Keelatud piltide kütid

8 minutit lugemist

Nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides on kuulutatud kriminaalkuriteoks lapsporno allalaadimine internetist. Siin on seaduseandjad küll kahe jalaga ämbrisse astunud. Tõsi, taoliste piltide kogujate vahelevõtmisega on võimalik välja selgitada umbkaudnegi pedofiilsete kalduvustega meeste arv. Piltide allalaadijaid karistatakse. Aga nende ülespanijaid? Lihtsalt plusspunktide ja ametialase edutamise nimel on nn lastekaitsjad läinud kergemat teed mööda. Palju lihtsam on tabada allalaadijaid kui neid, kes neid pilte teevad ja interneti teel levitavad.

Keelatud pilt või siiski kunst?

Aga mis edasi saab? Kas karistus (ehkki sageli tühine või tingimisi vanglakaristus) muudab selliste piltide koguja seksuaalset orientatsiooni? Kindlasti mitte. Ja kui tal vähegi aru peas on, muutub ta tulevikus ettevaatlikumaks ega salvesta enam „keelatud pilte“ koduarvutisse, vaid arvutivälistele andmekandjatele, mida on lihtne ära peita. Teiseks näitab taoliste „operatsioonide“ kampaanialik läbiviimine, et asi pole mitte laste kaitsmises, vaid kellegi käed lausa sügelevad rangema kontrolli saavutamise üle ühiskonnas. Tõepoolest, kui ikka ühel heal päeval panna läbiotsimine toime näiteks 10 000 korteris ja eramajas – oi-oi, mis kõik päevavalgele võiks tulla! Internet tegelikult annabki varjatud jälgimiseks mugavaid ja lausa ideaalseid võimalusi. Interneti keskkonnas nuhkimine teenib vaid üht eesmärki – midagi ikka leitakse, kedagi ikka saab karistada.
Massiline internetis nuhkimine sai alguse pärast kaksiktornide ründamisest USA-s 11. septembril 2001. Terroriaktide ärahoidmise tuhinas on mõned Lääne riikide repressiivorganite ametnikud läinud sageli lausa paranoiliste meetmeteni. Kuid see selleks.
Kui surfata interneti arvututel saitidel, siis võib öelda ainult üht: meie senised teadmised inimese seksuaalsusest on ajale jalgu jäänud, olnud primitiivsed, eelarvamustest läbi pikitud ning need tuleks täielikult ümber kirjutada, ja sellised mõisted nagu ekshibitsionism ja vuajerism vajavad palju põhjalikumat lahtiseletamist. Toogem selline näide: juba hulk aastaid ringleb interneti avarustes fotoseeria, kus kaks verinoort vene poissi saavad omavahel „liiga hästi läbi“. Asjaosalised olid aga unustanud toolikorjule reeturliku univormi pintsaku, mille õlakul suured tähed CBU (eesti keeles SVU – Suvorovi-nimeline sõjakool. Tveris, endises Kalininis). Kallid lastekaitsjad, võtke nüüd otsekohe tšarterlennuk, lennake joonelt Tveri ja kihutage sealt sireenide huilates Suvorovi-nimelisse sõjakooli, näidake neid pilte kooli direktorile ja õppejõududele. Kindlasti tunneksid nad (isegi kui nad peaksid juba pensionil olema) need poisid ära.

Kohus „keelatud piltide” omaniku üle.

Ja kus siis saaks karistada ja häbistada, häbistada ja karistada: kõigepealt laseks vallandada sõjakooli direktori (kui ta on pensionil, siis määraks talle tingimisi vanglakaristuse), seejärel võtaks käsile õppejõud, siis otsiks üles need kaks paha poissi ja selle onu (aga võib-olla oli see vanem koolikaaslane?), kes neid pildistas. Kui Delfi kommentaatorite sõnavara ja soovitusi kasutada, tuleks kõik asjaosalised Tveri linnaväljakul üles puua – noh nii igaks juhuks, ja paheline sõjakool sulgeda! Aga oh õnnetust, need kaks patust poissi on praeguseks ajaks juba kindlasti 20-aastased või veelgi vanemad ja nad saadaksid nii Delfi kommentaatorid kui ka keelatud piltide kütid lihtsalt ühte hästi sooja kohta. On ülimalt rumal arvata, et kõik need sajad tuhanded alla 18-aastased noored üle kogu maailma, kes internetis „inetult” poseerivad, on seda teinud pahade ja äärmiselt perverssete onude ähvarduste või vägivalla mõjul, narkouimas või raske raha eest. Oh ei, kallid 21. sajandi inkvisiitorid, inimene on paadunud ekshibitsionist ja vuajerist ja internetiajastu on andnud „patustele“ (vanusest sõltumata) ammendamatu võimaluse oma soove ja ihasid välja elada, ja mitte mingisuguste haarangute, arvutites nuhkimisega või konfiskeerimistega inimese olemust ei muuda. Neid „inetusi“ tehakse ka edaspidi ja ühegi 21. sajandi Torquemada käest selleks keegi luba küsima ei tule. Või nagu Joosep Toots olla öelnud: „Maailmas on palju asju, mida teha ei tohi, aga ikka tehakse!“ Ja lõpetuseks veel üks elu ja seksi kuldreegel: kes eitab üht perverssust, eelistab teist. Kes ei kogu salaja lapspornot, uurib internetis muid ilgusi või läheb tööle lastekaitseasutusse, kus ta saab täiesti legaalselt nautida uurimise ettekäändel konfiskeeritud „keelatud pilte”. Muide, Yutoube’i üks vaadatuim videoklipp: täkk üritab oma hiigelkara märale sisse saada. Vaatajaid 34 126 000! Kas keegi tahab veel moraalist, kristlikest väärtustest ja õilsatest eesmärkidest rääkida? Aga palun!

Teadlased soovitavad lapsporno legaliseerida

Hawaii Ülikooli uurijad soovitavad lapsporno legaliseerimist, et vältida laste seksuaalset ärakasutamist. Teadlase Milton Diamondi juhitud rühm jõudis sellisele järeldusele, kui analüüsis Tšehhi, Taani ja Jaapani seadusi ning seksuaalkuritegude statistikat. Diamondi uurimustöö on avaldatud akadeemilises väljaandes „Archives of Sexual Behavior“. Artikkel läbis ka teadlaste vastastikuse eksperdihinnangu. Juba 1989. aastal legaliseeris Tšehhi igasuguse pornograafilise sisuga materjali avaldamise, sealhulgas lapsporno. Laste seksuaalse ärakasutamise arv hakkas pärast seda märkimisväärselt vähenema. Samasuguseid tulemusi märgati ka Taanis ja Jaapanis. Uurijaterühm rõhutab, et nad ei poolda mingil juhul tõelise lapsporno tootmist. Nad pakuvad välja, et nii-öelda mittetõeline lapsporno (täiskasvanute poolt näideldud või animeeritud fiktsioon) võib ära hoida laste vastu suunatud seksuaalse vägivalla akte. Selle teooria põhjal oleks lapsporno tarbimine alternatiiviks reaalses elus toimuvale kuritarvitamisele.
Eesti karistusseadustiku ülivagad koostajad kitkuksid seda lugedes kindlasti juukseid ja ahmiksid õhku. Eesti KrS kurikuulus § 178 lg 1 abil on võimalik teha kurjategija inimesest ka siis, kui ta ise pole eales ühtegi last ahistanud, teda pildistanud või filminud. KrS § 178 lg 1 on öeldud: nooremat kui 18-aastast isikut pornograafilises või nooremat kui 14-aastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kindlasti on selle seaduse koostajad võtnud eeskuju 1487. aastal trükist ilmunud „Nõiahaamrist“, sest nimetatud paragrahv oma laialivalguvas, ebamäärases ja otsi lahtiseks jätvas sõnastuses annab riukalikule prokurörile üsna avara tegevusvälja.
Kui ikka tahetakse kellelegi karistus kaela väänata, siis piisab sellest, et suvalist KrS paragrahvi täht-tähelt võtta. Sestap oleks asjakohane siinkohal tsiteeerida jesuiit Friedrich Speed, kes kirjutas oma 1631. aastal väljaantud traktaadis „Cautio criminalis”: „Kui süüdistatav on lodevate elukommetega, tõendab see iseenesestmõistetavalt tema sidemeid saatanaga; kui ta aga eeskujulikult käitus ja vagaduse poolest silma paistis, siis on täiesti selge, et ta teeskles, et varjata vagadusega oma öiseid sabatil käike ja kõrvaldada kahtlustusi sidemeist saatanaga. Kui ta ülekuulamisel hirmu tunneb, on selge, et ta on süüdi, tema südametunnistus annab ta välja. Ent kui ta oma süütuses kindel olles rahulikult käitub, siis pole kahtlust, et ta on süüdi, sest, nagu arvavad kohtunikud, on nõidadele iseloomulik säilitada valetamisel jultunult rahu. Kui ta end temale esitatud süüdistuse vastu kaitseb ja ennast õigustab, annab see tunnistust tema süüst. Kui ta aga hirmus ja meeleheitel tema vastu tõstetud õudse laimu tõttu norgu vajub ja vaikib, on tegemist otsese tõendiga tema kuritegelikkusest… Kui õnnetu naine piinamise ajal talumatu valu pärast silmi pööritab, on see kohtunikule märgiks, et ta otsib silmadega oma saatanat; kui ta aga liikumatute silmadega pingule jääb, on see märgiks, et ta näeb oma saatanat ja vahib talle otsa. Kui ta leiab eneses jõudu kohutavat piinamist taluda, siis on tema saatan teda toetamas ja teda tuleb veel rängemini liistule võtta. Kui ta aga vastu ei pea ja piinamisel hinge heidab, tähendab see, et saatan ta tappis, et ta ei saaks midagi üles tunnistada ja saladust välja anda.”
Kuid see inkvisiitorlik-jesuiitlik KrS § 178 lg 1 on „Cautio criminalis’st” veelgi riukalikum. Väljavõte: …kirjutise või m u u  t e o s e või selle reproduktsiooni valmistamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Mida mõeldakse kirjutise all? Isiklikku päevikut, raamatut, luulekogu, novelli, ülestähendusi märkmikku? Või mida tähendab „muu teos”? Plastiliinist või jääst skulptuuri, suveniiri või erootilist võtmehoidjat? Kas foto, mis kujutab inetut tõenäoliselt alaealist (kui ka tema vanus ei ole täpselt tõestatav) tüdrukut istumas alasti köögilaual, on erootiline või lihtsalt kole foto? Milline foto, maal või „muu teos” on erootiline või milline lihtsalt jõle? Kes on see tarkpea, kes need kriteeriumid paika paneb? Paljud vanemad harrastavad laste alasti pildistamist. Pedofiili jaoks võivad need fotod olla vägagi erootilised! On selge, et Kr § 178 lg 1 on praegusel pornograafiaga üleujutatud internetiajastul ajale jalgu jäänud ja vajaks selgemat ja täpsemat sõnastust.
Aga nagu ütles Poola satiirik Stanislav J Lec: „Sodomiit erutas ennast zooloogiaõpiku lehitsemisega. Kas selline raamat tuleb tunnistada pornograafiliseks väljaandeks?”

NB! Loe kindlasti ka: Ühiskond/Kuidas oma saladusi kaitsta

MAAJA

0

Your Cart