinn viidi lõpuni ehitamata Peterburgist taas tagasi õdusasse Moskvasse, mis meelitas ülikuid vanade raamidega – habemed, pikahõlmalised kaftanid, lõputud jumalateenistused ja lõunauni.

Anna Joannovna 1730. aasta paiku.

Neil tingimustel ei rahuldanud Peetri naasmine kuidagi Salajase Ülemnõukogu liikmeid, olgu või naise isikus. Pärast noore tsaari surma otsustasid nad erakorralisel istungil „valida ühe tsaar Ivani tütardest – selle, kes meile kõige rohkem sobib”. Ivan V, Peeter I haiglane ja vaimult nõder vanem vend, kustus vaikselt Kremli paleedes aastal 1696, olles suutnud jätta kolm tervet tütart-troonipärijat. Keskmine neist, Anna, sündis 1693. aastal, ja asus pärast isa surma ema ja õdedega ümber linnalähedasse Izmailovosse. Sinna, kus nüüd laiutab uuslinn, asus toona „kandilistest prussidest”, tornidega vanavene loss, ümbritsetud meretagustest lilledest ja puuviljadest lõhnavate aedadega. Tiikidel toitsid tsaaritarid neis elunevaid hiiglasuuri beluugasid, kes kellukeste helina peale pinnale tõusid.
See paradiislik elu kestis seni, kuni Peeter otsustas vennatütreid ära kasutada oma lemmiktegevuses – sidemete tugevdamises Läänega. Esimesena neist otsiti Annale mainekas peigmees – Kuramaa hertsog Friedrich Wilhelm Kettler. Tema väike riigike (tänapäeva Lätis) oli tollal Vene vägedest okupeeritud, kuigi vormiliselt iseseisev. Venemaaga tihedamalt siduma pidi selle Peterburgis 1710. sügisel peetud pulm. Teineteisega esmakordselt kohtuvad noored olid 17-aastased, mingist armastusest ei saanud nende vahel juttugi olla, ja Anna ei jõudnudki temasse armuda. Pulmapeol otsustas nooruke Friedrich Wilhelm tsaariga veinijoomises võistelda ja kukkus kohe kokku. Põdes kaks kuud, ja siis, kui Peeter otsustas noorpaari Kuramaale saata, andis hinge jumalale. Anna valmistus tagasi pöörduma, aga tsaar keelas selle ära – noorel lesel tuli Venemaa kohalviibimise sümbolina Kuramaale jääda. Algas uus elu – võõral maal, sõpradeta, meeletus vaesuses. Hertsogiloss Miitavis oli sõjast räsitud. Anna seadis end sisse postijaamas, kus ta rõivakirst ära varastati. Kirjades „isakesest tsaarile” palus ta alandlikult küll uusi tualette, küll ehteid. Ainsaks lähedaseks inimeseks sai talle võõrsil Vene saadik Pjotr Bestužev-Rjumin, kes asendas nukrutsevale tsaarinnale peagi mitte vaid sõpra, vaid ka abikaasat. Saanud teada suhtest vanamehega, katkestas ema Praskovja Fjodorovna vihas tütrega igasuguse kontakti. Ei hoolinud ta Annast varemgi – kogu ta armastus kuulus vanemale tütrele Jekaterinale, kes oli edukalt mehele pandud ilusale ja galantsele Mecklenburgi hertsogile Karl-Leopoldile.

Anna Joannovna valitsuse istung.

Unises Miitvais igavles Anna päevast päeva, kadestades õdesid ja unistades naasmisest armsasse Izmailovosse.  Kirjades palus ta esmalt Peetrit, siis tema asendajaks saanud Jekaterinat, otsida talle uus mees, aga sobivat kandidaati ei leitud. Lõpuks jäeti ta ilma isegi Bestuževist – „pooletoobine võimumees” Menšikov kutsus ta tagasi. Too plaanis saada ise Kuramaa valitsejaks ja Anna kloostrisse pista. Ent nüüd tsaaritaril vedas: Menšikov saadeti asumisele, ja Annale sigines uus armuke – Ernst Johann Biron.
Oma tõelist perekonnanime von Bühren too õnneotsija varjas, pretendeerides sugulusele prantsuse kuulsa Bironite suguvõsaga. Vaenlased nimetasid teda küll tallimeheks, küll kingsepaks, ent tema, kuigi suur asjatundja hobuste alal, ei määrinud käsi musta tööga. Pärit vaesestunud aadliperest, tappis ta duellil inimese, põgenes kohtu eest ja leidis Baltimaades rännates pelgupaiga hertsogi õukonnas. Meheliku helluse puudumisest kuhtunud Annas aimas ta kohe hüppelauda võimu ja jõukuse poole. Biron oli harimatu, enesega rahulolev, julm, ent armunud Anna ei märganud midagi sellist, isegi mitte seda, et favoriidil oli seaduslik naine – lonkur, küürakas kääbus Benigna von Throtta, kellega Biron oli abiellunud kasina päranduse pärast. Benignast sai hertsoginna parim sõbranna – koos ladusid nad pasjanssi ja tegid plaane raha väljameelitamiseks kroonukassa kitsidelt laekuritelt, et osta tualette.
See kasin, ent omamoodi idülliline elu kestis 1730. aasta jaanuarini, mil hertsogilossi saabus Peterburgist isiklikult vürst Vassili Dolgoruki, üks Venemaa võimukamaist inimestest. Salajases Ülemnõukogus oli Dolgoruki  Golitsõnite võimu surmavaenlane, ent nüüd, ajutiseks leppinud, otsustasid nad Anna õukonda kutsuda. Tingimusel, et ta kirjutaks alla „konditsioonile” – dokumendile, mis võtab talt igasuguse võimu (jättes ta nagu praeguse Inglismaa kuninganna rolli). Lasknud silmad üle teksti, taipas Anna peamist: talle pakutakse väärilist auhinda – Vene krooni. Allkirjastas paberi kõhklemata, ja kihutas juba paari päeva pärast pealinna poole tagasihoidlikus vooris, haaranud kaasa vaid kõige väärtuslikuma: ehetekastikese, Bironi ja tolle naise.

Anna suurim soosik Ernst Johann von Bühren (Biron).

Peterburgis valitses nõutus. Saanud teada „ülemnõunike” sepitsusest, oletasid ülikud põhjendatult, et lugu lõpeb „ühe türanni väljavahetamisega kümne vastu”. Kuni vürst Dmitri Golitsõn koostas seadusprojekti, mis piiras tsaarinna võimu, vooris Anna juurde üksteise järel aadlike saadikuid, vannutades teda ise valitsema, „isade ja vanaisade moodi”. Tema pooldajate laagri eesotsas olid vürst Aleksei Tšerkasski ja tulevane ajaloolane Tatištšev. 25. veebruari pidulikul vastuvõtul nõudsid nad „ülemnõunikelt” võimu loovutamist, ja samas viibivad kaardiväeohvitseride grupid ähvardasid vajadusel ”türannidel” sedamaid pead maha võtta. Lärmi saatel ulatati Annale tema poolt allkirjastatud „konditsioon”, mille ta demonstratiivselt lõhki tõmbas. Varsti saadeti Salajane Ülemnõukogu laiali. Seda asendas nõukogu kolmest ministrist eesotsas ustava Tšerkasskiga. Nõnda lõppes riigipööre, mis tegi Anna Joannovnast täieõigusliku riigivalitseja ja sai alguseks tema elu kolmandale, viimasele perioodile.
Millisena nägid kaasaeglased uut keisrinnat? Tema poolt Siberisse saadetud vürstinna Natalja Dolgorukaja kirjeldas teda nii: „Pilgule ülihirmutav, vastik nägu. Kasvult nii suur, et kavaleride vahel neist peajagu pikem, ja erakordselt paks.” Anna lemmikust feldmarssal von Munichi poeg Ernst oli armulisem: „Kehakujult oli ta suur ja nägus, iluvead tasakaalustas õilis ja suursugune näokuju. Tal olid suured, pruunid ja teravad silmad, nina pikavõitu, meeldivad huuled ja korralikud hambad. Juuksed tumedad, nägu tähniline, hääl vali ja läbitungiv. Kehaehituselt oli toekas, võis teelt pühkida paljud takistused.” Sealjuures ei kirjuta mitte ükski õukondlik meelitaja otse Anna ilust ega heatahtlikkusest. Või vaid aimamisi, vast ainult kindral Bergholtz, et „ta oli loomult heasüdamlik ja kaastundlik”, ent õela Bironi süül „sattus tema ajal hulk inimesi õnnetusse”. Tegelikult oli Anna külaliste suhtes küll sõbralik,  „võrratult armsa naeratusega”. Ent peksis teenijaid (käsi oli tal raske) ja kirjutas kõhklematult alla surmaotsustele. Kannatada said ka loomad, keda ta jahtidel halastamatult tappis. Palees olid tal kõikjal relvad, millega täpselt tabas vareseid jt linde. Izmailovos tappis keisrinna isegi kodustatud hirvesid, kes inimesi ei peljanud.
Muide – Izmailovo paleest, mis meenutas lapsepõlve, viis Anna pealinna juba 1732. aastal tagasi Peterburi. Jäänud loomult despootlikuks vene emandaks, tõmbas teda siiski Euroopa ja euroopalik elustiil, milles sai Peetri tõeliseks järgijaks. Tema ajal naasid Peterburgi taas arhitektid, kunstnikud, teadlased eri maadest, nende seas ka toosama Bartholomeo Rastrelli, kes hiljem, juba Jelizaveta ajal, ehitas kuulsa Talvepalee. Tema rajas ka elegantse Rundale palee Miitavi lähedale – Anna kingitusena oma favoriidist Kuramaa hertsogile. Teised meistrid kujundasid Peterhofi, Anna suveresidentsi. Nimelt tol perioodil tekkis sinna arvutult purskkaevusid.
Anna ajal püstitati Peterburi hulk uusi hooneid, kaasa arvatud Petropavlovski klooster, kuhu sestpeale maeti Venemaa valitsejaid. Moskvas valati kuulus Tsaar-Kell, mida, tõsi küll, torni tõsta ei suudetudki. Hakati taastama unarusse jäetud Vene laevastikku. Aadlike poegadele, igast perest ühele, lubati mitte läbi teha Peetri ajal kohustuslikku ajateenistust, vaid jääda suguvõsa mõisatesse, edendamaks laostunud mõisamajandust. Toimus  muid sündmusi, milles keisrinnal polnud nii olulist rolli. Senati ja Kabineti istungitel kuulas ta poole kõrvaga aukandjate ettekandeid, et anda hiljem neile hoogne kinnitus „saagu nii!”
Tähtsaimaks inimeseks õukonnas jäi ilma ühegi ametita Biron. Temale esitlesid end saadikud, temale toodi kingitusi, pühendati oode. Kunagi kerjusest avantürist sai muinasjutuliselt rikkaks, omastas Euroopa parima hobusetalli. Tema kaks poega elasid Talvepalees, ja noorem, Karl Ernst, ööbis isegi keisrinna magamistubades, kes hoolitses tema kui oma lihase poja eest. Teenijad kinnitasid, et seda ta ongi, ent pole välistatud, et Anna elas favoriidi poja peal lihtsalt välja oma rahuldamata jäänud emaõrnuse. Bironi hooleks oli nö üldine juhtimine, tähtsaimaid juhtisid kaks teist sakslast – juba mainitud von Munich ja Andrei (Heinrich) Ostermann. Esimene tegeles sõjaliste, teine välisasjadega. Õukonnaintriigide meister Ostermann (hüüdnimega Vestfaali Rebane), oli kabineti-ministri ametis.
Tundub, nagu kehtinuks ilmne „saksa ülemvõim”. Aga nimelt Anna valitsemisajal hakkasid välismaised „spetsialistid” saama vene kolleegidega võrdset palka – enne oli see olnud kaks korda kõrgem. Avati koole, valmistamaks ette kaadreid, kes tulevikus välismaalasi asendaksid. Valitsusorganites polnud sakslasi rohkem kui venelasi, ja nood ei moodustanud ühtset, keisrinna armulikkuse nimel konkureerivat parteid. Aastatega Anna tervis halvenes ja ta lähikondlased hakkasid mõtisklema tuleviku üle. Ühed tegid panuse noore Karl Peeter Ulrichile, teised  Anna nõole Anna Leopoldovnale, kes pandi mehele Braunschweigi hertsogile. Munich ja Ostermann astusid liitu Bironi vastu, too asetas rõhu andekale ja tahtejõulisele Artemi Volõnskile. Kabineti liikmeks määratuna hõivas vimane  riigi ühe peamise positsiooni, kavatsemata sellega peatuda. Iidse suguvõsa auahne järglase peas idanes mõte regentlusest, ja isegi kroonist – milles poolest Volõnskid Romanovitest viletsamad on?!
Võimalik ka, et see oli pelgalt Ostermanni kaval pettemäng, hirmutamaks vananevat, üha kahtlustavamaks ja julmemaks muutuvat  Annat. Ehmus ka Biron – äkki sisendab Volõnski vene ohvitseridele tasapisi ideed sakslastest üldse lahti saada. Anna ajal käivitus taas salakantselei piinamasin, mille eesotsa pandi tema senaator Andrei Ušakov. See kogenud uurija oskas ülestunnistuse välja pigistada kellelt iganes, olgu keelitamise või piinamistega. Viimaseid rakendati kõigil neil, kes arreteeriti „esimeste klauslite” põhjal, nagu nimetati poliitilisi menetlusi. Valust meeletu piinatav võttis omaks kõik, kui ta küünte alla nõelu torgiti, venitati piinapingil või lömastati sõrmi. Tõsi – kui ilmnes, et tegemist on valekaebusega, karistati pealekaebajat samaga.

Izmailovos tappis keisrinna isegi kodustatud hirvesid, kes inimesi ei peljanud. (Vassili Surikovi maal 1900.)

Väärib märkimist, et Anna valitsemisaeg ei paistnud silma erilise julmusega 18. sajandi Venemaa (ega Euroopa) taustal. Tavatu oli see, et piinamised ja hukkamised tabasid kõige aristokraatlikumategi suguvõsade esindajaid. Eredaimaks näiteks olid Dolgorukid, kellest mässulisemad saadeti asumisele. Ent 1739. toodi tagasi pealinna ja hukati rattale tõmbamisega, ülejäänutel löödi pead maha. Kohut mõistis Volõnski, siis veel aimamata, et pilved tihenesid temagi pea kohal. Tragöödia proloogiks sai koomiline põhjus – õuenarr Mihhail Golitsõni pulm kalmõkitarist liignaise Avdotja Buženinovaga. Narrid ja kääbused olid Anna Joannovna erilised lemmikud. Nii Venemaalt kui piiri tagant otsiti selliseid, kes olid tema alamatest kasvult lühemad, teise nahavärvi või mingi väärarenguga. Annal oli neid rohkem kui ühelgi teisel keisril – 100 ringis. Mõni määrati narri rolli karistuseks – vürst Nikita Volkonski näiteks keisrinna isiklikust vihast tema särava mõistusega naise vastu. Mihhail Golitsõn langes klouni alandavasse rolli selle eest, et abiellus itaallannaga ja hakkas katoliiklaseks. Just tema otsustas Anna panna paari inetu kalmõkitariga, ja mitte üksi abiellumisega. Narride pulmadeks rajati kinnikülmunud Neevale ennenägematu Jäämaja, mille projekteeris kuulus arhitekt Georg Kraft, pulma organiseerimine usaldati Volõnskile enesele. Kolmetoaline maja ehitati jääplaatidest, millest lõigati välja ka mööbel, peeglid ja ikoonid. Maja ees paiknesid jääkuulidega tulistavad jääst kahurid. Kaks jääst delfiini ja elevant olid purskkaevud, millest purskus kuuma naftat. 1740. veebruaris toimus uhke pulm, pärast mida noorpaar jääst voodis peaaegu ära külmus. Õuepoeet, Venemaa esimene akadeemik Vassili Trediakovski, luges oma tervitusoodi, mis algas sõnadega „Olge tervitatud, loll ja lollike!” Eelneval õhtul peksis Volõnski poeedi läbi, kuna too oma etteastega hilines. Veel enne seda avaldas Trediakovski satiirilise poeemi „Enesekiitja”, milles Volõnski aimas vihjet enesele.
Järgmisel päeval esitas poeet kaebuse Bironile, kelle ooteruumis kohtus juhuslikult Volõnskiga, kes ta sealsamas taas kepiga läbi peksis. Biron luges selle õiglaselt isiklikuks solvamiseks ja nõudis keisrinnalt Volõnski errusaatmist. Ennekuulmatu, aga Anna keeldus. Artemi Volõnski leidis tee valitseja südamesse, hankides talle eriti värdjalikke kääbuseid ja murjaneid. Siis palus Biron Ušakovil arreteerida Volõnski alluvad, kes piinamise tulemusel andsid teada tolle arvututest kuritegudest – vandenõust, kroonukassavargustest ja mingist „projektist riigiasjade parandamisest”, mis otsustaski Volõnski saatuse. Juunis 1740 hukati ta Sõtnõi turul (nüüdne Sennaja väljak), koos vandenõulaste Hruštšovi ja Jeropkiniga. Et nad ei jõuaks pealtvaatajaid üles ässitada oma mässuliste kõnedega, lõigati neil enne keeled suust.

Kojanarrid ja õukondlased lõbustavad raskesti haiget keisrinnat.

Aga loetud olid ka Anna Joannovna enese päevad. Sama aasta oktoobris, koos Bironiga lõunatades, kaotas ta äkki teadvuse. Sakslastest arstide konsiilium leidis tal neerukivid ja podagra. Favoriidid veensid keisrinnat kirjutama sedamaid alla testamendile äsja sündinud Anna Leopoldovna poja Johann Antonovitši kasuks. Keisrinna  seisis kaua vastu, arvates ebausklikult, et viimase tahte avaldamine lähendab ta surma. Aga see tuli kutsumata – 16. oktoobril juhtus fataalne atakk. Biron ja Ostermann pistsid Anna Joannovna jahenevasse pihku sule, ja kuidagimoodi pani ta allkirjad ukaasidele Johann Antonovitši pärimisõigusele ja Bironi kuulutamisele regendiks.
Keisrinna suri järgmisel päeval 17. oktoobril. Üsna pea regendiks saanud Anna Leopoldovna läks Bironiga tülli ja kutsus appi feldmarssal Munichi, kes arreteeris kõikvõimsa favoriidi otse tolle magamistoas. Ent pool aastat hiljem arreteeriti ka Munich koos Ostermanni ja osalejatega uues paleepöördes, mis tõstis troonile Jelizaveta Petrovna. Sellega saadeti olematusse Anna Joannovna epohh, häbistava määranguga „bironlus”. Õuenarrid lasti lahti, jättes igale tagasihoidliku ülalpidamise. Kõik nad elas üle vürst Golitsõn koos oma kalmõkitariga tolle surmani. Pärast seda taandus oma mõisa, kus vestis lastelastele veel kaua küll lustlikke, küll hirmsaid lugusid tsaarinna Annast.

Tunnuspildil: Õuenarr Mihhail Golitsõni pulm kalmõkitarist liignaise Avdotja Buženinovaga. Naine kollases kostüümis peaks olema Anna Joannovna, kuid pole ühegi kaasaegse tunnistust selle kohta, et keisrinna oleks üldse sellel palaganil osalenud.

©Peter Hagen

0

Your Cart